Tänu algselt keerulisele ja kallile tehnoloogiale tuumaenergia tsiviilkasutusse laialdaselt ei juurdunud. Ent praeguses rohemeelses maailmas ning tänu fossiilkütuste varude kahanemisele ja hindade tõusule on teema taas päevakorda tulemas. Hetkel seilavad merd enam kui 160 tuumareaktoritega laeva, millest enamus on allveelaevad.
Veealused tuumajaamad
Esimesed uurimused tuumaenergia kasutamiseks merel ulatuvad juba eelmise sajandi neljakümnendatesse aastatesse ja esimene asjakohane testreaktor käivitati USAs 1953. aastal. Kahe aasta pärast lastigi vette maailma esimene tuumaallveelaev USS Nautilus (SSN-571), kus täheühend SSN sisaldab viidet tuumaenergiale (Nuclear).
Tuumareaktori pikk kasutusaeg ilma vahepealse kütuse laadimiseta tegi neist „tõelised“ allveelaevad, seniseid diiselmootoriga isendeid kutsutigi naljatledes „sukelduvateks pealveepaatideks“. Ka NSV Liidus ei magatud – nende esimene Projekt 627 käigus loodud tuumaallveelaev K-3 Leninski Komsomol (NATO kood November) arendati välja 1958. aastal.
Tuumaallveelaevad arendasid juba pealveelaevadega võrreldavaid kiiruseid ning nende vee all viibimise aega piiras vaid meeskonna jaoks vajaliku proviandi maht. Selle ilmekaks tõestuseks oli Operation Sandblast – USS Triton sooritas esimesena ümbermaailmareisi kordagi pinnale tõusmata.
Juba 1962. aastaks oli Ühendriikidel käigus 26 aatomiallveelaeva ja ehituses lisaks veel 30. USA jagas oma tehnoloogiaid Ühendkuningriigiga; Prantsusmaa, NSVL, India ja Hiina tegelesid oma arendustega omapäi.
Suurimateks tuumaallveelaevadeks on Venemaa Typhoon-klassi alused veeväljasurvega 26 500 tonni, kus jõuallikaks kaks 190 MW reaktorit. Uute mudelitena lisandusid sama jõuallikaga 24 00 tonnise veeväljasurvega Kursk-klassi (Oscar-II) allveelaevad. Väiksemaks on prantslaste Rubis klass vaid 2700 tonniga.
Lennukikandjad
Esimeseks aastatel 1962-2012 teenistuses olnud tuumalennukikandjaks oli USS Enterprise, kaheksa tuumareaktoriga varustatud alus (senini ainus enam kui kahe reaktoriga laev).
Kaasajal on USA laevastikus kahte tüüpi lennukiandjaid: kümme Nimitz-klassi alust veeväljasurvega 101 000 tonni, millest esimene asus teenistusse aastal 1975 ja üks Gerald Ford-klassi alus veeväljasurvega 110 000 tonni, mis töös aastast 2017. Plaanides on veel üheksa selle klassi alust.
Prantsusmaal on lennukikandja Charles de Gaulle veeväljasurvega 42 000 tonni, mis saabus teenistusse aastal 2001 ning prantslased plaanivad veel ühe sellise laeva ehitamist.
Lahingulaevad
Siin hiilgavad venelased oma Kirov-klassiga (Projekt 1144 Orlan). See on hetkel suurim ja raskeim pealvee lahingulaev, mis on varustatud tuumarakettidega. Oma suuruselt jäävad nad alla ainult suurimatele lennukikandjatele ja on võrreldavad Teise maailmasõja aegsete lahingulaevadega. Energiaallikatena kasutatakse kahte 300 MW KN-3 reaktorit.
Ka USA omas sellised tuumaristlejaid. USS Long Beach läks käiku aastal 1961, järgnes USS Bainbridge (1962). Siis tulid Virginia-klassi ristlejad USS Virginia (1976), USS Texas (1977), USS Mississipi (1978) ja USS Arkansas (1980). Erru läksid nad kõik aastatel 1993-1999.
Veel militaari
NSV Liit üllitas Kirov-klassi baasil aluse SSV-33 Ural (NATO koodiga Kapusta). See oli ainult kergete kaitserelvadega varustatud elektroonilise luure, ballistiliste rakettide ja kosmose jälgimise ning kommunikatsioonikeskus. Tänu kõrgele ülalpidamiskulule lasti antud alus üsna varsti erru.
Uusimaks arenduseks sõjalises vallas on Venemaa Poseidon (vene koodnimi Status-6, NATO koodnimi Kanyon). See Rubin disainibüroo poolt loodud mehitamata allveelaev on võimeline kandma kuni 200 megatonni termotuumarelvi (neli korda enam kui senini suurim lõhatud pomm, 50 megatonnine tsaar-pomm).
„Tuumakad“ tsiviilis
Tuumaenergiat kasutavad kaubalaevad on siiani harulduseks. Meie praegune juubilar, oma 60. sünnipäeva tähistav NS Savannah oli peamiselt tuumaenergia tsiviilkasutust demonstreeriv alus. Ta oli liialt väikese kandevõimega ja liialt suurte ülalpidamiskuludega, et keegi teda opereerida soovinuks.
NS Savannah ehitus algas juba aastal 1950 ja vette lasti ta 21. juulil 1959. Teenistuses oli ta aastatel 1962-1972.
Kandevõime oli kaubalaeva kohta tilluke – ainult 13 600 registertonni. Jõuallikaks oli laeval üks 74 MW Babcock & Wilcox reaktor. Praegu saab NS Savannah´ uudistamas käia Patriots Point Naval and Maritime Museum’is Mount Pleasenti lähedal Lõuna Carolinas.
Lisaks Savannahile on seni tuumaenergiaga kaubalaevu veel vaid kolm. Sakslased alustasid 1960. aastal laeva Otto Hahn ehitamist. Vette lasti see 1964. aastal ning teenistust alustas ta aastal 1968. Laeva kandevõime oli 16 870 registertonni, jõuallikaks oli 38 MW tuumareaktor. Tänu taas suurtele ülalpidamiskuludele ehitati ta 1979. aastal ümber diiselmootoriga laevaks ning aastal 2009 läks ta lammutusse.
Jaapani kaubalaev Mutsu lasti vette 1969. aastal, 36 MW tuumareaktor valmis lõplikult aastal 1972. Kuna radiatsiooniintsidendi tõttu tekkisid lahkhelid kohalike kaluritega ja laeva kasutuselevõtt venis ka poliitilistel motiividel, sai laev lõplikult valmis alles 1991. aastal kui laev tegi oma 82 000 kilomeetrise testreisi.
Mutsu võeti teenistusest maha juba järgmisel aastal – pärast 25 aastat arendust ja kulutatud 1,2 miljardit dollarit. Peale tuumareaktori maha monteerimist 1995. aastal asus laev töösse kui uurimislaev RV Mirai.
Neljandana ja siiani ainsa käigus oleva tuumakaubalaevaga said hakkama venelased. Sevmorputi ehitus algasid 1982. aastal, vette lasti ta neli aastat hiljem ning lõplikult valmis ta 1988. aasta lõpus. Teenistuses oli ta 2007. aastani, kuid võeti 2016. aastal uuesti kasutusele ja nii on ta hetkel ainus tuumaajamiga kaubaalus maailmas. Laeva kandevõime on 38 226 brutotonni ja tema jõuallikaks on 135 MW KLT-40 reaktor.
Jäälõhkujad
Omaette suureks vallaks, kus tuumaenergia tsiviilelus vee peal olulist rolli omab, on jäälõhkujad ja seda just karmide jääoludega arktilistes vetes. Maailma esimeseks tsiviilotstarbeliseks veesõidukiks oligi aastal 1957 vette lastud aatomijäälõhkuja Lenin, mis alustas tegevust alustas ta 1959. aastal ja oli tegev kokku 30 aastat.
Laeva veeväljasurve oli 16 000 tonni ja jõuallikaks kolm 90 MW OK-150 tuumareaktorit. 1970. aastal uuendamise käigus asendati need kahe 171 MW OK-900 reaktoriga. Aastail 1960-1965 läbis laev 157 00 kilomeetrit, neist 120 000 km paksus jääs.
Sellistes eraldatud regioonides on tuumaenergia ainud efektiivne energiaallikas, mis ei vaja sagedast tankimist. Kütusekulu oli tal umbes 2-3 kg U-235 100 päeva kohta. 1989. aastal saadeti laev teenitud pensionile ning praegu, aastast 2005 tegutseb ta muuseumina Murmanski sadamas.
1975. aastast on kasutuses uued Arktika-klassi jäälõhkujad, millest esimene, NS Arktika, oli esimeseks merealuseks, mis 1977. aastal põhjapoolusele jõudis. Arktika kandevõime oli 18 172 brutotonni ja jõuallikaks kaks 171 MW OK-900 reaktorit.
Aastatel 1982-1986 nime Leonid Brežnev kandnud Arktika nimel on mitu rekordit. Aastal 2000 veetis ta ilma ühtegi sadamat külastamata merel enam kui aasta ja aastaks 2005 oli läbinud rasketes arktilistes oludes enam kui miljon meremiili. Arktika oli teenistuses kuni 2008. aastani ja hetkel taotletakse tema muutmist muuseumiks.
Venemaal on olnud teenistuses veel kolm aatomijäälõhkujat: Sibir (1977-1992), Rossia (1985-2013) ja Sovetski Sojuz (1990-2014).
Hetkel on tegevuses kuus aatomijäälõhkujat: Jamal (aastast 1986), Taimõr (aastast 1989), Vaigatš (aastast 1990), 50 Let Pobedõ (endine Ural, aastast 2007), uus Arktika (aastast 2020) ja uus Sibir (aastast 2021).
Ehitamisel on ka uus Ural, mis peaks valmima selle aasta lõpupoole. Edaspidi on plaanides jäälõhkujad Jakuutia (2024), Tšukotka (2026) ja Rossia (2027).
Jamal on praegu kasutuses enamjaolt kui uurimis- ja turismilaev, mis on samuti põhjapoolusele jõudnud. Laeval on 50 reisijasalongi ja üks helikopter. Kolmenädalane kruiis Arktikas läheb turistile maksma 25 000 dollarit.
Kuna arktiline veetee lääne- ja idaalade vahel on väga oluline nii Venemaa enda kui teiste riikide kaubalaevadele, on ka arusaadav jäälõhkujate suur arv Venemaa laevastikus. Nad on suutelised läbima 2,5 meetri paksust merejääd kiirusega kuni 10 sõlme (19 km/h), jäävabades vetes arendavad aga kiirust 21 sõlme (39 km/h). Veetee läänest itta lüheneb võrreldes Suessi kanalit läbiva teega 20 päeva võrra.
