Maailmameistrid
F1 MM-võistluste uute tehniliste reeglitega, millega naasesid GP-radadele maaefektiga autod, said edukamalt hakkama Red Bull ja Ferrari, aga täiesti ebaõnnestus 8 aastat MM-sarja valitsenud Mercedes. Hooaeg algas Red Bulli ja Ferrari ning Max Verstappeni ja Charles Leclerci duellidega, aga peagi kippusid Ferrari etteasteid häirima nii taktikalised kui tehnilised apsud. Ülejäänud hooaeg kulges Verstappeni valitsemisel, hollandlane püstitas ühe hooaja etapivõitude rekordi ning krooniti teist korda maailmameistriks.
Tiimide arvestuses lõpetas Red Bull Mercedese võitude seeria. Sergio Perezi ja Charles Leclerci vahel jätkus heitlus teise koha pärast kuni viimase etapini, kus pikema kõrre tõmbas Leclerci. Hooaja teisel poolel sai ka Mercedes vähehaaval tehnilistest probleemidest võitu ning jõudis eelviimasel etapil Brasiilias oma hooaja esimese ja George Russell oma karjääri esimese etapivõiduni. Üks uus GP-võitja lisandus ka Suurbritannia etapil ja selleks oli Carlos Sainz.
Rally1 hübriidautode saabumisega algas autoralli MM-võistlustel uus ajastu ja sari sai uue maailmameistri, vaid 22-aastase Kalle Rovanperä. Toyotal kihutanud soomlane võitis esimesest kaheksast etapist viis ja kuigi näitas seejärel kahel ebaõnnestunul etapil, et ta on ikkagi „lihast ja luust“, tegi suurepärase etteaste Uus-Meremaal, kindlustades hooaja kuuenda esikohaga MM-tiitli.
Hyundai lootis Ott Tänaku ja Thierry Neuville’i toel Toyotale vastu hakata, aga nende auto jäi hooaja esimesel poolel kindlalt alla. Lõpuks noppisid Tänak ja Neuville vastavalt kolm ja kaks etapivõitu, aga pidid kokkuvõttes leppima sõitjate arvestuses teise ja kolmanda kohaga. Toyotale tõi ühe etapivõidu ka „osalise tööajaga“ sarjas osalenud Sebastien Ogier ja nii edestas Jaapani autotootja kindlalt Lõuna-Korea oma. Samuti vaid üksikutel etappidel osalenud Sebastien Loeb tõi M-Sport Fordi tiimile ainsa etapivõidu Monte Carlos, võistkonna esinumber Craig Breen suutis hooaja vältel noppida ainult kaks poodiumikohta.
Teine aasta kestvussõidu MM-võistlustel hüperautodega tõi uue tehasetiimina stardirivisse hooaja teisel poolel sarjaga liitunud Peugeot. Esmapilgul võib tunduda, et konkurents WEC-sarjas on lahja, aga tegelikult pidi kahe GR010 Hybrid autoga osalenud Toyota nii sõitjate kui tootjate MM-tiitli nimel kuni viimase etapini pingutama, sest vana LMP1-klassi autot kasutanud Alpine suutis tänu sooritusvõime tasakaalustamise reeglitele, millega lisatakse/kärbitakse vastavalt tulemustele autode kaalu ja võimsust, võita kaks etappi ja tiitlikonkurentsis püsida.
Lõpuks võitsid tiitlid siiski Toyota ning selle sõitjad Brendon Hartley, Ryo Hirakawa ja Sebastien Buemi. Järgmisel hooajal on oodata stardijoonele ka Porsche, Ferrari ja Cadillaci hüperautosid.
GTE-Pro-klassi autodele jäi tänavune hooaeg viimaseks ja selle asemel võetakse järgmisel aastal kasutusele GT3-klassi autod. Viimase MM-tiitli võitsid Ferrari sõitjad Alessandro Pier Guidi ja James Calado ning ka tootjate arvestuses noppis esikoha Ferrari, edestades napilt Porschet.
