Uus aasta tervitas uute maksudega, sh ka autosid puudutavatega. Selle teema ümber on aastaid keerutatud, nüüd on mootorsõidukimaks reaalsus ning olukorras, kus see kogu Euroopas ühel või teisel moel kehtib, mõneti ka paratamatus.
Samal ajal paistab meeldivaid uudiseid neile mõnele protsendile autoostjatest, kes elektrisõiduki soetanud – kliimaministeerium saatis kooskõlastusringile eelnõu, mis käsitleb muudatusi elektrisõidukite ostuks antavate toetuste jagamisel. Tõsi, kurva uudisena ei saaks selle jõustumisel enam riiklikku toetust need, kes elektrilist kastiratast soovivad, see-eest aga tasub toetust küsida ka kasutatud elektriautode ostjatel.
Plaanitav uus kord pani kihama elektriautode foorumi ja kohe hakkasid kavalpead nuputama skeeme, kuidas oma juba kord soodustusega ostetud elektriauto teist korda soodustusega diiliks teha – nt seda abikaasale või sõbrale „müües“. Jah, see pole päris nii, et võtan kätte ja lihtsalt müün – müük peab toimuma tunnustatud automüüja vahendusel ja auto tuleb liisingusse võtta, aga ju ka need skeemid lahti hammustataks.
Maanteeameti andmetel registreeriti 2023. aastal Eestis 1448 uut elektrilist sõiduautot, lisaks enam kui sadakond tarbesõidukit. Äsja lõppenud aasta numbrid veel selguvad, kuid 11 kuu kokkuvõtted näitasid, et seekord jäid need väiksemaks mitte ainult protsentuaalselt (aasta lõpus ajas arvepidamise sassi mootorisõidukimaksu jõustumise eel hüppeliselt kasvanud automüük) vaid ka absoluutarvudes.
Elektriautosid on Eestis siinsest autopargist tühine murdosa ja autod ei ole inimõigus. Selle taustal tekib taas küsimus, kas ikka peavad kõik Eesti maksumaksjad kinni maksma väikese seltskonna hobisid? Seda olukorras, kus napib raha õpetajatele, päästjatele, kus tuleb kergitada käibemaksu, suurendada kaitsekulutusi jne. Minister Svet võib ju Kuku raadio intervjuus öelda, et kasutatud autode meede on vaid alla 2 miljoni euro, aga raha rahaks – küsimus on põhimõttes. Kusjuures 2 miljonit on viiendik sellest summast, mida õpetajate palgatõusuks ei leitud.
Üha enam kohtab üleskutseid, et maksta tasuks sularahas, andes võimalusi kasvava maksukoorma all ägavatel kaupmeestel makse optimeerida, samal ajal otsivad pettunud maksumaksjad võimalusi osta ravikindlustus erasektorist. „Ma ei taha maksta oma raha, et toetusega elektriauto ostnud inimesed saaks nüüd selle veelkord toetusega maha müüa. See on lihtsalt nii k… ebaõiglane!“ Ja raske on sellele miskit vastu väita.
Vägisi tekib tunne, et kuskil hakkab kasutatud elektriautosid üle jääma, millest omanikel vaja lahti saada. Kui meie vanad Toyotad on aastaid leidnud endale tänulikke kliente kuskil Aafrikas, ei tähenda see ju ometi, et nüüd meist see elektriautode Aafrika saama peaks. Või kuidas?
