Klassikalised sedaanid ei ela oma parimaid päevi. Kui läbi aegade on neil tulnud rinda pista universaalide ja eelmisel kümnendil mahtuniversaalidega, siis tänase automaitse kohaselt on menüüs tähtsaimatel kohtadel kõikvõimalikud linnamaasturid. On aga teatud mudelid, mis saavutanud omal moel ikooni maine ja üheks selliseks on C-klassi Mercedes-Benz. Alates 1993. aastast on neid kokku tehastest väljunud 8,8 miljonit, millest koguni 2,5 miljonit langes 2014. aastal esitletud IV põlvkonna arvele.
C-klass on seega endiselt MB mudelivaliku esinumber – ehkki ka „mersu“ mudelirivi on tänaseks täis erinevaid linnamaastureid ning kõikvõimalikke odavamaid esiveolisi mudeleid. Ja vaatamata SUVide valitsemisele on C-klassi mudelivalikus klassikalise sedaani kõrval endiselt koht mitte ainult universaalile vaid ka kaheukselisele kupeele ja kabrioletile (eeldatavasti aastal 2023), pluss võimsatele AMG-versioonidele. Ja muidugi on uus mudel baasiks ka järgmisel aastal esitletava linnamaasturi GLC teisele põlvkonnale, kusjuures sarnasele suuremale GLE-le saab seegi olema kahe keretüübiga, nii tavalisena kui kupeena.
Rivaale selles auto klassis jagub – esmalt muidugi MB kodused konkurendid BMW 3.seeria ja Audi A4, kuid tänapäeval ei saa sugugi alahinnata ka Volvo S60, Alfa Romeo Giuliat, Volvo S60 ja Jaguar XE ning miks mitte ka Tesla Model 3.
Välimuse osas on uus C (tehasesisene mudelitähis W206) saanud mitmeid elemente suurematelt E- ja S-klassilt (vt TM 4/2021), mõjudes tänu sellele ka ise hoopis suuremana. 4,7 m pikkusena (eelkäijast 6,5 cm enam) ei jää ta ju selles osas enam palju alla 15-20 aasta tagusele nn kurvasilmsele E-klassile.
Uue C-klassi keskkonsoolist leiab sama 11,9tollise ekraani ja mootorikatte alt sama 48 V hübriidsüsteemi nagu ka aasta alul debüüdi teinud uuel S-klassil. Ajale kohaselt saab uus „tsee“ peagi olema ka pistikhübriididena (nii bensiini- kui diiselmootori baasil), mis kuni sadakond kilomeetrit ka ainult elektri jõul läbida lubab.
Mudelitähised ei näita Mercedestel juba ammu mootori kubatuuri ja nii liiguvad C180 ja C200 hoopiski 1,5liitrise, C300 ja C300e aga 2liitrise bensiinimootori jõul. Kõik need mootorid on neljasilindrilised. Nii C220d kui C300d jõuallikaks on 2liitrine neljasilindriline diiselmootor. Käigukastiks on igal juhul 9käiguline automaat, tagaveoliste tavaversioonide kõrval saab C200 ja C300 ka 4Matic-nelikveoga.
C200 1,5liitrine jõuallikas võib auto mõõtmeid arvestades tunduda alamõõdulisena, ent tuleb oma tööga igati toime ning tehnoandmete tabelist selgub, et 100 km/h on spidomeetril vaid 7,1 sekundiga. Selle saavutamiseks tuleb muidugi autole omasest rahulikkusest loobuda ning agressiivselt gaasipedaalile suruda, mille tulemusena ka muidu ülivaikne auto lõpuks korralikult häält tegema hakkab. Sportlikkusele pole siin siiski panustatud ning rõhk on selgelt mugavusel – ja mugav see auto on!
Uue C-klassi varustusnimekiri on äärmiselt esinduslik ja põhimõtteliselt on saadaval enam-vähem kõik, mida saab ka MB lipulaevale, S-klassile. Väike „aga“ on siin aga selles, et enamik sellest hi-tech´ist on lisavarustuse lehel ja erinevates pakettides – nii et kui autot tellides õigesse kohta linnukest ei tee, võibki avastada, et kiirusehoidja ei suuda eessõitva autoga vahemaad hoida, rääkimata kiiruse korrigeerimisest liiklusmärgi või nurga taga oleva kurvi põhjal. Veelgi enam, lisade lehele oli kolinud isegi naviseade ja kui nüüd vastuväitena mainida, et Android Auto või Apple CarPlay ajastul pole sisseehitatud naviseadet ju tarviski, siis teadmiseks, et seegi pakett tuleb juurde osta.
Nii ei tasu C-klassi hetkeseisuga (kuniks mudelivalik just selline nagu ta on) 50 000 eurost tsipa suuremaid või väiksemaid baashindu väga tõsiselt vaadata, sest varustusvalikutesse ka väga konservatiivselt suhtudes kasvab hinnanumber oluliselt. Paljugi sellest, mis mitmetel „lihtsamatel“ automarkidel tänapäeval juba baasvarustuses, tuleb Mercedese ostjal endiselt juurde osta – ja need lisad ei ole sageli kõige odavamad.
