Uus laev sai nime selle ehitada lasknud kahe Tartu 2. gildi kaupmehe abikaasade järgi. Friedrich Wilhelm Wegener (1790-1846) müüs peamiselt koloniaalkaupu. 1837. aastal oli ta esitanud rahandusministeeriumi manufaktuuri ja sisekaubanduse departemangule palvekirja aurulaevaühenduse alustamiseks Peipsil, Emajõel ja Võrtsjärvel, kuid jäi napilt hiljaks – vastav privileeg oli viieks aastaks antud Tartu Ülikooli sekretärile Gustav von Forestierile.
Kuna viimane ei suutnud tingimustest kinni pidada, hakkas Wegener tegutsema ja talle anti 1840. aasta 26. detsembril eesõigus aurulaevaühenduse organiseerimiseks siseveekogudel. Wegeneri ettevõtmist toetas (ilmselt küll korraldas ja rahastas) Carl Georg Amelung (1795-1851, tema õde Clementine oli F. Wegeneri abikaasa).
Amelung oli Venemaa impeeriumis juhtiva Rõika-Meleski klaasivabriku[1] omanik. 1830tel aastatel oli ta oma ettevõtetele, kus oli ametis peamiselt Saksamaalt tulnud üle 30 meistri ja 400 töölise, lisaks sadu kohalikest abitöölisi, soetanud uued kaasaegsed masinad. Toodangu kasvuga tekkisid tooraine, toodangu ja kütte transpordiprobleemid, mistõttu asuti otsima lahendusi veeveondusest.
Enne laeva ehitamisele asumist tehti korralik eeltöö: analüüsiti Narva sadama potentsiaali, Liivimaa, Peterburi (Narva kuulus sinna alla) ja Pihkva kubermangude transpordivajadusi. Laevade osas oli nõuandjaks Tallinna äripartner Carl Ferdinand Gahlnbäck, kes oli tollal suurim masinate importija ja laevandusasjatundja. Ilmselt tema kaudu telliti Peipsi omapära arvestades laevade joonised Stockholmist.
Laevaliikluse alustamiseks tuli teha muidki ettevalmistusi. Et laeva oleks võimalik Tartusse viia, hakati puhastama Emajõe põhja. Töid juhtima kutsuti Rootsi mereväe teenistuses kanalite ehitamist korraldanud insener, kelle juhtimisel rügasid sajad mehed. Ka Pedja ja Põltsamaa (Paala) jõed nõudsid sama. Samuti ehitati sadamasildu väiksema aurulaeva Karl ning selle praamide jaoks.
Ratasauriku Juliane Clementine puitkere raiuti valmis metsa veeres poolesaja kilomeetri kaugusel Tartust. Laevameister ja viis laevapuuseppa olid Soome rootslased, lisaks üle 100 kohaliku töömehe. Laev sai 19,6 m pikkune ja 4, 9 m laiune. Ta toodi sama aasta oktoobris Kabinasse, kus pandi masin sisse. See oli 34 hj Soome Fiskarsi vabriku oma[2]. Ka laevamehed tulid Soomest.
Reederid olid laeva ehitanud eelkõige veolaevade pukseerimiseks. Selleks otstarbeks lasti ehitada kaubapurjekad Paul ja Robert, mis erinesid tavapärastest Peipsi lotjadest. Need olid sihvakamad ning kiiluga, sileplangutuse ja pikipurjestusega (üks huaaripurjedega). Vajadusel suutsid need loovida, liikuda ka iseseisvalt, isegi „toetada aurulaeva masinajõudu“. Oli tehtud ka katse: 6000puudase laadungiga (ca 900 t) lotja suudeti järvel pukseerida 7 km/h kiirusega, seevastu täislastis, 7000puudase (114 tonni) lastiga purjekat jõuti pukseerida üle 11 km/h. Lisaks oli mõeldud reisijate veole ja lustisõitude korraldamisele. Laeval oli kaks kajutit, eraldi meestele ja naistele, puhvet.
Esimese aasta navigatsioon lõppes 1843. aasta 31. oktoobril, seega jõuti pea poole aastaga teha 77 reisi, neist 53 kaubaga Vasknarva (Sõrenets), Pihkvasse, Oudovasse (Gdov), Räpinasse. Veeti peamiselt kroonupiiritust ja -viina, mida piirkonna mõisates suurel hulgal põletati, jahu, soola, lina, puid. Reisijaid – kokku loeti neid 630 – veeti Tartust Pihkvasse või lühematel lustisõitudel Emajõe suudmeni.
Järgmistel aastatel keskenduti kaubaveole. 1844. aasta talvel ehitati Ahja jõe ääres mõisa maadel kohalikega kaks kaubapurjekat juurde. 1844-1845. aastate näljahäda ajal pukseeris just Juliane Clementine oma ja ka teiste omanike aluseid Narvast hädasolnud paikkondadesse saadetava teravilja ja jahuga, mida kohtadel pikisilmi oodati.
Õnnetu 1846
1846. aasta oli omamoodi õnnetu. Suvel oli ametlikult teatatud, et Wegeneri privileeg kaotab kehtivuse ja alates 1848. aastast antakse aurulaevasõit soovijatele vabaks. Põhjuseks oli see, et üks tingimus osutus reederitele ülejõukäivaks, nimelt Narva jõe süvendamine (kivide eemaldamine) 50 versta ulatuses ülesvoolu kuni Kulguni.
5. septembril Friedrich Wilhelm Wegener suri, aasta kulus lesel pärandusasjade kordaajamiseks ja alles 1848. aastal jätkas tegevust firma Amelung & Sohn. 8. veebruaril 1851 suri Meleskis Carl Georg Amelung ja kuna poeg Friedrich polnud veel kümneaastanegi, tegelesid äriasjadega hõimlased. Lisaks kaubaveole jätkati ka Tartu-Pihkva reisidega.
Kaubaveo korraldus, kus üks kaubaalustest pukseeriti näiteks kas Pihkvasse või Vasknarva, jäeti sinna lossimiseks ning uuesti laadimiseks, aurulaev võttis järele seal juba lastitu ning tossutas sellega järgmisse sihtkohta, aitas töötada ökonoomsemalt. Vajadusel võidi veolaev jätta laadimiseks ka järvele, kui piirkonnas sadam puudus.Tulus oli ka riigiasutuste tellimuste täitmine. Väidetavalt teenisid reederid veeveondusest korralikku kasumit.
Juliane Clementine hukkus ööl vastu 22. septembrit 1852. aastal Vasknarva all, kui tormituuled ta kaldale paiskasid ning lained puruks peksid. Laeva oli sinna tellinud akadeemik Karl Ernst von Baer, kel oli kavas asustada Narva jõkke lõhesid ja teisi kalu. Aga kui ta 22. septembril Vasknarva jõudis, leidis ta eest kõlbmatu vraki. Laevarusu, masin ning muu juurdekuuluv müüdi oksjonil Narva raekojas. Tartu lehes kurvastati: „Kadus tartlaste unistus jõuda auru jõul raudteeni, miskaudu saaks nii Peterburi kui ka Varssavisse“.
Vahele tuli Krimmi sõda ja alles aastakümne lõpul nähti jälle Emajõel ja järvedel aurulaevu liikumas. Need olid Narva kaubamajade D. Zinovjev & Co ning G. E. Gendt & Co omad.
Amelung & Sohn nimel telliti veel ja monteeriti Võisiku maadel kokku raudkorpusega ratasaurikud: 1861. aastal Turus Gamla Skeppswarf AB (hilisem Crichton & Co) valmis ehitatud Peipus ja 1863. aastal. Stettini (Szczecin) masinatehases AG Vulkan ehitatud Aleksander. 1860te aastate lõpus läks kogu Tartu laevandusäri ettevõtjatele C. Falkenberg ja H.D. Brock.
Kasutatud: A. Pärna. Meri ja mehed. Meresõidust Eestis, 1979; Vene jõelaevade registrid; Rahvusarhiivi fondide EAA. 296, EAA 949, EAA 1646 materjale, perioodilisi väljaandeid Das Inland, Dörptsche Zeitung, Pernausche Wochenblatt, Revalsche Zeitung, Livländische Gouvernements-Zeitung, Postimees. Autor tänab Jüri Kaske asjatundlike selgituste eest.
[1] Asutatud 1872, õieti oli Võisikul peeglivabrik Katharina ja Meleskis klaasikoda Lisette.
[2] Samas masinaehitustöökojas (konepaja) oli 1837. aastal ehitatud Soome esimene laeva- aurumasin. Laeva aurumasin peab olema muudetava pöörlemissagedusega ja reverseeritav. Aurulaeva eripäraks võib lugeda ka seda, et laeval aurumasina käitamiseks peab olema aurukatel ja selle küttematerjal, antud juhul kuivad puuhalud. JC aurumasin kaalus vast 2,5-3 tonni.
