- Bridgestone Turanza T005
- Continental PremiumContact 6
- Falken Azenis FK510
- Goodyear Eagle F1 Asymmetric 6
- Landsail Sentury Qirin 990
- Michelin Primacy 4+
- Nokian Tyres Hakka Blue 3
- Pirelli Cinturato P7 C2
- Toyo Tires Proxes Comfort
- Vredestein Ultrac
- Westlake ZuperAce Z-007
Testiauto: Audi A3
Rehvimõõt: 225/45R17 W/Y
Võrdluseks
- Michelin Primacy 4+ 225/45R17 V-kiirusklass
- Michelin Primacy 4+ 205/55R16 V-kiirusklass
Suverehvide valik võib olla keeruline. Tehases on autole alla pandud küll teatud mõõtu rehvid ja neid soovitatakse ka edaspidi kasutada, kuid lubatud on ka muud variandid.
Keerulisemaks teeb valiku ka see, et rehvivalmistajal on isegi samas mõõdus pakkuda tooteid erineva sõidustiili ja erinevate olude jaoks – ning vahel ka erinevatesse kiirusklassidesse kuuluvaid. Võimalusi on nii palju, et profilgi on raske neist selgust saada.
Rehvimõõdud, laiused ja kiirusklassid on aasta-aastalt vähehaaval kasvanud. Kui kunagi oli kõige levinumaks suverehviks H-kiirusklassi 15tolline rehv, siis juba mõnda aega on kõige enam müüdud kaubaks 16tollised ja järjest suuremat turuosa vallutavad 17tollised. Samas tempos kasvavad ka eelistused kiirusklasside osas.
Mõttetud kiirusklassid
Kiirusklass on tegelikkuses üsna eksitav termin ja argikasutuse osas puudub sel tähtsus. Kiirusklass põhineb tüübikinnituse saamiseks kohustuslikul, mehaanilisel trumlil tehtaval katsel, mille käigus rehv peab klassile vastava kiirusega pööreldes teatud aja vastu pidama.
H-klassi rehvide lubatud kiiruseks on 210 km/h, V-klassis 240 km/h, W-klassis 270 km/h ja Y-klassis lausa 300 km/h.
Tegelikult sõidetakse nii kiiresti äärmiselt harva, ent isegi tavaliste pereautode puhul soovitatakse või lausa eeldatakse liiga kõrge kiirusklassi rehve. Jääb arusaamatuks, miks peaks keegi kasutama pereautol rehve, mis on ette nähtud pikka aega kolmesajaga sõitmiseks.
Kasutajale räägib kiirusklassidest peamiselt hind. Madalama kiirusklassi rehvid on reeglina odavamad, nende puhul on tähtsamateks peetud mitte võimalikult head pidamist ja juhitavust vaid vastupidavust ja veeretakistust. Kõrgema kiirusklassi puhul on sõiduomadused asetatud esikohale, seetõttu maksavad need ka rohkem.
Sportlik või tavaline stiil
Kiirusklasside liigitusele lisab segadust valdkonnasisene, mingite selgete määratlusteta klassifikatsioon. Valisime testi mitte valmistajate kõige edevamad tooted vaid järjestuses järgmised, tavakasutajale paremini sobivad variandid.
Need on kvaliteetsed rehvid, neil on hea pidamine, aga hinnalt on need sammukese soodsamad ja argiellu sobivamad. Selle klassi tähiseks on „omade” seas HP (high performance) – mitte et see rehvil kuskil kirjas oleks. Samas mõõdus ja kiirusklassis oleks nii mõnelgi valmistajal olnud pakkuda ka UHP (ultra high performance) variant.
Mõnel väiksemal valmistajal seda HP/UHP valikut polegi. Mõnel kuulusid need jälle erinevatesse kiirusklassidesse, sel juhul valisime saada oleva kiirusklassi.
Seekordsed võistlejad
Testi jaoks sai valitud üksteist W- või Y-kiirusklassi rehvi tingimusel, et tegemist pole valmistaja kõige kallima mudeliga, vaid rehv on mõeldud normaalseks sõiduks tavalise pereautoga.
Eelmise aasta võitjalt Michelinilt oli Primacy 4+ uuendatud mudel. Ka Continental oli oma toodet uuendanud, jättes mudelinime samaks. Nii et seekordne PremiumContact 6 pole seesama, mida me mullu testisime.
Loomulikult olid võrdluses tuntud kvaliteetmargid: Nokian oli sügisel Hakka Blue 2 asemel välja toonud Hakka Blue 3, uuenenud olid ka Bridgestone, Goodyear ja Pirelli. Neilt kõigilt oodati eeskujulikku tulemust, sest kõrgemat hinda tuleb ju millegagi õigustada.
Järgmine rühm koosnes vähemtuntud nimedest. Falken, Vredestein ja Toyo on suured rehvivalmistajad ning nende tooted on reeglina kvaliteetsed, aga nende turuosa ja hind on eelnimetatutest madalamal tasemel.
Hiina rehvivalmistajate oskusi valiti esindama Landsail ja Westlake. Hiina rehvide kvaliteet on aastate jooksu oluliselt paranenud, enam pole põhjust neid alahinnata. Probleemiks võib küll olla ebaühtlane kvaliteet. Rehvid on soodsa hinnaga, kuid vahel saab selle hinna eest täiesti korraliku kauba, halvemal juhul aga midagi sellist, mis meie jahedas kliimas ei toimi.
Suuri üllatusi võrdlustest kaasa ei toonud. Tuntud kvaliteetmargid säilitasid oma positsiooni ja jätsid odavamad rehvid rivi lõppu. Nelja rehvi jagatud testivõit näitab selgesti, kui tihedaks on konkurents valmistajate vahel läinud. Tulemus on loogiline ka kasutaja jaoks, sest tavalistes tingimustes pole suuremat vahet, milline kvaliteetmark valida ja argistele sõitudele ei anna testivõitjaks tunnistatud rehvid midagi juurde. Pigem on asi selles, millistele omadustele on valmistaja pisut rohkem rõhku pannud. Paremusjärjestuse lõpuosas on aga ühe või teise omaduse arvel tehtud juba suuremaid järeleandmisi.
Tulemused leiad aprilli Tehnikamaailmast.