Rallikrossi MM-võistlustel saadeti MM-tiitli jagamisel seni kasutatud Supercar-autod pensionile ja asendati elektriautodega. Esimene hooaeg oleks kindlasti vajanud rohkem osalejaid kui ainult kaheksa, aga kindlasti on uuel hooajal sarja lisandumas uusi tiime ja sõitjaid. Kõik autod kasutavad ühesuguseid Austria firma Kreisel elektrimootoreid, mil võimsust 680 hj, aga tootjad/tiimid võivad need paigutada oma autodele. Esimese elektriautodel sõidetud rallikrossi MM-tiitli võitis Johan Kristoffersson, kellele see oli juba viiendaks tiitlivõiduks. Rootslane saavutas Volkswagen RX1e autol esikoha kümnest etapist kaheksal ning edestas kindlalt vendasid Timmy ja Kevin Hansenit (mõlemad Peugeot). Ühe etapivõidu noppinud Niclas Grönholm (PWR) pidi leppima neljanda kohaga.
Järjekordselt kujunesid elektrivormelite MM-võistlused äärmiselt pingeliseks ja meistrid selgusid alles viimasel etapil. Sõitjate maailmameistriks krooniti endine F1 sõitja Stoffel Vandoorne. Hooaja vältel kerkisid teistest enam esile neli tiimi – Mercedes, Jaguar, Venturi ja DS Techeetah. Nende sõitjad võitsid 16 sõidetud etapist 13 ning lisaks Vandroorne´ile jahtisid viimaste etappideni tiitlit Jean-Eric Vergne (DS Techeetah), Eduardo Mortara (Venturi) ja Mitch Evans (Jaguar).
Vandoorne´i tiitlivõidu puhul sai määravaks stabiilsus. Mercedese sõitja võitis küll ainult ühe etapi Evansi ja Mortara nelja vastu, aga finišeeris kaheksal korral esikolmikus ja jäi punktideta vaid ühel etapil. Tema konkurendid Evans ja Mortara ei teeninud punkte vastavalt neljal ja viiel etapil ning poodiumikohti kogunes neile vastavalt seitse ja kuus.
Mercedes võitis tiimide arvestuses ja kuigi Saksa autotootja lõppenud hooaja järel sarjast lahkub, siis sisuliselt võidukas tiim siiski jätkab, sest selle võtab üle MM-võistlustega liituv McLaren.
Pikamaarallidest on kuulsaim Dakari ralli, aga juba aastaid on kõrberallist tuntud autodega kihutatud ka mitmetel teistel pikamaarallidel. 2022. aastaks otsustaski FIA anda seni vaid karikavõistluste nime all toimunud sarjale MM-staatuse. Sari koosnes neljast etapist ning lisaks Dakarile jagati punkte Abu Dhabi, Maroko ja Andaluusia rallidel. Tiitli pärast heitlesid kaks oma ala kuulsust – Nasser Al Attiyah (Toyota Hilux) ja Sebastien Loeb (Prodrive BRX). Mõlemad teenisid võidupunktid kahelt etapilt, Al-Attiyah oli parem Dakaris ja Marokos ning Loeb Abu Dhabis ja Andaluusias. Abu Dhabi etapi võitis küll Audi sõitja Stephane Peterhansel, aga tema polnud registreerunud sarjas osalemiseks. Kokkuvõttes jäi napilt peale Nasser Al-Attiyah, edestades Loebi 20 punktiga. Kolmanda koha pälvis Yazeed Al Rajhi.
Teised kuulsad sarjad
Viimase WTCR-sarja tiitli võitis Hyundai Elantra N TCR autol kihutanud Mikel Azcona, kellele pakkusid konkurentsi Nestor Girolami (Honda), Nathanael Berthon (Audi) ja rahaliste raskuste tõttu viimasest kahest etapist loobunud eksmaailmameister Rob Huff (Cupra). Järgmisel aastal kerkib turismiautode TCR-klassis suurimaks sarjaks EM-võistlused, aga WTCR-i senine korraldaja ja FIA loodavad ülemaailmse sarja tulevikus mingil moel siiski taastada.
NASCAR Cupi meister selgitatakse juba aastaid omapärase süsteemi abil, kus viimaseks 10 etapiks jääb tiitlikonkurentsi vaid 16 senise hooaja parimat. Seejärel langeb neist neli viimast iga kolme etapi järel välja ja viimasel etapil selgitatakse meister nelja sõitja vahel. Kes siis eespool lõpetab, see on ka meister!
