Kuigi hiire kõrvale on püütud leiutada ning kasutuselegi võetud muid vahendeid (trackball, joystick jne), on need jäänud vaid kitsasse tarvitajate ringi ja sellist laia pruukimist nagu hiir pole nad leidnud. Hiire loojaks peetakse Stanfordi uurimiskeskuse (praegu SRI International) teadurit Douglas Engelbarti, kes rajas aastal 1963 SRI juures inimintellekti laiendusvõimaluste uurimise keskuse (Augmentation Research Center e ARC). Selle keskuse peamisteks ülesanneteks olid igasuguste arvuti ja inimese vaheliste suhtlusprobleemide ning nende lahendamiseks vajalike riist- ja tarkvaraliste vahendite loomine.
Algul nimetas Engelbart oma projekteeritavat vahendit sitikaks (bug). Nimi „hiir“ (mouse) ilmus esmakordselt terminina välja 1965. aastal ühe hiire kaaslooja, ARC teaduri Bill Englishi publikatsioonis „Computer-Aided Display Control“. Tänu riistapuust väljaulatuvale sabale meenutas seade rohkem halli närilist kui putukat. Kuid kulus veel kolm aastat, enne kui 1968. aastal ehitati valmis esimene hiire prototüüp. Engelbart ise oma leiutisest mingit kasu ei lõiganudki, kuna patent kuulus tema tööandjale SRI-le ning ka see aegus juba enne hiire massilisemat kasutuselevõttu arvutimaailmas. Ja hiir ise oli vaid üks pisike osa Engelbarti inimintellekti augmenteerimise ehk laiendamise projektist.
Esimene hiir oli kobakas puidust klots, milles olid kaks teineteisega risti asetsevat rattakest. Neid kontrollisid kaks potentsiomeetrit, mis tõlkisid hiire liigutamise kursori liikumiseks ekraanil vastavalt X- ja Y-telgesid pidi.
Algsel hiirel oli ainult üks nupp, kuid maailma läinud teise põlvkonna esindajal oli neid sarnaselt praegusele enamikule kolm (nüüd kaks tavalist klahvi ja rattafunktsiooniga kolmas klahv).
Samal aastal loodi hiirelaadne seade Rollkugel ka Telefunkeni poolt Saksamaal nende SIG-100 terminali jaoks. See seade kasutas juba kuulikest, mis pärineb selle eellasest (samuti Rollkugeli nime kandnud) trackball’i sarnasest radarikontrolli juhtide abiseadmest. Ka Telefunken pidas leiutist vähetähtsaks ega vaevunud sellele patenti võtma.
Hiir asub enda kohta otsima
Enamik arvuteid olid tollal ruume täitvad suurarvutid ja keskmised masinad, kuid juba 1973. aastal ilmus individuaalseks kasutuseks mõeldud Xerox Alto, mida loetaksegi esimeseks modernseks hiirt kasutavaks arvutiks. Ka Zürichis asunud ettevõttes ETH aastatel 1978–1980 Niklaus Wirth’i poolt loodud arvuti Lilith oli varustatud hiirega. Kolmandaks ja ehk kuulsaimaks ning levinuimaks hiirega arvutiks sai 1981 loodud Xerox 8010 Star. Ka Sun-1 oli hiirega.
Xeroxi arvutite jaoks tootis hiiri Jack Hawley firma The Mouse House ja hiireke maksis toona ikka päris soliidse summa – 415 dollarit. Hawley firmaga oli selle algusaastail palju segadust – nimelt pöördusid sellesse asutusse väga tihti firmad, arvates, et nad kasvatavad ja müüvad seal meditsiinilisteks katseteks laborihiiri.
1982. aastal muutis Microsoft oma MS-DOS programmi Microsoft Word hiirega ühilduvaks ning hakkas aretama omaenda hiirekest. Aasta hiljem ilmus see turule, olles esimeseks Microsofti riistvaradivisjoni loodud tooteks. Kuid hiir jäi siiski marginaalseks nähtuseks, kuni aastal 1984 ilmus Apple Macintosh 128K ja aasta hiljem Amiga 1000 ning Atari ST, mis viisid hiire tarberiistvara hulka. Samal aastal ilmus Mac OS alla esimene spetsiaalselt hiire jaoks loodud mäng Puzzle. Hiirte võidukäik jätkus ning aastaks 2008, hiire neljakümnendaks sünnipäevaks, ületas üks maailma suurimaid hiiretootjaid Logitech miljardi maagilise piiri. Kuigi tänapäeval suure turuosa vallutanud sülearvutid on puutepaneeliga, on enamikul täppistööde jaoks ka hiir olemas.
Näriliste liigid
- Mehaaniline hiir – ratastega hiire asemele tuli kähku kuuliga hiir, mis jäi kasutusse pikkadeks aastateks. Juba eespool mainitud Telefunken tegi selle 1968. aastal, Engelbarti kaasvõitleja Bill English tegi oma kuuliga hiire variandi aastal 1972. Praeguse välimuse sai meie näriline Prantsusmaal Lausanne’i ülikoolis professor Jean-Daniel Nicoud’ ja insener André Guignard’i käe all. Nende kõvakummist kuuli ja kolme nupuga hiire disain jäi valdavaks kogu 1990ndate jooksul. Hiirekuul kippus aga enda pinnale igasugust saasta koguma ning kuuli pöörlemist mõõtvad rullikud kerisid tolmust köisi oma võllide ümber. Seetõttu vajasid need hiired sagedast puhastamist ja hooldust, muidu oli täpsus kadunud. Ka polnud igasugune (eriti libe) aluspind hea ja paremaks tööks loodi erilised hiirematid.
