Eesti teerajajad

Andres Seene
01.07.2019
Paide teehöövlid V-10 ja D-512 maanteemuuseumi vanas väljapanekus. | Eesti maanteemuuseum

Tee-ehitusmasinate omalaadseks „vapiloomaks“ on kujunenud teehöövel, mille tootmisel Eestiski pikaajalised traditsioonid. Esindusliku valikuga nendest tähelepanu vääriva ajalooga masinaist saab kohtuda juulis avatavas maanteemuuseumi uues masinahallis.

Kuni 19. sajandi II pooleni tehti kõik peamised teetööd inimeste ja veoloomade jõul. Kaua aega kasutati näiteks teepinnase tihendamisel loomakarju. Lääne-Euroopa suurlinnade tänavasillutiste tihendamisel rakendati ühes taktis töötavate tambitsatega meeste brigaade. 1820.–1840. aastatel katsetati mitmel pool maailmas teepinnase tihendamist hobustega veetavate puust, kivist või malmist teerullidega. 1850.–1860. aastatel hakati tootma aurumootoriga teerulle ning aururullist sai tee-ehitusel üks olulisemaid masinaid. Aururullid olid mitmel pool teetöödel kasutusel veel 20. sajandi esimesel poolel või kauemgi.

Auru jõul hakati peagi käitama ka teisi ehitusmasinaid, samas jäid veoloomad veel asendamatuiks. 1880. aastatel võeti pinnase teisaldamiseks kasutusele „hobulabidas“ ehk skreeper. 1885. aastal hakati Ameerikas tootma teehöövleid, mida veeti muulade, hobuste või aurumootori haakes. Esimene kasutuskõlbulik aurujõul liikuv traktor nägi ilmavalgust samuti 1885. aastal USAs.

Autode arvu kasv ning uut tüüpi teekatete kasutuselevõtt tekitasid vajaduse senisest parema kvaliteediga teehoolde järele. 1904. aastal võeti kasutusele bensiinimootoriga roomiktraktor, millele saha lisamisel sündis 1923. aastal buldooser. Teetöödel hakati kasutama ka veoautosid ning iseliikuvaid teehöövleid. Samal ajal hakkasid jõudma need masinad tasapisi ka Eesti teedele.

Loe põhjalikku ajaloolist ülevaadet Tehnikamaailma juulinumbrist.

Sarnased artiklid