Droonide juhtsüsteemid ulatuvad lihtsast raadiosidest ja mobiilvõrkudest kuni satelliitide ja juuspeene kiudoptikani välja. Just nende sidekanalite eripärad määravad, kui kaugele droon võib lennata, kui raskesti ta leitav on ja milliste meetoditega teda saab segada või alla tuua. Kõigil neil kanalitel on omad tugevused ja nõrkused, mida vastane saab ära kasutada.
Oma raadiokanal on kõige tavalisem ja klassikalisem drooni juhtsüsteem – lihtsaimaks paralleeliks on mudelautod ja -lennukid – meil on juhtpult koos raadiosaatjaga ning drooni pardal on vastuvõtja, muud elektroonsed juhtsüsteemid ning täituragregaadid (erinevad mootorid jms). Tehniliselt hakkavad sidekaugust piirama võimsus, sagedus ja nähtavus maapealse antenni ning drooni vahel.
Droonide juhtimiseks sobivad sagedused eeldavad küllalt sageli otsenähtavust ning kui antenn on maa peal ja droon madalal, siis väga kaugele ei lenda, kõrguste kasvades (nii antenn kui lendamine), kasvab ka kaugus, kuid see tähendab vajaminevat suuremat võimsust ja on õige raadioseire vahendiga kergemini leitav.
Kasutamist leiab raadioside kõikjal, kus muid sidekanaleid pole mõtet kasutada, nii hobikasutajate droonidel, kui erinevatel luure- ja ründedroonidel. Raadiosidet saab nii maha suruda, tavaliselt kasutatakse selleks nn droonipüssi või muud segajat, mille tugevam signaal summutab juhtsignaalid, kui ka võltsida, andes droonile omapoolsed juhused algsignaalist pisut tugevama signaali abil.
Mobiilside kasutamine on paljuski sarnane oma raadiokanaliga, kuid oluline on suurem tegevuskaugus – mobiiltelefoniga saab helistada vajadusel ükskõik kus kohast, kus levi on. Pikal autosõidul läbime me sageli paljude mobiili tugimastide tööpiirkonnad, sama on mobiilsides töötava drooniga. See lendav mobiiltelefon võib selliselt ületada riigipiire ja katta pikki vahemaid.
Kui kasutatav mobiilinumber on sõbraliku riigi oma, siis sageli on ainus, millega seda tuvastada, sideoperaatori jooksvatest andmetest kiiresti liikuva mobiiltelefoni otsimine suunas, kus autoga sellist kiirust arendada pole võimalik.
Kasutust leiab mobiilside nii erikategoorias raadioside otsenähtavusest väljas kommertskasutuses, nt hoonete inspekteerimisel, kui sõjas, kus kasutades sihtmärgile sõbralike riikide mobiilinumbreid, saab lennata karistamatul üle mitmete riikide, kadudes tavaliste telefonide massi.
Side katkestamiseks tuleb kas leida lendav mobiil ja selle side katkestada või vajadusel terved võrgu osad välja lülitada.
Satelliitside on veel universaalsem kui mobiilside. Kui sidemaste ja võrguoperaatori teenust saab mõjutada, siis satelliitside kasutajad omavad sageli ka neid satelliite, mida nad kasutavad. On küll erandeid, nt Starlink kasutamine Ukraina sõjas mõlema osapoole poolt.
Hoopis kuulsamad on USA Predator, Hawk jms droonid, mille operaatorid istusid Utah kõrbes konteinerites, droon lendas Iraagi või Afganistani kohal ja pilti ning juhtsignaale edastati USA enda satelliitide kaudu kõikjale, kus otsustajatel vaja.
Seega on satelliitide kaudu juhitavate droonide puhul vaja kas väga keerulist side häirimist või tuleb need vajadusel lihtsalt füüsiliselt alla tuua. Ühelt poolt ei ole sellised droonid väga väikesed ja on seeläbi kergemini leitavad, teisalt on selline ründedroon allakukkumisel kindlalt ohtlik.
Kiudoptika on sidekanalina segamiskindel. Sellega varustatud drooni saab peatada ainult füüsilise sekkumisega, kas siis drooni vastu või katkestades klaaskiu ning viimane on ohtlik tegevus. Nimelt saavutamaks suuremat lennukaugust on droonilt maha keritavas poolis olev kiud juuspeen ja selle purunemisel tekkivad pinnud on kerged torkama ja verre minema ning tagajärjed on sageli fataalsed. Kiudoptikat kohtab hetkel õnneks ainult rinde lähenduses ründedroonide segamiskindlaks juhtimiseks sihtmärgile.
Kiudoptika nõrkuseks on pooli pikkusega piiratud lennukaugus. Kui raadiosidega on vaja nähtavust ja saatevõimsust, mobiilside katab terveid regioone ning satelliidiga saab katta maakera, siis kiudoptika pikkus ühel lennul on lõplik suurus. Hetkel ulatub see üle 20 km, kuid oli alles mõned ajad tagasi kõigest pool sellest.
Kiudoptikat kohtab seega ainult militaarsete lahenduste juures ja satelliitsidet peamiselt militaar- ning suurte seiredroonide juures. Eraldi raadiosidet ja ka mobiilside rakendusi kasutatakse lisaks kõigele muule just tavakasutajatele mõeldud droonidel. Kokkuvõtvalt saab tõdeda, et iga sideliik omab teatud tugevusi ja nõrkusi ning just nõrkused on need, mille abil droone leida ja tõrjuda.
