Pommide ja rakettide juhtimiseks on mitmeid mooduseid. Kõige vanem on raadio teel juhtimine. Selline oli kõikide juhitavate pommide „esiisaks“ peetav sakslaste Fritz X, kus operaator edastas juhtimiskäsklused raadio teel kandurlennukilt. Et tegu oli tõsise relvaga, näitab fakt, et sellega uputati 1943. aastal Itaalia lahingulaev Roma.
Pomme saab märgile suunata ka laserkiire abil, kuid selleks peab keegi märki valgustama, olgu selleks siis maapealne suunaja või lennuk.
Soojust eraldavaid märke saab tabada infrapunasüsteemi abil. Selline süsteem on levinud õhumärkide tabamiseks, kus lennuvahendi mootor eraldab palju sooja. Kuid see sobib ka maapealsete sihtmärkide tabamiseks. Tänapäevased lennukiraketid on nii tundlikud, et nendega saab hävitada isegi töötava mootoriga tanke ja autosid, kuid headeks sihtmärkideks on ka palju sooja eraldavad tööstusrajatised.
Pommi või raketi saab sihtmärgile suunata televisiooni teel. Sellisel relval on ninas telekaamera ning pardal pilti edastav saatja. Operaator jälgib monitori ning suunab relva märgile. On ka tehnoloogiad, kus tiibraketis olev kaamera tunneb ära mällu salvestatud sihtmärgi.
Tänapäeval on enamlevinud relvade märgile suunamine satelliitnavigatsiooni abil. Läänemaailm kasutab selleks USA päritolu GPS-i, Venemaa GLONASS-i.
Venemaa muudab tavalised pommid tiibadega täppisrelvadeks unifitseeritud planeerimis- ja korrigeerimismooduliga UPMK (унифицированный модуль планирования и коррекции (УМПК)). Selle esimesi variante esitleti 2002. aastal Farnborough´ lennundusnäitusel ning Venemaa lennundusmessil MAKS 2009. Edasi järgnes vaikus, kuni 2022. aastal UPMK-ga välja tuldi.
Moodul kujutab endast kahe avaneva tiiva ja kahe sabatüüriga keeviskonstruktsiooni, mis näeb välja, nagu oleks kellegi kodugaraažis kokku keevitatud. Tegu on iseseisva lennuvõimelise konstruktsiooniga, mille külge kinnitatakse pomm. Erinevalt ameeriklaste JDAM-ist, kus pomm ühendatakse tiibadega tehases, saab UPMK-moodulit pommi külge kinnitada ka lennuväljal, vahetult enne pommitaja külge monteerimist. Kandurlennukilt vabanemise järel avanevad püropadruni abil käivitatava vedrumehhanismi abil tiivad.
Kuid esineb juhtumeid, kus tiivad mingil põhjusel ei avane ning pomm kukub vabalt alla. Kuna Ukraina õhutõrje vältimiseks vabastatakse pommid reeglina Venemaa kohal, kukub ka kinni jäänud tiibadega pomm sinna – ehk siis Venemaa pommitab omaenda territooriumi.
Pommi märgile suunamine toimub nii inertsiaalset kui satelliitnavigatsiooni kasutava mooduli abil. Sealt lähtuvad juhtimiskäsklused jõuavad tüürpindu liigutavate servomootoriteni.
Avalikkuseni jõudis esimene teade UPMK kasutamisest 4. jaanuaril 2023 telegrammikanali Fighterbomber kaudu. Lisatud fotol oli kujutatud pommitaja Su-34 tiiva alla kinnitatud 500 kg mooduliga varustatud fugasspomm FAB-500M-62.
Ukraina ametivõimud kinnitasid selliste pommide kasutamist 4. aprillil 2023. aastal ning lisasid et päevas heidetakse alla kuni 20 pommi. Mais teatas Venemaa, et moodulitega varustatakse ka 250 kg pommid, septembris lisandus teade 1500 kg pommide kohta ning novembris 500 kg kassett- ehk kobarpommide RBK-500 kohta.
