Maailma suurim sillaremont
Tiit Kaljuste
01.05.2019
Silla ehitus kõige kõrgemas lõigus. Siit võivad läbi sõita kuni 36 m kõrgused alused. | Kalmari lääni muuseum

Ölandi sild oli aastatel 1972–1998 Euroopa pikim sild. Sild sai ehitatud kokkuhoiurežiimil, kuid kümnend hiljem tabas Rootsit halb üllatus, millest allpool juttu tuleb. Olgu öeldud, et silla remont osutus esialgsest silla maksumusest tunduvalt kallimaks. Küllap meile pakub alljärgnev erihuvi, sest aeg-ajalt kergitatakse aruteluks taas üles Saaremaa sild.

Pärast Teist maailmasõda toimus Rootsis, nagu ka mujal maailmas, suur linnastumine ja äärealad jooksid inimestest tühjaks. Erand polnud ka Öland, Rootsi suuruselt teine saar. Pindalalt on Öland kolmandiku võrra Hiiumaast suurem, elanikke kolm korda rohkem kui Hiiumaal. Saar on maagilise loodusega,137 km pikk ja maksimaalselt 16 km lai. Ölandit peetakse tähtsaks suvitussaareks, päikese ja tuulte saareks. Saare kehvad paepealsed maad põllumajanduseks eriti ei sobi, ka mageveega on probleeme. Ölandit eraldab mandrist Kalmari väin, mis on kitsamas kohas vaid 3 km laiune. Väin on laevatatav, seda saavad läbida kuni 7 m süvisega laevad.

Ölandi elanike arv hakkas vähenema juba 1930ndatel ja kuigi peale sõda väljaränne peatus, siis majanduse allakäik jätkus. 1966. aastal otsustas Rootsi valitsus alustada silla ehitusega üle Kalmari väina. Unistus sillast oli kestnud kaua aastaid. Juba 1920ndatel otsiti võimalust asendada parvlaevaliiklus püsiühendusega.

 

Jõutakse ehitamiseni

Silda ei plaanitud ehitada väina kõige kitsamasse kohta, vaid lähtuti mandril asuvast Kalmari linnast. Linnas on umbes 36 000 elanikku ja on Rootsis ning kaugemalgi tuntud katedraali ja kindluse poolest. Silla joonised valmistas legendaarne sillaarhitekt Stanley Gustafsson. Labidas löödi pidulikult pinnasesse 1967. aasta eelviimasel päeval ja ehitustööd võisid alata. Ehitajaks oli tuntud ehitusettevõte Skånska Cementgjuteriet. Ehitati kuus päeva nädalas, isegi suurte lumetormidega. Alustati silla mõlemast otsast, ehitajaid oli vaid sada.

Geoloogilised tingimused Kalmari väinas polnud kõige halvemad. Kui Rootsi emamaa pind moodustub kõvadest tard- ja moondekivimitest ning Öland paekivist, siis väinas lasuvad liiva- ja kiltkivi kihid. Enamikul juhtudel valati kessoone kasutades väina põhja betoonplaadid, millele toetusid sillasambad. Vaid mõned põhjaplaadid vajasid sügavamat toestust. Kokku kulus silla ehitamiseks 360 000 tonni betooni.

Sillaehitusest kujunes tollal tõeline turismiatraktsioon, seda ilmaimet tuldi imetlema kaugemaltki. Korraldati seminare kõigile asjahuvilistele. Rootslased nimetasid seda hellitavalt kaheksandaks maailmaimeks. Kõige populaarsemad olid laevaretked, kus laevadelt võis ehitustöid kõige paremini vaadelda. Ehitus kestis kokku neli aastat ja neli kuud.

30. septembril 1972 avati Euroopa pikim sild liikluseks. Seda rekordit hoiti kuni 1998. aastani, mil valmis 17,3 km pikkune Vasco da Gama sild Portugalis. Silla avas tollane kroonprints Karl Gustaf, tulevane Rootsi kuningas. Muuseas, Ölandil Sollidenis asub ka kuningliku perekonna suveresidents.

Ölandi sild läks maksma veidi üle 80 miljoni Rootsi krooni, mis tänapäeva rahalises väärtuses vastab ligikaudu 70 miljonile eurole. Silla pikkusest ja töömahust hoolimata ei peetud/peeta Ölandi silda eriti kalliks sillaks, pigem odavamapoolseks.

 

Esialgne kokkuhoid maksis kätte

Juba ehitustööde käigus ilmnesid sammaste ülemistes osades esimesed praod, mida jooksvalt ka parandati. Kümme aastat pärast silla valmimist avastati juba suuremad probleemid. Sillasambad hakkasid veepiiri kohalt lagunema. Merevesi oli tunginud läbi betooni, armatuur hakkas roostetama ja suured betoonitükid eraldusid sammastelt. Miks küll?

1960. aastate sillaehitusnormid erinesid tänastest. Tollal võis ehitada riimveelisse Läänemerre sildu vastavalt magevee-ehitusnormidele, sest Läänemere soolsus on vaid kuuendik maailmamere soolsusest. Kuna sillaehituspiirkonnas napib magevett, siis otsustati kulude kokkuhoiuks betoonitöödel kasutada madala soolsusega merevett. Tõenäoliselt otsustati tekkivaid probleeme ennetada tugevama betooniseguga. Tagajärjeks olid praod betooni pealispinnas, mille kaudu kloriide sisaldav vesi üha sügavamale betooni, kuni armatuurini välja tungis. Kloriidid tungisid kuni 7 cm sügavuseni betooni sisse, seda eriti lainetusvööndis, ja sellest kuni 3–4 meetrit ülevalpool. Uuringud viitasid ka liiga poorsele täitematerjalile, mida toodi Ölandilt.

