Poole sajandi tagune automaailm erines tänasest tunduvalt. Mingitest mahtuniversaalidest või linnamaasturitest ei teatud siis veel miskit. Jah, olid maasturid, aga need olid mõeldud sõiduks seal, kuhu tavalise sõiduautoga asja polnud ning täpselt samamoodi polnud tavaautodel asja maastikule. Inglismaal esindasid seda seisukohta suurepäraselt nt Land Rover ja Rover – üks valitses maastikul, teine maanteedel.
Asi hakkas muutuma kuuekümnendate aastate keskel. Tänaseks pisut enam kui pool sajandit tagasi tuli inglastel pähe ühildada Roveri maantee- ning Land Roveri maastikusõidu omadused – asjad, mida vähemalt Euroopas seni keegi tõsiselt teha polnud üritanud. 17. juunil 1970. aastal esitletud Range Rover läks ajalukku kui maailma esimene luksusmaastur ja üks tänasele linnamaasturite “hullusele” alusepanijaid.
Range Roveri „isa“ Charles Spencer „Spen“ King töötas tollal küll Roveris, aga ta hing kuulus Land Roverile (mis tõsi, kujutas sel ajal endast samuti osa tollasest Roverist). Siin kehtis vanasõna, et käbi ei kuku kännust kaugele – 1948. aastal Land Roverile aluse pannud vennad Spencer ja Maurice Wilksid olid Kingi onud. Range Roveri loomisel jäi jäme ots Roveri, mitte Land Roveri kätte ja see asjaolu tekitas kahe ettevõtte vahel tollal ka omajagu pingeid.
Ehkki tänane Range Rover on üks Briti autotööstuse sümboleid (ehkki kuulub saatuse irooniana koos Land Roveri ja Jaguariga hoopiski India – ikkagi kunagine briti koloonia –tööstuskontsernile Tata), saadi selle loomisel inspiratsiooni Ameerikast. Kuuekümnendate aastate keskel külastas Roveri delegatsioon USA-d, uurimaks, kuidas seal oma autode müüki edendada, Siis selguski kohalike diilerite jutust, et sealmail on kuumaks kaubaks nelikveolised vabaajasõidukid – sellised nagu Jeep Wagoneer, Ford Bronco ja International Harvester Scout. Kõik need olid mahukad sõidukid, lülitatava nelikveoga ja sobisid hästi nii USA highway´dele kui maastikule. Samas jäid nad maastikuvõimekuselt alla Land Roverile ega küündinud maanteel tavalise sedaan-Roveri tasemele. Tulevane Range Rover pidi need vastandid kokku panema.
Esimesed prototüübid ei olnud tegelikult veel üldse Range Roverid ja need kandsid mudelinime Velar. Lõpuks kasutusele võetud nime mõtles välja Tony Pool pärast seda kui mitmed teised potentsiaalsed variandid – nt Panther ja Leopard – kõrvale olid jäetud.
1970. aasta pressimaterjalis kirjeldati Range Rover Station Wagonit (peagi lühenes see lihtsalt Range Roveriks) kui autot, mis on “samamoodi kodus nii Texase rantšos kui Euroopa kiirteel”. Rõhutati ka haagisevõimekust – olgu jutt siis lihtsalt järelkärust, karavanist või hobuhaagisest.
Range Rover pidi sobima nii hipodroomile hobuseveokiks, ent samas ka teatri parkimisplatsile. Spen Kingi mälestuste kohaselt peeti Range Rover sihtgrupina silmas eelkõige sõjaväelasi, ehitusvaldkonna töödejuhatajaid, farmereid jm “seda sorti rahvast”. Nii ka läks, ent asjaosaliste endi üllatuseks hakkasid Range´sid ostma ka teiste eluvaldkondade inimesed, kellest seda alul kuidagi oodata poleks osatud. Auto ainus miinus oli kõrge kütusekulu, kuid arvestades auto enese hinda polnud see kindlasti asi, mis selle ostjaid liigselt huvitanuks.
Tänapäeval nimetab Range Rover end maailma esimeseks luksusmaasturiks – ehkki luksuseni jõuti mitu aastat hiljem. Esimestes Range Roverites piirduti üsna spartalike oludega – nt vinüülist istmekatete ja kummikattega põrandaga. Prioriteet oli kulumiskindlusel ja lihtsal puhastatavusel, ei puitu, ei nahka, isegi mitte tekstiili. Ka juhi elu polnud veel teab mis lihtne. Puudus näiteks roolivõimendi, mis ilmus lisavarustuse lehele alles 1973. aastal.
Kui 1970. aastal alustati tootmismahuga 10 autot nädalas, siis kaks aastat hiljem oli tootmine kümnekordistunud. Siiski polnud see kaugeltki piisav ja nii müüdi nt 1973. aastal heas korras kasutatud Range Rovereid järelturul kõrgema hinnaga kui uusi.
