Investeering paremasse telerihelisse
Harri Slip
Soundbar-kõlari ost on lihtsaim viis parandada teleri õhukest helipilti. Lisaks saab „helipulgaga” kuulata ka muusikat telefonist või mistahes muust seadmest. | Marjo Tynkkynen

Õhukesed teleriekraanid on õhukeseks muutnud ka heli – ja kuni see on nii, tuleb tüsedama heli otsinguil vaadata lisakõlarite suunas. Pulgakujulisi kõlareid nimega soundbar toodavad täna paljud firmad – nii need, kes audiotehnikale spetsialiseerunud kui ka teleritootjad ise. Seekordses võrdluses ongi enamik ehk kolm kõlarit teleritootjatelt, JBL ja Klipsch on aga spetsialiseerunud helitehnikale.

Võrdluse hinnaklass valmistas meile sedapuhku peavalu. Värskeimaid ostueelistusi puudutavad uuringutulemused näitavad, et keskmine soundbar maksab 280 eurot ning see number vaikselt kerkib. Samas olime hästi kursis, et 600–700euroses hinnaklassis on nii mõnedki uued mudelid, mis võiks kallimat hinda igati õigustada.

Loomulikult pole see mingi hinna ülempiir, aga kusagile tuleb joon tõmmata. Tippmudelites on harilikult rohkelt lisafunktsioone, ent jagub neid ka käesoleva võrdluse seadmetesse.

Näiteks LG ja Sony pakuvad Dolby Atmost, mis muu hulgas peaks esitama helisid ka kuulaja pea kohalt. Päris lakke need siiski heli ei suuna, nagu näiteks Samsung HW-K960, aga kombineerides ettepoole suunatud kõlarite heli, luuakse virtuaalne ülakõlar – vähemalt teoorias. Praktikas see multidimensionaalne heli siiski kuigi veenev pole, sest lähedalt kuulates ei tundu, et heli ülevalt poolt kostaks – aga kaugemalt kui kolm meetrit virtuaalset efekti enam ei lubata.

Teine huvitav omadus on koduse WiFi-võrgu vahendusel töötav multiruum-süsteem, mida pakuvad LG ja Klipsch. Samsung ja Sony aga piirduvad võrdluse seadmetes Bluetooth-ühendusega, kuid mõlemal on olemas ka oma multiruum-süsteemid.

 

Kodukino pole probleemiks

Üks mõjuv põhjus soundbari hankimiseks on lihtsus – seda nii paikaseadmisel kui kasutamisel. Lihtsusesse on panustatud kõigi võrdluse seadmete puhul. Teler ühendatakse ARC-tähistusega HDMI-liidesesse (Audio Return Channel ehk heli tagasisuundumine) ning kõik muud seadmed – nagu mängukonsool, Blu-ray pleier või mistahes signaaliallikas suunduvad teistesse HDMI-sisenditesse. JBL-l on HDMI-liideseid (erinevalt teistest) kolm, mis võimaldab seda kasutada koos suuremagi meelelahutussüsteemiga.

Kõigi seadmete HDMI-liidesed on – kui arvata välja LG – tüüp 2.0 ja need toetavad uusimat HDCP 2.2 kopeerimiskaitset. See on oluline siis, kui on sooviks ühendada soundbar uusimate 4K Ultra HD teleritega. Sony soundbar ühildub ka Dolby Vision ja HLG laiendatud dünaamikaga pildistandardiga.

HDMI CEC-funktsionaalsus käivitab teised seadmed automaatselt, kui üks käivitatakse, ning soundbare saab juhtida ka teiste tootjate teleripultidega – erandiks on vaid Sony. Igal juhul tasub enne kõlari ostu veenduda, et see toimiks ka soovitud puldiga.

Kui soundbar ja teler on sama firma omad, siis toimivad need väga ladusalt ka juhtmevaba ühenduse kaudu. Ka bassikõlar ühendub kõikide soundbaridega juhtmevabalt, mis veelgi lihtsustab kasutuselvõttu ja paigutust.

Vanemate telerite jaoks leidub soundbarides ka optiline digisisend ning mistahes heliallika võib ühendada 3,5 mm analoogsisendisse. JBL, Samsung ja Sony mängivad muusikat ka USB-liidese kaudu.

 

Digitehnika pole kõikvõimas

Sounbaride reklaamideski kohtab bitinumbreid, sagedusvahemikke ning HiRes Audio logo. Kõik need peaks loomulikult tähendama veelgi paremat helikvaliteeti – aga ei tasu unustada, et kõlari kvaliteet algab ikkagi disainist ning akustilistest omadustest.

Digitehnika tuleb appi eelkõige siis, kui on vaja luua ruumilisemat heli kui võimaldaks kõlarite paigutus ja arv. Nn virtuaalne kinoheli on kohati täitsa usutav, aga üldistades siiski mitte kuigi veenev. Parimat lahendust pakub Samsung ning selle lahenduse võtmeks on juhtmevabad tagakõlarid.

Tüseda ja puhta helipildi tekitamine on probleemiks ka õhukestele soundbaridele. Sarnaselt õhukestele paneelteleritele, tekitab olematu mahuga korpus kergesti resonantse, mis muudavad helipildi ebamääraseks. Olulist rolli mängib ka kõlari asukoht heli peegeldavate pindade suhtes.

Võrdluse seadmete suurimaks puuduseks on mudasevõitu diskant. Oma väikest rolli mängib selles ebapuhtuses ka kõlarielemente kaitsev tihe metallvõrk. Väike korpus aga tähendab, et isegi kõrgemad bassisagedused jäävad bassikõlari hoolde, mis lähemalt kuulates muudab bassikõlari heli eraldiseisvaks.

 

Seekordses võrdluses on küllaltki kallid soundbarid ja nii olime heli osas varasemast kriitilisemad. Neli kõlarit viiest teenis vaid kolm tärni, mis aga pole halb tulemus, vaid näitab pigem ühtlast kvaliteeti. JBL teenis ühe tärni lisaks tänu selgelt paremale bassikõlarile.

 

Testi kokkuvõtted ja mõõtmistulemused koos rikkaliku graafilise materjaliga leiad novembrikuisest Tehnikamaailmast.

Sarnased artiklid