Kuidas lubjapõletamisest sai tööstus(haru)
Tiit Kaljuste
28.05.2019
Tamsalu ringahjud 20. sajandi alguses. Esiplaanil riitadesse laotud paetükid, tagaplaanil kaks ringahju ühise katuse all.

Lubjapõletamise saladust tunneb inimkond tuhandeid aastaid. Paekivist lubja saamise tehnoloogia püsis muutumatuna kuni 19. sajandi tööstusrevolutsioonini. Alles siis hakati otsima võimalusi tootmise kiirendamiseks ja kvaliteedi parandamiseks. Eestisse jõudis uus tehnoloogia hilinemisega, möödunud sajandivahetusel.

Paekivist lubja põletamise saladust teati juba ammu. Vanimad tõendid lubja kasutamisest pärinevad Türgi aladelt, kus 11 000 aasta vanuse Göbekli Tepe templi põrandast leiti jälgi lubja kasutamisest selle rajamisel. Antiikajal laienes lubja tarvitamine tunduvalt. Kreeklased ja etruskid kasutasid lupja laialdaselt ehitusmaterjalina, nii mördi, krohvide kui värvide koostisosana. 2000 aastat tagasi jõudis lubjapõletamine roomlaste kaudu Euroopasse. Inglismaal kasutasid anglosaksid 5.–11. sajandil lupja vaid hoonete valgendamiseks, et näidata oma staatust.

Muinasaegne Eesti lupja sideainena ei tundnud. Vähesed teadaolevad paeehitised laoti kuivmüürina. Olukord muutus 13. sajandil, kui sakslased asusid rajama kindlusi ja kirikuid ning tekkis vajadus sideaine järele.

 

Maa-ahi

Eestis suurenes vajadus lubja järele 19. sajandi teises pooles, kui pärisorjusest vabanenud talupojad hakkasid taluhooneid rajama. Lupja toodeti ikka seal, kus leidus paekivi. Kuni 19. sajandi lõpuni toodeti lupja peamiselt maa-ahjudes.

Maa-ahjud kujutasid endast maa- või paekividest laotud silindreid, mille läbimõõt ei ületanud kõrgust. Ahjud ehitati pealt kitsamad kui alt. Selliseid ahjusid kasutati talude juures 20. sajandi keskpaigani. Üle Eesti oli neid tuhandeid, sageli põletati neis lupja vaid 1-2 korda.

Eestis on lubja tooraineks kasutatud peamiselt lubjakivi, harvem ka dolokivi. Mida heledam lubjakivi, seda sobivam oli see lubja põletamiseks. Murtud paas pidi alati vähemalt pool aastat seisma ja kuivama, seetõttu eelistati pikemat aega maapinnal seisnud paekivi. Kõrge niiskusesisaldus nõudis suuremat kütteainekulu ja pikemat põletusaega. Küttematerjaliks oli okaspuu, eelistati kuuske.

Üldjuhul kestis lubjapõletamine nädal aega. Seejärel jäeti ahi, olenevalt suurusest, 3-10 päevaks jahtuma. Alles pärast seda sai lubjaahju tühjendada.

 

Ringahju ajaloost

Just pikk jahtumisperiood tegi tootmise maa-ahjus keeruliseks. 19. sajandi tööstusrevolutsioon Lääne-Euroopas nõudis üha suuremas koguses tootmishooneid ja elamuid. Sobivaks seinamaterjaliks oli tellis, kuid telliste põletamine maa-ahjus oli keeruline ja kvaliteet kõikus tublisti.

1859. aastal sai Saksa ehitusmeister Friedrich Eduard Hoffmann patendi ringikujulisele ahjule, kus võis katkematu protsessina telliseid, savinõusid, lupja ja kipsi põletada. Esialgu oli Hoffmanni ringahi ringikujuline, korsten keskel. Hiljem muudeti ringahjude põhiplaan piklikuks, sest sedasi oli võimalik kaks või mitu ahju ühe korstnaga ühendada. Korstna ehitamine oli kallis, see-eest tagas kõrge korsten tugevama õhu juurdevoolu põletusprotsessi.

Hoffmanni patent tühistati hiljem, kui sai teatavaks, et ringahju leiutas juba 1839. aastal müürsepp Arnold Fürstenwaldest. Kahjuks polnud ta leiutisele patenti võtnud. Aga Hoffmanni nimi jäi ringahjule külge sellegipoolest.

Ringahi tegi 19. sajandil revolutsiooni tellisetööstuses. Pidev tootmisprotsess tagas esmakordselt telliste stabiilse tootmise ja parema kvaliteedi. Suure tootmisvõimsusega ringahjusid hakati ehitama kõikjal üle Euroopa.

Ringahjud muutsid ühtäkki Lääne-Euroopa asulate välisilmet. Varasemate halli värvi roo- ja põhukatuste ning savi- ja puitseintega majade asemele ilmusid punaste kivikatuste ja tellisseintega hooned. Ringahjus põletatud savitorud panid aluse kanalisatsiooni, drenaaži ja niisutussüsteemide laiemale levikule.

Lääne-Euroopas, eriti Saksamaal, on mitmed ringahjud tööstuspärandina alles hoitud ja tegutsevad muuseumina. Vanim säilinud ringahi ehitati aastatel 1861–1865 ning asub Großtrebenis Saksamaal. Naaberriikidest ehitati ringahjusid telliste põletamiseks ainult Rootsis.

Odava tööjõuga Aasia riikides nagu Hiina, Mongoolia, Pakistan, India, Bangladesh, Nepal, Birma (Myanmar) jt kasutatakse ringahjusid veel tänase päevani telliste ja savinõude põletamiseks.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Tehnikamaailm.

Sarnased artiklid