Esimestel Land Roveri põhistel prototüüpidel kasutati Borg Warneri kolmekäigulist automaatkasti, kuid algne Range Rover oli siiski manuaalse käiguvahetusega ning kere ise tänases mõõtkavas mõneti ootamatult vaid kaheukseline. Vajadus neljaukselise mudeli järgi selgus kiiresti ning vaid 18 kuud hiljem oli see tootmisvalmis. Juhtkond paraku kõhkles (Roveri omanikfirma British Leyland oli tollal kroonilises rahahädas) ja nii jõudis neljaukseline mudel konveierile alles 1981. aastal. Tõsi, selleks ajaks olid neljaukselised Range Roverid juba olemas, need ehitati aga 1980. aastal hoopis Itaalias Šveitsi firma Monteverdi tellimusel.
Mandri-Euroopas ei läinud Briti autodel kaheksakümnendatel aastatel kuigi hästi – ühe erandiga. Selleks erandiks oli Range Rover ning mainekates Alpi suusakuurortides olid Saksamaa, Itaalia ja Prantsuse numbrimärkidega Range Roverid tavalised. Veelgi enam, isegi Pariisis Bois de Bologne´s tegutsenud „maailma vanima ameti“ pidajad hinnanud Range Roveriga saabunud kliente kõrgemalt kui Ferrari omanikke...
Üllatuslikult polnud pikki aastaid valikus automaatkasti, see tekkis alles 1982. aastal (alul Chrysleri kolmekäiguline, kolm aastat hiljem vahetati see neljakäigulise ZF-i vastu) ja see andis lõpuks võimaluse hakata tõsisemalt mõtlema ka USA turule mineku üle. Nii juhtuski, et ehkki Range Rover sündis USA eeskujul, kulus 17 aastat, enne kui neid USAs müüma hakati. Eks selle taga oli ka suur nõudlus mujal maailmas, mistõttu britid ei vaevunud varem ette võtma kallist sertifitseerimisprotsessi, viimaks autot vastavusse USAs kehtivate ohutus- ja keskkonnanõuetega.
Esialgne GMi päritolu 3,5liitrine V8-bensiinimootor asendati 1989. aastal 3,9- ja 1992. aastal juba 4,2liitrisega. Siis lisandus valikusse ka pikendatud telgede vahega LSE, mis paistis silma reguleeritava kõrgusega vedrustuse poolest.
Range Rover sai esimese maasturina nii esi- kui tagaratastele ketaspidurid. King seisis jõuliselt vastu Land Roveri inseneridele, kes vedrustuse juures eelistanuks äraproovitud lehtvedrusid ning just tema nõudmisel võeti esimestel Range Roveritel kohe kasutusele tollase Rover P6 (kõigi aegade esimene Euroopa aasta auto – aastanumber oli siis 1964) keerdvedrud.
Veerand sajandit hiljem sai Range Roverist esimene nelikveoline auto, millele paigaldati ABS-pidurid ja mis sai mõni aasta hiljem ka elektroonilise õhkvedrustuse.
Range Rover oli ka üks esimesi luksusautosid maailmas, millele riskiti paigaldada diiselmootor. Esialgu loodeti see koostöös Perkinsiga majasiseselt valmis teha, kuid kulud kasvasid kiiresti üle pea ja lõpuks osteti 2,4liitrised jõuallikad hoopis Itaalia tootjalt VM.
Vaid neli põlvkonda
Range Roveri puhul ei toimu mudeliuuendused kuigi sageli, poole sajandiga on ilmavalgust näinud vaid 4 mudelipõlvkonda. Võrdluseks – Range Roverist vaid 4 aastat hiljem sündinud Volkswagen Golf jõudis äsja oma 8. mudelipõlvkonnani.
Suurim “süü” lasubki siin algsel I põlvkonnal, mis püsis – teatavate muudatustega muidugi – tootmises ligi veerand sajandit. II põlvkonda esitleti alles 1994. aastal, III põlvkonna eluaastad on 2002-2012 ning siis esitletud IV põlvkond püsib tootmises praegugi.
Vaatamata soliidsele eale ei näita vanake veel väsimuse märke ning mullu müüdud umbes 53 000 autot jääb vaid kriipsukese võrra alla aasta varasemale tulemusele. Siiski hakkab selle mudeli aeg tasapisi ümber saama ning V põlvkonna Range Rover peaks müügisaalidesse jõudma 2021. aasta lõpupoole.
Sõna otseses mõistes automark, kel valikus mitu erinevat mudelit, sai Range Roverist selle sajandi sees. Nn päris Range Roverile lisandus 2005. aastal Range Rover Sport, 2011. aastal Range Rover Evoque ning kolm aastat tagasi ka Range Rover Velar. Viimasega tehti sel moel kummardus enam kui viie aastakümne tagustele esimestele prototüüpidele, mis just seda nime kandsid.
