Kuidas vormelimehi ritta on seatud

Rein Luik
30.06.2020
F1-sarja algusaastatel oli tavapärane, et stardis seisid kõrvuti kolm või neli autot, mis sinna vaevu ära mahtusid (pildil start 1954. aastal Reimsis).

Kas teate, et esimest korda kasutati treeningutel saavutatud ringiaegasid Grand Prix võidusõidus stardirivi määramiseks alles 1933. aastal Monacos? Ja et F1 MM-võistluste etappidel pole stardirivid sugugi alati sellised välja näinud nagu tänapäeval?

Kuni 1933. aastani (ja mõnedel võidusõitudel II maailmasõjani) rivistati nendel kuulsatel Grand Prix’del, millest pärast sõda said F1 MM-sarja etapid, võidusõitjad stardirivisse... loosi teel. Millest taoline muudatus tollal juba väljakujunenud loosiratta kasutamisele tehti, on tagantjärgi raske kindlaks teha, aga eeskuju kiiremate treeningringide alusel rivistamiseks oli igatahes ookeani tagant võtta. Nimelt hakati Indianapolise 500 miili sõidus seda meetodit kasutama juba 1915. aastal.

Kui vormel-1 MM-võistlustega 1950. aastal algust tehti, kirjutati reeglitesse kohe sisse, et stardirivi moodustamine käib treeningaegade põhjal. Aga mida algusaegadel reeglites veel kindlasti polnud, oli ajasõitude arv ja sõitjate formatsioon stardirivis, mis jäeti iga etapi korraldaja enda otsustada. Nii kujuneski olukord, kus erinevatel etappidel ja ringradadel olid stardirivid täiesti eri kujuga.

Näiteks MM-võistluste ajaloo kõige esimesel etapil ehk 1950. aasta Briti Grand Prix’le Silverstone’i ringrajal startisid sõitjad formatsioonis 4-3-4-3. Aga see polnud veel kõige tihedam sõitjate kontsentratsioon stardiks märguannet oodates – sama hooaja Itaalia etapil paigutati sõitjad igasse ritta koguni nelja kaupa. Võib vaid ette kujutada, milline möll ja sagimine pärast starti lahti läks! Samas kasutati mõnel rajal paigutust 3-2-3-2 ja näiteks Monacos, kus autod poleks ka parima tahtmise juures neljakaupa ritta mahtunud, lasti sedaviisi startida kuni 1963. aastani.

Kuna autod muutusid kiiremaks (eriti veel stardikiirendus), jõuti peagi järeldusele, et ega neid neljakaupa reas ikka väga ohutu rajale lasta pole. Vähehaaval hakkasid stardirivid hõrenema ja pikemaks venima. Ainult kahekaupa ühes reas starditi esimest korda 1961. aastal Itaalias. Samas polnud Saksamaa Grand Prix korraldajatel veel 1967. aastal mingit muret lasta sõitjaid kurikuulsale Nürburgringile vanas tuttavas 4-3-4-3 süsteemis. Aga jäi see ka viimaseks korraks kogu F1 ajaloos.

Tavapärasteks formatsioonideks kujunesid 1960te aastate teisel poolel ja 1970te algul kas kahekaupa või 3-2-3-2 stardirivid. Just 1970te aastate algul, mil ka FIA poolt hakati ohutusele rangemaid nõudeid esitama, kujunes kahekaupa startimine põhiliseks tendentsiks.

Kuigi esimest korda pandi reeglitega paika, et stardirivis tohivad autod seista ainult kahekaupa, alates 1975. aastast, siis tegelikult jäi juba 1973. aasta Hollandi GP viimaseks, kus stardirivis kolmekaupa seisti. Ja peagi, täpsemalt 1976. aasta Hispaania etapist alates, hakati sõitjaid paigutama nii, et igas reas oli kvalifikatsioonis parema aja sõitnud sõitja veidi eespool.

Alates 1978. aastast kehtestati reegel, et kahe üksteise taga seisva auto vahe peab olema 14 meetrit. Palju ei jõudnud sellest ajast vett merre voolata, kui 1981. aastast sai stardirivi tänaseni tuttava kuju ehk siis praktiliselt 1-1-1-1. Ja päris tänapäevase kuju võttis stardirivi 1987. aastal, mil pikivaheks määrati 16 meetrit.

