Laadimiseks sobib ka tavaline arvuti neljakandiline USB-pesa (nn A-tüüp), aga sealne voolutugevus piirdub enamasti 0,5 ampriga. Seinalaadijate võimsused on see-eest tasapisi suurenenud ning ulatuvad juba 10 vatini või rohkem.
Turvaliseks voolutugevuse piiriks tavapärase A-liidese puhul loetaksegi umbes paari amprit, mis 5voldise pinge puhul tähendab 10vatist võimsust. Erinevad kiirlaadimistehnoloogiad – nagu näiteks Quick Charge – võimaldavad aga samade kaablite puhul suuremaid võimsusi, suurendades ülekande pinget. See tähendab, et nii laadija kui laetav seade peavad omavahel eelnevalt pinge osas „kokku leppima”.
Paljulubav universaalsus
Juba aastal 2014 esitletud, aga alles nüüd läbimurret tegev liidesestandard USB-C kasutab 24kontaktilist ovaalset pistikut, mis lahendab nii mõnedki A-liidese probleemid. Näiteks saab pistiku ühendada pessa mõlemat pidi, samuti on liides ise tunduvalt väiksem kandilisest A-pesast.
USB-C liidest saab kasutada ka teiste standarditega – näiteks pildi ja heli edastamiseks Thunderbolt 3, MHL-i, Display Porti või HDMI vahendusel.
Kolmandaks võimaldab USB-C liides USB 3.1 standardi puhul Power Delivery 3.0 nimelist võimsamat laadimist. Kui juhtme mõlemas otsas on USB-C liides, siis on teoreetiline laadimisvõimsus (kui seadmed seda võimaldavad) kuni 100 vatti (20 V ja 5 A). Mis tähendab, et näiteks USB-C liidest ja Power Delivery 3.0 standardile vastavaid sülearvuteid saab laadida mistahes sobiva laadijaga. Hetkel on aga enamik USB-C laadimist kasutavad seadmed veel mobiiltelefonid ja tahvlid ning kasutusel on tihti brändipõhised lahendused.
Segane tegelikkus
Multifunktsionaalne, andmeid ja voolu mõlemas suunas liigutav C-liides tundub teoorias suurepärane. Sülearvuti saab ühendada välise monitori või laadijaga ühe ja sama kaabliga. Tulevik võiks seega tuua samad laadijad ja juhtmed kogu seadmepargile. Paraku elame aga hetkel olevikus, mis nii roosiline pole. Olgugi et väliselt sarnased, on seadmete liidestes ja kaablites suured sisulised erinevused, mis pealiskaudselt vaadates jäävad märkamata ning spetsifikatsioone pole tihtipeale kusagil selgelt märgitud. Mis ja palju ja kui kiirelt kaablites liigub, selgub katse-eksituse meetodil või guugeldades. Paar aastat tagasi juhtus ka seda, et ebakvaliteetsed USB-C kaablid põhjustasid seadmete rikkeid.
Kui Google’i palgal olev insener Benson Leung võttis testida hulgaliselt odavamaid USB-kaableid, oli tulemus kõike muud kui rõõmustav. Tänaseks on olukord paranenud, aga eriti tähelepanelik tasub olla kaablitega, mille ühes otsas on A-tüüpi pesa, teises C.