- Optiline hiir – sel hiirel, nagu nimi ütleb, on optikal baseeruv andurite süsteem, mis koosneb ühest või mitmest valgusdioodist ning liikumist registreerivate fotodioodide maatriksist. Esimesed optilised hiired vajasid erilist peenrastriga trükitud alusmatti, aga hiljem polnud selleks enam vajadust. Algsed infrapunased valgusallikad asendati hiljem laserdioodidega, mis võimaldasid suuremat tundlikkust ja täpsust ning ei vajanud erilisi alusmatte. Nende ainsaks probleemiks jäid läbipaistvad või peegeldavad aluspinnad. Kui vahepeal olidki valdavalt kõrgema taseme hiired laserdioodidega, siis nüüd on tagasi mindud ka n-ö tavaliste optiliste hiirte juurde, kuid mis on erakordselt kõrge tundlikkuse ja täpsusega ja ületavad kordades isegi seniseid liidreid – laserhiiri.
- Hiireliidesed – laias laastus jagunevad hiired kaheks. Sabaga ja sabata ehk traadita hiirteks. Traaditu ühendus on kas infrapunase kiirgusega, raadiosagedusel või Bluetooth-sidel baseeruv, mis ulatub kõige kaugemale ja on mugav elutoa või konverentsisaalide jaoks. Mängurid eelistavad siiski senini sabaga hiiri, sest traadita side puhul esineb ühenduse „hakkimist“, ebaühtlast kiirust ja muid häireid. Need ei ole tavatöös silmatorkavad, kuid tipptasemel mängijate jaoks võivad olla probleemsed.
Esimesed hiired kasutasid liidesena standardset jadaliidest RS-232C ehk Serial Porti ja selle 9-pin pistikut. Samm edasi liideste vallas oli PS/2 6-pin mini-DIN ümar liides, mille lõi IBM oma Personal System/2 arvutite jaoks ja millest sai pikaks ajaks valdav liides klaviatuuride ning hiirte jaoks. Algul oli arvutitel kaks eraldi PS/2 liidest – lilla värviga tähistatult klaviatuuri ja rohelisega hiire jaoks. Uuemal ajal on emaplaadil harilikult ainult üks lilla-rohelise värviga tähistatud PS/2 port klaviatuuri-hiire kombineeritud toega.
Apple’i Mac-arvutid kasutasid aga oma Apple Desktop Bus (ADB) liidest ja need hiired polnud kasutatavad PC-de jaoks – ja vastupidi. Uusima standardina on praegu valdavalt kasutusel USB-liides.
Tavahiired on siiani kolmenupulised, kusjuures keskmine nupp on muudetud kerimisrattaks, mille abil on mugav skrollida. Enamikul kallimatel hiirtel on nuppe rohkem – pöidla all 2-3 lisanuppu edasi-tagasi hüppamiseks, kusjuures kõik hiirenupud on oma tarkvara abiga programmeeritavad. Parema tarkvaraga on aga võimalik luua profiile igale rakendusele/mängule eraldi ja laadida vastavalt vajadusele alla õige profiil.
Vahepeal valmistati nn MMO-mängude (massively multiplayer online) hiiri, mil programmeeritavaid nuppe oli suisa 18 või enam, kuid katsuge need kõik meelde jätta ja pimesi üles leida J. Üheks mängurihiirte omapäraks on nende ergonoomika seadistamine – veedavad ju paljud kasutajad mängudes tunde jutti ning närilise mugavus käe all on oluline. Selleks on hiirel kaasas pikenduse/laienduse paneelid ja kaalu reguleerimiseks on võimalik lisada raskusvihte. Mõnes mängus on kasulik ülikerge hiir, mis kiirelt siuh-säuh ühest servast teise hüppab. Teises on aga raske ja suurema inertsiga hiir parem, sest ei lenda kogemata müksuga kaugustesse.
Mis hiireke maksab?
Kui me vaatame hindu, siis on siin vahed ülisuured – odavaimad rotikesed on alla 2eurose hinnasildiga, nt Arvutitargas maksab soodsaim hiir 1,4 eurot. Nende vastupidavus on loomulikult saastaklassile vastav, aga selle hinnaga saab osta kasvõi iga kuu uue närilise. Kui te ei mängi ega tegele peengraafikaga, siis veebis surfamiseks ja kontoritööks on asja küll ja küll, eriti kui vaadata, et tal on lahutusvõime 1000 dpi.
Optiliste tipphiirte lahutusvõime ulatub aga juba 16 000 dpi-ni. Hind küünib aga tippklassi hiirtel 160 euroni, ehk siis vahe on sajakordne. Lausa kõrgeimaks pilotaažiklassiks on nn hiiremaailmas CAD/CAM-rakenduste jaoks mõeldud erilised 3D-hiire-trackballi lahendused. Näiteks 3DC SpaceMouse Enterprise Kit 3DX-700058 maksab juba 511 eurot, ent seda vajavad vaid 3D-profid. Kes aga tahavad normaalset hiirt nii igapäevaseks tööks kui ka mängimiseks, neil tasuks vaadata selliste tootjate poole nagu Corsair, Roccat, Steelseries, Zowie, Asus, MSI, Logitech jne. Mina kasutan nt 65eurost Corsairi M65 PRO hiirt ja võin öelda, et see näriline rahuldab kõik mu vajadused nii töös kui mängudes.
Eespool sai mainitud ka hiirematte ning ka siin on valik äärest ääreni – algavad hinnad „kaltsumattide“ puhul poolest eurost ja ulatuvad RGB-illuminatsiooniga bling-bling asjade juures 65 euroni ehk taas on hinnavahe 130kordne. Mina kasutan metallalusel Razeri matti, mis on mind teeninud juba üle 10 aasta ja on igati korralik asi. Mati mõlemal poolel on erinev pind – üks siledam, teine veidi „karestatum“.