2024. aasta algusest on teada tiibadega varustatud 500 ja 1500 kg vaakumpommide ODAB-500 ja ODAB -1500 kasutamisest. 2024. aasta suvest on teatatud 3-tonnise tiivulise fugasspommi FAB-3000 kasutamisest.
Selline 1380 kg lõhkeainet sisaldav pomm on väga võimas. Tema toimet on võrreldud isegi taktikalise tuumarelvaga ning siin pole täpne tabamine väga tähtis, sest tappev raadius on pea 70 meetrit plahvatuskohast.
Liugpommi kannavad põhiliselt taktikalised, rinde lähedal tegutsevad hävitus-pommituslennukid Su-34, aga ka pommitajad Su-24 ja hävitajad Su-35. Sõltuvalt kaliibrist suudavad nad korraga kaasa võtta 3-6 liugpommi. Kuigi strateegiliste pommitajate nagu Tu-95 ja Tu-22M3 kandevõime on suurem, oleksid nad rindelähedases tsoonis vastase õhutõrjele väga haavatavad.
Juba lendu lastud tiivulist pommi on teoreetiliselt väga raske, praktikas aga pea võimatu hävitada. Kuna tal puudub mootor ja soojusjälg, ei leia teda ka infrapuna-juhtpeaga õhutõrjeraketid. Lisaks on õhutõrjesüsteemid optimeeritud võitlema lennukite ja rakettidega, mitte pommidega.
Liugpommide vastu võitlemise teeb pisut lihtsamaks asjaolu, et pommile piisava lennukauguse andmiseks peab lennuk tõusma vähemalt 10 km kõrgusele, kus ta on radaritele hästi nähtav. Siin osutusid efektiivseteks USA õhutõrjekompleksid Patriot, kuid kandurlennukite tabamiseks pidi need paigutama rindele suhteliselt lähedale. Seal on nad aga Venemaa tuleulatuses ning nii on mitu laskeseadet ka kaotatud.
Tiibadega pommide kasutamine andis venelastele võimaluse tegutseda suhtelises ohutuses, vabastades surmatoova koorma 30-50 km kaugusel rindejoonest. Lühimaa-õhutõrjerelvad, näiteks õlalt lastavad raketid, siin ei aita. Nagu mainitud, puudub planeerival pommil mootor, mistõttu pole tal ka õhutõrjeraketi suunamiseks vajalikku soojusjälge. Ka ei tasu hakata üksikuid pomme radarjuhitavate Patriot-rakettidega jahtima, sest selline rakett maksab umbes miljon dollarit, samas kui tiivakomplektiga täiendatud pommi hind jääb paarikümne tuhande dollari kanti.
On räägitud ka laevadel kasutatavate radarjuhtimisega automaatkomplekside nagu Phalanx CIWS ja Goalkeeper CIWS kasutamisest, kuid neid on mõeldav paigutada vaid kõige tähtsamate objektide juurde.
Kõige efektiivsemaks liugpommide vastaseks vahendiks on osutunud AIM 120 AMRAAM rakettidega varustatud hävitajad F-16, mis suudavad pomme kandvad lennukid alla tulistada enne seda, kui nad pommide vabastamise kohta jõuavad. Teine võimalus on pommiladude ja lennuväljadel seisvate lennukite ründamine, selleks oleks aga head vähemalt 300 km tegevusraadiusega raketisüsteemid, näiteks ATACAMS.
2003. aastal otsustati Venemaal luua 500 kg fugasspommi baasil planeeriv lahingumoon ning selle tingis 4 aastat varem, NATO Jugoslaavia-vastase kampaania ajal, strateegilistelt vargpommitajatelt B-2 väljaspool Jugoslaavia õhukaitsesüsteemi tegevusraadiust heidetud tundmatud täppisrelvad. 651-st 2000-naelasest pommist tabasid 566 täpselt Jugoslaavia territooriumil asuvat sihtmärki.
Hiljem selgus et tegu oli tavaliste fugasspommidega, millele oli lisatud JDAM-(Joint Direct Attac Munition – ühine otseründemoon) komplekt. Möödunud sajandi keskel toodetud ja laos roostetavatele relvadele sellise komplekti lisamine oli lisaks progressiivsusele ka odav.
Uuest sabaosast koosnev moderniseerimiskomplekt, kus stabilisaatorid olid ühtlasi tüürpindadeks ning mis mahutas lasergüroskoobi, juhtprotsessori ja GPS-vastuvõtja, maksis 40 000 tolleaegset dollarit. Tänapäeval maksab seeriatootmise komplekt 30 000 dollarit. Samas 2000-naelase pommi „raamatupidamislik“ hind, sõltuvalt tootmisaastast ja muudest tingimustest, oli umbes 12 000 dollarit.
Võrdluseks – uue Tomahawk-tiibraketi hind oli 720 000 selleaegset dollarit ehk 24 korda rohkem kui pomm ja moderniseerimiskomplekt kokku. Pidades pommi efektiivsust ja hinda igati sobivaks, otsustasid ameeriklased nomenklatuuri laiendada ning tegid planeerivateks ja juhitavateks ka 500- ja 1000-naelased pommid.
Teades, et Iraagi operatsiooni ajal kasutati vaid 3 kaliibriga JDAM-e ning et 6651-st alla heidetud pommist 3045 olid 1000-naelased, otsustati Venemaal „tiivad külge kasvatada“ sellele lähimale analoogile ehk 500 kg fugasspommile FAB-500. Venemaa pommid kavatseti kohe alguses teha planeerivateks, kuid JDAM-i planeeriv variant JDAM-AR võeti kasutusele alles 2006. aastal.
Venemaa sõjaväe juhtkond soovis nimelt, et lennukipommile tiibade lisamisega lendaks see mitte sinna, kuhu juhtub, vaid leiaks täpselt sihtmärgi. Selleks on vajalik globaalse positsioneerimise navigatsioonisüsteem.
21. sajandi alguses oli selliseid süsteeme kolm. Esimene, 1978. aastal alustatud süsteem oli ameeriklaste GPS (Global Positioning System), kõige noorem hiinlaste Bei-Dou ehk BDS (hiina keeles Suur Vanker). Keskmine nii vanuse kui võimaluste poolest oli venelaste GLONASS.
Seda süsteemi hakati looma juba Leonid Brežnevi valitsemise ajal – esimesed satelliidid Kosmos 1413, 1414 ja 1415 saadeti orbiidile 12. oktoobril 1982. aastal. 24 samaaegselt orbiidil olevast satelliidist koosnev täiskomplektsus saavutati 14. detsembril 1995, kuid seejärel enam uusi satelliite väljalangenute asemel üles ei saadetud ning 2001. aastaks oli neid alles vaid 6. Ja kuigi 2001. aasta 1. detsembrist alates saadeti taas üles uusi, kolmelt aastalt seitsmele pikendatud tööeaga moderniseeritud satelliite, õnnestus Venemaa territoorium katta alles 2008. aastaks ning saavutada ülemaailmne katvus aastaks 2010.
Kuid satelliitnavigatsioonisüsteemile pole oluline mitte ainult territooriumi katmine vaid ka asukoha määramise täpsus ning selleks on olulised maapealsed tugijaamad. Kui ameeriklastel polnud probleemi selliste jaamade paigaldamisega maakera suvalisse punkti ning 2014. aasta juunini töötasid 11 jaama isegi Venemaa territooriumil, siis Venemaa võimalused on selles plaanis piiratud.
