Juhtmevabade akutoitega varstolmuimejate – või lihtsamalt öeldes vars-imurite hinnavahemik on üllatavalt lai. Odavamal juhul saab hakkama saja euroga, aga kulutada võib ka kümme korda enam. Enim pakkumisi on vahemikus 200–400 eurot. Hind on aga selge indikaator seadme tõhususest ja pigem tasub veel vähemalt täna eelistada kallimaid mudelid.
Võrdluse mudelid liigituvad täpselt viimati mainitud kategooriasse – need pole küll päris tipud, aga tugev keskklass. Miele HX1 on firma üks esimesi akutoitel imurite mudeleid ja Samsungi Jet 90 samuti üks esimesi Eestis saadaolevaid omataolisi. Mõlemal firmal on küllaga kogemust nii tavaliste kui robot-imuritega.
Aku maht endiselt probleemiks
Võimsamad akutoitel imurid on juba võrreldavad keskmiste tavaimuritega, millest võiks vähemalt koduses majapidamises piisata. Pudelikaelaks on pigem juhtmevabade seadmete akumaht – mis tähendab, et tootja on sunnitud valima imemisvõimsuse ja tööaja vahel. Suur imemisvõimsus „imeb” piltlikult öeldes isukalt ja kiirelt ka aku elektrist kuivaks. Samuti ei mõju akuressursi rohke ja kiire tarbimine hästi aku elueale, pidades silmas laadimistsükleid.
Uusimates akutoitega mudelites on reeglina umbes 63 Wh Li-Ion akud, pinge ja ampertunnid on tootjate lõikes veidi varieeruvad. Madalaima võimsuse korral võiks tootjate väitel arvestada kuni tunnise tööajaga, aga tippvõimsuse puhul vaid kümmekonna minutiga või isegi vähem.
Reklaammaterjalides väidetud tööajad on saavutatud vaid madalaid võimsusastmeid kasutades, teisalt rõhutatakse nende kõrval imurite maksimaalseid võimsusnumbreid – kumbki pole ju otseselt vale, aga n-ö ühte lausesse need numbrid ei mahu. Pole ka üldse võimatu, et reklaamitud tõhususnumbrid on tõesed vaid ilma imuriotsikuta, mis tähendab omakorda ligi kahekordset „võitu” reaalsusest.
Tundub, et viimases võib ka süüdistada võrdluse imureid, sest lubatud tunni asemel jätkus akudes elektrit parimal juhul umbes pooleks tunniks.
Erinevused imemistulemuses
Tootjad on hakanud ka imemisvõimsust avaldama vattides, mis hõlmab endas nii alarõhu kui õhuvoolu summaarset tugevust. Näiteks Samsung ütleb selleks numbriks olevat 200 vatti. Ainult võimsusnumber ei anna siiski täit selgust imuri tõhususe kohta päriselus.
Suurimat rolli mängib neist kahest „muutujast” just õhuvoolu tugevus. Kui õhuvool on piisavalt kiire ja tugev, rebib see kaasa tolmu ka raskesti ligipääsevatest kohtadest või pehmetelt pindadelt. Mielel on kombinatsioon alarõhust ja õhuvoolu tugevusest õnnestunud Samsungist paremini.
Vars-imurite müratase on selgelt vähenenud – vähemalt kallimatel mudelitel, olles väiksem tavalistest voolikuga versioonidest.
Tolmusahtel on endiselt väiksepoolne, aga selle tühjendamine on suhteliselt käepärane. Samsung saab selles osas plusspunktid ning sahtlit on ka mugav puhastada. Samsungi komplektis on ka spetsiaalne alus tolmusahtli tühjendamiseks.
Miele ja Samsung on kokkuvõttes väga tasavägised, aga päris tippmudelitele need siiski konkurentsi ei paku. Miele tugevuseks on hea puhastusvõimsus, Samsungi puhul saab jällegi kiita kasutusmugavus. Mõlemad seadmed konkureerivad selgelt tavaliste voolikuga imuritega. Teostuses on aga arenguruumi. Aku vahetusvõimalus on kahtlemata teretulnud funktsioon, aga ainult sellest ei piisa. Kasutusmugavus, puhastusvõime ja pikem tööaeg on reaalses kasutuses kõige määravamad.
Nii testisime
Mõõtsime akude laadimiseks kuluvat aega ning tööaega kõigil võimsusrežiimidel. Müra mõõtsime müramõõdikuga meetri kauguselt.
Suutlikkuse ja võimsuse panime proovile kõvemate põrandapindade puhul ja nurkades. Otsiku tõhusust katsetasime erinevatel vaipadel. Prügiks oli nii tolm ja liiv kui juuksed ja karvad.
Mõõtsime ka imurite tekitatud alarõhku ja õhuvoolu. Alarõhu mõõtmiseks sulgesime imemisotsiku. Suurimat õhuvoolu mõõtsime ilma otsikuta.
Tulemused leiad jaanuari Tehnikamaailmast.