Kuid see polnud veel kõik. Veealuseid osi uurides avastati sammaste põhjaplaatidel veelgi tugevam korrosioon, mõne samba puhul oli armatuur juba osaliselt kadunud. Seni arvati, et veepinnast allpool ja hapniku ligipääsuta ei ole selline korrosioon võimalik. Aga ometi oli.

 

Kallis remont

Kiiresti asuti probleemiga tegelema. Hankega tehti kolmele ettevõttele ülesandeks leida sobivaim viis sillasammaste remondiks. Katsetusi tehti nelja sillasamba peal. Kahe esimese variandi puhul olid kulud pea kaks korda kõrgemad kui kolmandal.

Kolmas ja odavaim meetod kujutas endast nn kuivmeetodit. Sillasammas ümbritsetakse kessooniga, kust pumbatakse vesi välja. Seejärel eemaldatakse madalsurvelise veejoa abil lahtine betoon ning samba ümber ja põhjaplaadi peale valatakse 40–50 cm paksune uus kattekiht. Kasutada tuli madalama margiga ja vähem soojust eraldavat betoonisegu, mitte portlandtsementi. Enne valamistöid tuli betoonisegu jahutada vedela lämmastikuga veel 7–8 kraadi võrra, seda paremini segada ja tihendada. Valminud katet tuli pinnalt töödelda, et vältida kloriidide pääsemist betooni sisemusse.

Kuid juba siis ilmnes, et remont läheb maksma rohkem kui silla esialgne maksumus. Renoveerimiskulud ületasid odavaima variandi puhul 1000 eurot ruutmeetri kohta ja moodustasid 250 000 eurot tollases vääringus sillasamba kohta pluss muud lisanduvad kulud. Kust võtta nii palju raha? Ühed pakkusid teha ülesõit tasuliseks, teised jälle, et Ölandi alalised elanikud võiksid pääseda üle silla tasuta, samuti ka suvekodude omanikud suveperioodil. Kõik teised maksaksid. Kusjuures seda oleks lihtne korraldada, kui kohalike autod varustada spetsiaalsete elektrooniliste seadmetega. Kui teemaksu aastaid koguda, saaks kokku märkimisväärse summa.

Silla seisukord ei lasknud oodata ning aastatel 1990–1994 võeti ette 112 madalama sillasamba ja 1997–2000 ülejäänud sammaste remont. Ainuüksi sellele kulus 75 miljonit eurot tänastes hindades ehk silla algsest maksumusest rohkem. Peamiselt rahastati seda riiklikest vahenditest.

 

Pidevad remonditööd

Aastate jooksul on Ölandi silda remonditud veel mitmeid kordi. Pärast sammaste remonti olid suuremaks murelapseks silla ääretalad. Valatud betoontalad nägid sajandivahetusel juba välja nagu käsnad. Kuigi need paiknevad merepinnast kõrgel, sõidutee servades, olid needki kloriididest kahjustatud. Talvel puistatakse libeduse tõrjeks soola ja seda satub ka ääretaladele. Otsustati olemasolevaid ääretalasid mitte lammutada, vaid katta uudse katoodkaitsega. Seda meetodit pakuti algul ka sillasammaste remondi puhul, kuid kulukuse tõttu jäeti see esialgu välja.

 

Katoodkaitse

Kui katoodkaitse on ammu tuntud meetod näiteks maa-aluste torustike ja laevade korrosiooni vähendamiseks, siis betooni puhul kasutati seda Rootsis esmakordselt. Silla ääretalad puhastati survepesuriga ja kaeti metallvõrguga, mis ühendati katoodkaitse seadmetega. Seejärel kaeti tala uuesti betoonikihiga (vt lisa).

Teadmised sellise tehnoloogia kohta on piiratud, teadmata on ka süsteemi komponentide eluiga. Eesmärgiks oli, et katoodkaitse peaks vastu 2070. aastani. Tõenäoliselt võiksid betooni valatud komponendid nii kaua vastu pidada. Teine lugu on aga elektroonika ja kaablitega, mida tuleb aeg-ajalt asendada. Ääretalade remondiga tegeleti ajavahemikul 2003–2011.

 

Hooldustööd ei lõpe kunagi

2019. aasta lõpuni kestva remondi käigus vahetatakse välja pendellaagrid, mis võimaldavad sillal temperatuuri mõjul paisuda ja kokku tõmbuda. Ölandi silla pikkus muutub kuuma suvepäeva ja külma talvepäeva võrdluses kuni 4 meetrit. Vahetamiseks tuleb iga sillasektsioon pisut üles tõsta. Liiklus sillal on selle tõttu häiritud ja ummikute teke sagedane, eriti suveperioodil.

Kokku on remonditöid tehtud tänastes hindades 120 miljoni euro eest, siia pole veel arvestatud käimasolevaid remonditöid. Hooldustöid planeeritakse ka aastateks 2025–2029, kui uuendatakse tihenduskihte ja asfalti.

Suvel Ölandi elanike arv enam kui kahekordistub. See on tinginud olukorra, kus liikluskoormus sillal üha kasvab. Veokid on muutunud tunduvalt raskemaks ja seavad hooldajatele uusi väljakutseid. Keskmiselt läbib silda 18 600 sõidukit ööpäevas, ulatudes suvekuudel 25 000 sõidukini. Varem pääses silda ületama ka jalgrattal, kuid nüüd on see keelatud. Suure tuulega oli see niikuinii keeruline ja ohtlik.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid