Suunajuhatus on siin igati omal kohal, sest ligi 2 m laiuse ning parempoolse rooliga kalli auto roolimine kitsastel inglise külateedel nõuab täpsust. Aga pärast mõningast harjumist püsib Wraith kenasti teemärgistuste vahel ja saame keskenduda detailidele.
Mudelinimi Wraith ilmus Rolls-Royce´i leksikasse esimest korda 1938. aastal. See tähistab kummitust või vaimu – just nagu meile tuttavamad Ghost ja Phantom.
Tänast Wraithi esitleti 2013. aasta kevadel Genfi autonäitusel. Tavalise autotootja puhul tähendaks see mudeli jõudmist elutsükli lõppu. Rolls-Royce´i puhul on aga nii selle disain kui tehnika sedavõrd ajatud, et mudelipõlvkondade vahetustega siin liigselt ei kiirustata.
Üldiselt kipuvad kaheukselised kupeed jääma haruldusteks ning selleski osas esitab Wraith ajale väljakutse, tuues meeldes ajad, mil pikad autoreisid olid seiklus ja autojuhid müütilised tegelased.
Tehase määratluse kohaselt on Wraith „Gentlemen´s Gran Turismo“ ja seda ta ka on. Auto välimus on unikaalne ja kompromissideta. Kõik on massiivne ja tugev, mingeid naginaid ei kujuta siin ettegi. Sugulus BMWga paistab välja – kui seda otsida otsida – kuid kõik sellised osad on hoolikalt ära peidetud.
Istmete mugavus on esmaklassiline ja seal võiks probleemideta sõita läbi kogu Euroopa.
Wraith on Rolls-Royce´i mudelitest võimsaim. Mootoriks on kahe turboga varustatud 6,6liitrine V12, mis Wraithi puhul arendab 465 kW ja 800 Nm. Proovisõiduautoks olnud Black Badge-versioonil on võimsus sama, ent momenti on 70 Nm enam.
Rolls-Royce´i jõuallikad pole mõeldud kõrgeteks pööreteks, kogu võimsus peab olema kättesaadav kohe ja lihtsasti. Sõit sujub kui kui iseenesest, ehkki erksaks või närviliseks seda autot nimetada ei saaks. Et auto sooritusvõimest aru saada, tuleb gaasipedaal teadlikult põhja vajutada.
Aga siis hakkavad asjad juhtuma ning kauge kuid võimsa mürina saatel kiirendab 2,5 tonni kaaluv automürakas nagu oleks tegu stardirajal kiirust koguva lennukiga.
Rool on väikestel kiirustel kerge ja ehkki auto ise ei ole tänu oma suurusele päris käepärane, on tema juhtimine lihtne.
Maanteel muutub rool raskemaks ja seda isegi enam kui ootaks, kuid sellegagi harjub kiiresti. Rooli võimendustegur on juba põhimudelil väiksem kui neljaukselistel Rolls-Royce´del ning Black Badge´s on seda veelgi enam rõhutada üritatud.
Suunakindlus, roolitunnetus ja üleüldine sõidutunne on Wraithi luksusliku olemusega igati kooskõlas. See ei ole sportauto, tegu on uhke, ent vajadusel ohtlikult kiire kilomeetrite neelajaga.
Ehkki vajadusel saab kurve kiiresti läbida, paneb sõiduomadustele oma pitseri ülim mugavus. „Magic carpet ride“ ehk võluvaibale vastav sõitmine on Rolls-Royce´i kaubamärgiks ja selles osas pole tingimisruumi ka Wraith Black Badge´i puhul. Teekonarused eristatakse sõitjaruumist muljetavaldavalt. Tore, et seekord ei pea kaebama ei testiauto jäikuse ega rehvimüra üle.
Rolls-Royce esitles veidi moderniseeritud Black Badge-versioone kolm aastat tagasi. Sihtrühmaks määratleti „rahutuid oma elu elavaid kangelasi, kes tahavad muuta maailma, esitada väljakutse traditsioonidele ja eirata reegleid“. Nende ridade vahel võib sihtrühmana välja lugeda nii rahakaid räp-staare aga ka IT-ettevõtjaid.
Kui tahaks miskit veelgi erilisemat, siis leiab aeg-ajalt eriseeriaid. Nii on praegu päevakohane 50 autost koosnev sari Wraith Eagle VIII, millega tähistatakse 100 aasta möödumist esimesest vahemaandumiseta Atlandi ookeani ülelennust. Näiteks on selle auto laes 1183 valgusdioodist moodustatud tähistaevas – selline nagu see oli legendaarse sajanditaguse lennu ajal!
Sõiduauto roolimine pole ammu tundunud nii uhke tegevusena kui Rolls-Royce Wraithi rooli taga. Nii et võib tõesti nõustuda ühe Saksa autotootja tehnikadirektori väitega, mille kohaselt maailma viimane bensiinitilk põletatakse V12-mootoris.