 

Ajasõitude areng

Tänapäeva mõistes kvalifikatsiooniks loeti F1 MM-võistluste algaastatel enamikel etappidel praktiliselt kõik treeningud. Tavaliselt siis reedel kaks ja laupäeval samuti kaks. Ka nende arv polnud reeglitega määratud, vaid jäetud korraldaja otsustada. Ega neid tookord kvalifikatsiooniks otseselt nimetatudki, vaid lihtsalt „ajavõtuga treeninguteks“ ehk siis ajasõitudeks. 1960te lõpus kujunes tendentsiks, et reede hommikul sõidetud treeningut hakati nimetama vabatreeninguks ja ülejäänud kolme ajasõitudeks.

1979. aastast kirjutati reeglitesse, et stardirivi määratakse kindlaks kahe kvalifikatsioonisõidu põhjal, millest üks sõidetakse reedel ja teine laupäeval. Sel moel seati sõitjaid ritta kuni 1996. aastani, mil selleks, et ka kvalifikatsiooni telekanalitele paremini müüa, otsustati ühe sõidu kasuks. Käesoleva aastatuhande algaastail prooviti mitmeid uusi süsteeme kvalifikatsiooni vaatemängulisemaks muutmiseks ja lõpuks, alates 2006. aastast, jäädi pidama põhimõtteliselt praeguse süsteemi juurde.

1980te lõpus ja 1990te algul saabus vahepeal F1 sarja aeg, kui tiimide ja seega ka sõitjate arv kasvas sedavõrd suureks, et starti pürgijaid kogunes üle lubatud 26 (ja peagi isegi üle 30). Et kvalifikatsiooni ajal liiklustihedus liialt suureks ja ohtlikuks ei kujuneks, võeti 1988. aastast kasutusele nn eelkvalifikatsioon.

See polnud siiski esimene kord, mil eelkvalifikatsiooni kasutati. Juba 1977. aasta Briti etapile saabus 36 sõitjat ja nii pidid uustulnukad ning 10 seni kehvemate tulemustega sõitjatest kihutama eelkvalifikatsioonis. Neist neli parimat pääsesid ka põhikvalifikatsiooni. Hiljem tuli eelkvalifikatsioonid läbi viia ka 1979. ja 1980. aasta Monaco etappidel ning viiel etapil 1982. aastal.

Siis saabus 1988. aasta, mil MM-sarja registreerus koguni 20 võistkonda ja stardirivi 26 kohale pürgis pea igal etapil 39 sõitjat! Uued tiimid ja sõitjad, kes polnud varem punkte teeninud, jagasid omavahel maid eelkvalifikatsioonides. Seal kihutas 13 sõitjat, kellest neli paremat pääsesid stardikohta püüdma põhikvalifikatsioonis, kuhu kogunes seega 20 sõitjat. Nii kestis see 1993. aasta alguseni, mil F1-sarja registreerus taas vaid 13 võistkonda.

Kuigi mitmeid väikseid tiime langes sarjast välja, kujunes 1990te keskpaigaks olukord, kus mõned vaesemad ja väiksemad jaksasid hädavaevu sarjas püsida. Kuna starti lubati reeglitega 26 sõitjat ja võistkondi oli 13, pääsesid rajale kõik. Samas oli mõnede tiimide autod kohati sedavõrd aeglased, et võisid tekitada ohtlikke olukordi. Nii kehtestati 1996. aastast starti kvalifitseerumisele nn 107% reegel, mis tähendas, et starti pääsemiseks ei tohtinud sõitja olla kvalifikatsioonis parimast ajast rohkem kui 7% aeglasem. 107% reegel oli kasutusel 2002. aastani ja võeti uuesti kasutusele alates 2011. aastast.

Alates 2006. aastast toimub kvalifikatsioon kolmes voorus, mille kestus oli esialgu 20, 15 ja 10 minutit. Hiljem lühendati esimene voor 18 minutile ja viimane pikenes 12 minutile. Pärast esimest vooru langevad välja viis aeglasemat, kes peavad startima kohtadelt 16-20. Järgmises voorus langevad taas välja viis viimast, kellele kuuluvad stardikohad 11-15. Viimases voorus jagavad kümme kiiremat omavahel ära esimesed kümme stardikohta.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid