Suuname pilgu 1950te aastate Ameerikasse. Võitjariik USA elas sõjajärgsel kümnendil lõputuna näiva optimismi lainel ja nautis oma liidrirolli paljudes eri valdkondades, sh nii tehnika kui teaduse, aga ka filmikunsti ja popkultuuri vallas. Autotööstus rõkkas entusiasmist ja ammutas uute mudelite loomisel inspiratsiooni ühtmoodi nii lennundusest kui ulmekirjandusest. Tehaste koosteliinidelt veeres tuhandete kaupa sõidukeid, mis aasta-aastalt aina pikemad, laiemad ja dünaamilisemad – ühesõnaga moodsamad – välja nägid. Ka ülejäänud maailma silmis oli Detroidi toodang stiilietaloniks, mida ihaldusväärseks peeti ja matkida sooviti. Usk teaduslik-tehnilisse progressi oli laineharjal ja tulevik näis helge ning täidetud raketitiivuliste autode, fantastiliste tehnoloogiate ja kroomisäraga. Ent tollesse tarbimis- ja progressiusust kantud idülli hakkasid tasahilju ent vääramatult mõrad tekkima.
Neoklassikute sünd
Järgnevate sündmuste keskmes on kaks tolle ajastu mõjukat ning tuntud USA autodisainerit – Virgil Exner ja Brooks Stevens. Kes Virgil Exneri nime kuulnud, teavad teda kui Chrysleri omaaegset peadisainerit, kelle kujustatud ülimoodsad ja -edukad 1955. ja 1957. aasta mudelipõlvkonnad firma pankrotiohust päästsid ja hetkeks Detroidi stiililiidriks tõstsid.
Ent 1960te alguseks oli USA kiiresti muutuv automood võtnud suuna märksa lihtsama, funktsionaalsema ja nurgelisema stiili poole, samas kui Exneri kavandid aina enam veidravõitu barokki kaldusid. See vastuolu käsikäes Chrysler Corporationi juhtimisvigadega viisid müügikõvera langusesse ning läksid patuoinaks tehtud Exnerile 1962. aastal tema töökoha maksma. Võinuks ju arvata, et sellega oli tema mõjuvõim Detroidi moetrendide kujundamisel lõppenud, aga ei!
Juba Exneri viiekümnendate aastate loomingus võime lähemalt uurides märgata teatud 20-30te aastate autodele omaseid elemente nagu kõrge radiaatorivõre või varuratta kujutis pagasiruumi luugil. Ent see, millega ta paar aastat pärast Chryslerist lahkumist välja tuli, ei olnud enam mitte ainult minevikuga flirtimine, vaid lausa avalik armastusavaldus!
Ajakiri Esquire avaldas detsembris 1963 tema neljast kavandist koosneva visandiseeria nimega Revival Cars, mis fantaseeris möödunud aegade kuulsusrikaste automarkide ainetel ning näitas 1960te joont sõjaeelsete kujunduselementidega kombineerides, millised nende mudelid kaasajal välja näha võinuksid. See projekt ei jäänud vaid paberile. Aastatel 1965-66 tehtud reaalsed katsed kunagiste luksusmarkide Bugatti ja Duesenbergi taaselustamiseks küll ebaõnnestusid, ent USA automargile Stutz (mis oli 1920tel oma prestiižsete sportautode poolest tuntud) õnnestus 1968. aastal eluvaim sisse puhuda ning Exneri retromaigulised glamuur-kupeed hakkasid peagi ilmuma Hollywoodi ja New Yorgi rikaste ja ilusate unenägudesse ning seejärel ka garaažidesse.
Tuntud tööstusdisainer Brooks Stevens, kes oma karjääri jooksul mitmete sõltumatute USA autotootjate heaks töötanud, oli 1950te keskel kujustanud omapärase luksus-GT nimega Gaylord Gladiator (!), mis vaatas selle tellinud jõukate Gaylordi vennaste soovil minevikku, 1930tesse aastatesse, ja samaegselt ka tulevikku. Gladiatorist kui planeeritud seeriatootest tänu tülile neid valmistama pidanud allhankefirmaga asja ei saanud, kuid Stevensi järgmist retroprojekti, neoklassikut Excalibur SS saatis märksa suurem edu. See jõudis 1965. aastal ka väikeseeriasse ning jäi maailma autokaardile aastakümneteks – viimased versioonid valmisid 1997.
Erinevalt Gaylordist vaatas Excalibur ainult minevikku. Oma väliskujult matkis see 1920te lõpu kuulsusrikast sportautot Mercedes-Benz SSK. Olles ise ühe klassikalise 1928. aasta MB omanik ja vanatehnika hingeeluga hästi kursis, oli Stevensi esialgne idee luua sõiduk, mis välimuselt küll vanaaegne, ent tänu moodsa tehnika kasutamisele lihtsam hooldada ja mugavam kasutada ning ülirariteetsetest uunikumidest ka odavam soetada.
Mineviku kadunud sära otsides
Mõlema mehe projektid ei sündinud alguses tühjalt kohalt, eeldused retro tekkeks olid õhus hõljunud juba varem. Nüüd oli lihtsalt leidunud keegi, kes neile meeleoludele käega katsutava (ja silmaga nähtava) vormi oskas anda.
Ei ole juhuslik, et retrodisaini esimene laine eeskätt kallima klassi autodele keskendus. Tõeliselt suursuguste ja eksklusiivsete USA luksusautode kuldaeg jäi kahe- ja kolmekümnendatesse aastatesse, ent majanduskriisi järgses muutunud maailmas ei jagunud priiskavatele tõldautodele enam senisel määral ruumi. Nende tootjatel oli valida: kas oma uksed sulgeda või kvaliteedi ja eksklusiivsuse osas järeleandmisi tehes laiemat klientuuri püüda ja müügimahte suurendada. Mitmed tuntud tegijad, näiteks Duesenberg ja Pierce-Arrow, jäid enestele truuks ning hukkusid; Cadillac, Packard ja Lincoln aga valisid teise variandi kasuks.
Ennast allapoole laiendanud luksussektor muutus seeläbi „demokraatlikumaks“ – selle pakutav oli nüüd kättesaadav ka laiematele massidele. Müüs ju näiteks Cadillac 1950tel aastas 100-150 tuhat autot, mis tähendas, et erinevalt 1930te Duesenbergist (või tänapäeva Koenigseggist või Bugattist) võisid neid endale lubada ka lihtsurelikud ehk jõukam keskklass. Kui ka senised rahvaautod nagu Chevrolet, Pontiac ja Plymouth 1950ndate lõpus aina uhkemate mudelitega välja tulid, vähenes staatuslõhe nende ja luksusmarkide vahel veelgi.
Nii üllatav, kui see meile ka ei tundu, leidus juba tolle aja Ameerikas inimesi, kelle arvates olid moodsad autod oma iseloomu kaotanud ning liialt ühetaolisteks ja igapäevasteks muutunud – nad igatsesid midagi erilist ja eksklusiivset. Viimane aga assotsieerus eelkõige möödunud aegade luksusautodega; nende naasmisele unustusehõlmast tagasi inimeste teadvusse aitas kaasa ka 1950ndatel tärganud vanaautoliikumine. Seetõttu tundus paljudele loomulik, et püüdlused uute eksklusiivautode suunas pidid seisnema minevikust tuttavate teemade juurde tagasi pöördumises. Kaasaegsete „lahjendatud” luksusautode taustal näis „tõeline” ekslusiivsus olevat möödunud aegadega lahutamatus seoses.
Hedonism, kroom ja diskolitrid
Exneri retrokavandite ja Stevensi loodud Excaliburi kaugeleulatuv mõju on märkimisväärne. Nende meeste tegevus andis retroideele näo ja viis selle massidesse, kasvatades Atlandi teisel kaldal järgnenud paari aastakümne jooksul nii mitmeidki vilju – mida aeg edasi, seda röögatumaid, maitsetumaid ja grotesksemaid.
Nii Excaliburi kui Stutzi esimesed versioonid täitsid tõepoolest oma algset eesmärki. Need olidki tõeliselt kallid ja ekslusiivsed, käsitööna ehitatud, ja nad püüdsid klassikaliste elementidega kenasti ja isegi maitsekalt ümber käia. Ent kõik see oli kiire ununema. Oma koidikul veel enam-vähem hea maitse piiril püsinud retroluksus sumpas 1970ndate saabudes suurte sammudega maotu kitši põhjatusse sohu. Retroautosid tabanud saatus oli võrreldav Elvise Vegase-aastatega, mil kunagisest noorteiidolist ja seksisümbolist oli saanud litritega kaetud silmipimestavat klounikostüümi kandev mahakäinud, ülekaaluline narkosõltlane, kelle kontserdid täitsid saale noorusaegu taga igatsevate keskealistega.
Mis sai alguse kui katse taaselustada minevikku suursugusust, moondus 1970tel kokaiinihõnguliseks seguks hedonismist, diskolitritest ja klaasplastist. Ekslusiivsed käsitööautod muutusid iseenese karikatuurideks, mis mattunud meeletu hulga maitselagedate kaunistuste ja bling’i alla. Lisaks sigines nende kõrvale hulganisti odavaid koostekomplekte mis võimaldasid näiteks VW Põrnikale külge pookida Rolls-Royce´i meenutava iluvõre või komplekteerida armetuid plast-replica’id, mis sõjaeelsete autode väliskuju ilma igasuguse veenvuseta järgi aimata püüdsid.
Mis veelgi hullem – retro imbus kiiresti ka Detroidi suurte autotootjate repertuaari ja hakkas nende laiatarbesõidukite välimust vormima. Siinkohal ei saa jätta mainimata GM-i Advanced Design Studio mõju. 1960te alguses mõlgutas Cadillac tõsimeeli mõtteid oma sõjaeelsete V16-mootorite taaselustamisest ning kujunduskunstnikel lubati fantaasia sel teemal lendu lasta. Tulemuseks oli hulk disainikavandeid, millel ilutsesid ebaloomulikult pikkade ninade ja rõhutatud rattakoobastega, lausa üleloomulike proportsiooniga, suurustlevad kupeed, mis laenasid häbitult elemente sõjaeelsetelt luksusautodelt ja kombineerisid neid futuristlikul moel 60-70te aastate vormikeelega. Kümnendi lõpuks hakkasid need ideed jõudma ka GMi seeriaautodele.
Retrost nakatus peagi terve USA autotööstus, mis 1970teks aastateks juba igasuguse sära kaotanud oli. Detroidi leivanumbriks olid tol ajal endiselt ülekaalulised maanteeristlejad, mis (tänu uutele ohutusnõuetele) aina raskepärasemateks ja (tänu heitmenõuetele) aina jõuetumateks muutusid ning koostekvaliteedi poolest aina enam alla käisid.
Välimuselt aga püüdsid need autod näida „tähtsad“ ja „suursugused”, kasutades selleks retrost inspireeritud kaunistusi. Seda ajastut USA autotööstuses jäävad meenutama suurustlevad kandilised kroomvõred, vinüülkatused, landolettrauad, C-piilaritesse lõigatud „ooperiaknad” ja kodarrattaid imiteerivad ilukilbid.
USA retromeeleolude lained lõid 1960te keskel randa ka Atlandi idakaldal ning tõid endaga kaasa retro- ja koopiaautode buumi – tõsi, jänkide omast tagasihoidlikuma. Erinevalt ameeriklastest keskendusid eurooplased eelkõige sõjaeelsete sportautode matkimisele, plastkeredega replica’d ja kit-car’id olid küllaltki populaarsed. Levinud teemadeks olid näiteks Bugatti Type 35, SS Jaguar 100, MB SSK ja 1920te lõpu sport-Bentleyd.
Milliseid teid pidi retrodisain 1970te aastate maanteeristlejatelt ja replicar’idelt tänapäeva autodele jõudis, teeme juttu järgmisel korral!