Väljaspool Venemaad asub selliseid jaamu 2 tükki Kasahstanis, 1 Valgevenes, 1 Armeenias ja 1 Antarktikas. Sellele vaatamata õnnestus 2020. aastaks saavutada GPS-iga võrreldav positsioneerimise täpsus – GPS-il 1,5meetrit GLONASSi 2,8 meetri vastu. Võrdluseks – 2010 aastal oli GPSi täpsus 9 meetrit, GLONASSil aga vaid 30 meetrit.
Muidugi pole positsioneerimise täpsus tabamise täpsus, kuid teine sõltub suuresti esimesest ning nii kujunes juhitavate lennukipommide tabamistäpsuseks 11 meetrit.
Satelliitjuhitavaid pomme kasutas Venemaa ka enne seda. Nii võeti 2000-ndate aastate alguses relvastusse 500 kg satelliitjuhitav fugasspomm KAB-500S (КАБ – Корректируемая авиационная бомба), kusjuures S tähendab et tegemist on satelliitjuhtimisega pommiga. Kuid see on mitte planeeriv vaid vabalt ballistilisel trajektooril langev pomm. Sõltuvalt heitmise kiirusest ja kõrgusest lendas see 5-8 km kaugusele, kuid tabamistäpsus jäi tolleaegsetes navigatsioonitingimustes tunduvalt alla juba 1975. aastal ilmunud laserjuhtimisega pommile KAB-500L.
Vaatamata Vene kaitseministeeriumi esialgsele keeldumisele selliseid relvi osta, kasutati satelliitjuhtimisega pomme juba Süürias. Probleem oli selles, et 2015. aastal polnud Venemaa õhuväel veel sobivaid laserit kanda suutvaid droone – Orioni esmalend toimus 10. oktoobril 2016 ja Orlan 30 ilmus areenile 2020. aastal.
Nendes tingimustes pidanuks sihtmärki laseriga valgustama vaenlase territooriumil sihtmärgi lähedal olev inimene, kuid sellega riskida ei tahetud ning lepiti satelliitjuhtimisega pommi väiksema täpsusega. Kuid kui saavutati 11-meetrine täpsus, demonstreeriti näitusel MAKS 2019 nullist loodud planeerivaid juhitavaid lennukipomme UPAB-500Б ja UPAB-1500Б (управляемая планирующая авиационная бомба ehk planeeriv juhitav lennukipomm).
2023. aasta märtsis ilmusid esimesed teated nende lahingulisest kasutamisest, kuid suurseeriatootmist polnud siis veel suudetud organiseerida ning sellest tingitud nende väike arv ei suutnud oluliselt lahingute käiku muuta.
Olukord muutus, kui kvaliteet asendati kvantiteediga ning Venemaa hakkas USA eeskujul laos roostetavatele lennukipommidele tiibu külge kombineerima. Ka siin oli esimeseks 500 kg fugasspomm, mille kasutamist alustati 2023. aasta märtsis. Varsti selgus, et sellise pommi lõhkelaeng suudab küll hävitada ajutised välikindlustused, kuid pikaajaliste kindlustuste vastu jäi tema mõju väheseks. Nii võeti kuu aega hiljem vastu otsus töötada välja samasugune moderniseerimiskomplekt ka 1500 kg pommi jaoks. Kuid sellistel pommidel oli lennu pidurdamiseks halvendatud aerodünaamikat – et kandurlennuk jõuaks eemalduda ega saaks viga omaenda heidetud pommidest. Kuid nüüd, kui pomm lendas mitmekümne kilomeetri kaugusele, langes see oht ära ning halvendatud aerodünaamika vähendas oluliselt lennukaugust. Seega tuli lisaks tiibadele ja sabatüüridele lisada ka uus ninavoolundi.
Suurema kaliibriga pomme kasutades püütakse kokku hoida ka defitsiitseid GLONASS-i vastuvõtuplokke ning vahel saadetakse lahingumoon teele ka juhtplokita – terrorirünnakuks sobib ja küla-suurusele objektile saadakse üldjuhul pihta.
Vaata lisa aprilli Tehnikamaailmast