Seega on oluline osata olla edukas õigel ajal ja õiges kohas. Sellega sai kõige paremini hakkama oma esimese meistritiitli 2018. aastal võitnud Joey Logano (Ford Mustang). Noppinud hooaja vältel kolm etapivõitu, püsis 32-aastane ameeriklane pidevalt konkurentsis ja oskas võita otsustava viimase etapi. Teise koha pälvis kahe etapivõidu juures Ross Chastain (Chevrolet Camaro), kolmas oli Christopher Bell (Toyota Camry). Enim etappe (5) võitnud 2020. aasta meister Chase Elliott jäeti neljandaks. Tootjate arvestuses oli ülekaalukalt parim Chevrolet (19 etapivõitu) edestades Fordi (9) ja Toyotat (8).
Indycar-sarjas oodati eelmisel hooajal esiletõusnud noorte talentide võidukäigu jätkumist, aga veteranid näitasid, et neid on veel vara maha kanda. 2021. aasta meister Alex Palou jäeti viiendaks, mullune kolmas Pato O’Ward seitsmendaks ja eelmise hooaja viiendana lõpetanud Colton Herta kümnendaks. Meistritiitli pälvis ainult ühe etapi võitnud, aga üheksal korral poodiumile tõusnud 41-aastane austraallane Will Power, kelle eelmine tiitel pärines aastast 2014. Viis kvalifikatsioonivõitu tähendasid Penske tiimi autol kihutanud Powerile tõusmist selles arvestuses kõigi aegade edetabeli tippu. Teise koha saavutas Poweri tiimikaaslane, kahekordne (2017 ja 2019) sarja meister Josef Newgarden ning kolmas oli sarja kuuekordne meister, 42-aastane Scott Dixon. Penske võistkonna suurepärasele hooajale andis oma panuse ka kokkuvõttes neljanda koha pälvinud Scott McLaughlin, tiimi kolm sõitjat võitsid 17-st etapist üheksa.
FIA F2-sarjas, mille meie Jüri Vips lõpetas kokkuvõttes 11. kohaga, saavutas esikoha Felipe Drugovich. 22-aastane brasiillane osales F2-sarjas kolmandat hooaega ning olles finišeerinud eelmistel aastatel vastavalt üheksandana ja kaheksandana, oli tänavu kindlalt parim, kindlustades meistritiitli eelviimasel etapil. Oma edule pani Drugovich aluse hooaja esimesel poolel, mil tõusis pjedestaali kõrgeimale astmele viiel korral.
Formula Regional by Alpine sarjas saavutas enim etapi- ja kvalifikatsioonivõit Paul Aron, aga paari tehnilistel põhjustel punktideta lõppenud etapi tõttu pidi eestlane leppima kokkuvõttes III kohaga. Sarja meistritiitli võitis 18-aastane rootslane Dino Beganovic, ainult ühe punktiga edestas Aronit itaallane Gabriele Mini.
FIA F3-meistrisari kujunes äärmiselt tasavägiseks ja põnevaks kuni viimase etapi viimaste meetriteni. Enne hooaja viimast sõitu oli teoreetiliselt võimalus tiitlivõiduks kuuel sõitjal ning lõpuks lahutas kolme parimat ainult seitse punkti. Meistritiitli võitis 21-aastane prantslane Victor Martins, kellele Barbadose võidusõitja Zane Maloney kaotas viie punktiga. Kolmanda koha saavutas 17-aastane inglane Ollie Bearman.
Ainult naisautosportlastele mõeldud W Series-vormelisari toimus kolmandat korda ja taas krooniti meistriks ka kaks esimest tiitlit võitnud Jamie Chadwick. Inglanna ülekaal oli mäekõrgune, ta kindlustas meistritiitli viie järjestikuse etapivõiduga, millele lisas lõpuks veel ühe teise koha. Kuigi W Series on andnud naistele võimaluse sõita ning võita rohkem tähelepanu sponsoritelt ja teiste vormelisarjade tiimidelt, pole see aidanud isegi Chadwickil liikuda edasi mõnda tugevamasse sarja ja seetõttu oligi inglanna sunnitud osalema kolmandat hooaega W Series-sarjas.
