Paekivist lubja põletamise saladust teati juba ammu. Vanimad tõendid lubja kasutamisest pärinevad Türgi aladelt, kus 11 000 aasta vanuse Göbekli Tepe templi põrandast leiti jälgi lubja kasutamisest selle rajamisel. Antiikajal laienes lubja tarvitamine tunduvalt. Kreeklased ja etruskid kasutasid lupja laialdaselt ehitusmaterjalina, nii mördi, krohvide kui värvide koostisosana. 2000 aastat tagasi jõudis lubjapõletamine roomlaste kaudu Euroopasse. Inglismaal kasutasid anglosaksid 5.–11. sajandil lupja vaid hoonete valgendamiseks, et näidata oma staatust.
Muinasaegne Eesti lupja sideainena ei tundnud. Vähesed teadaolevad paeehitised laoti kuivmüürina. Olukord muutus 13. sajandil, kui sakslased asusid rajama kindlusi ja kirikuid ning tekkis vajadus sideaine järele.
Maa-ahi
Eestis suurenes vajadus lubja järele 19. sajandi teises pooles, kui pärisorjusest vabanenud talupojad hakkasid taluhooneid rajama. Lupja toodeti ikka seal, kus leidus paekivi. Kuni 19. sajandi lõpuni toodeti lupja peamiselt maa-ahjudes.
Maa-ahjud kujutasid endast maa- või paekividest laotud silindreid, mille läbimõõt ei ületanud kõrgust. Ahjud ehitati pealt kitsamad kui alt. Selliseid ahjusid kasutati talude juures 20. sajandi keskpaigani. Üle Eesti oli neid tuhandeid, sageli põletati neis lupja vaid 1-2 korda.
Eestis on lubja tooraineks kasutatud peamiselt lubjakivi, harvem ka dolokivi. Mida heledam lubjakivi, seda sobivam oli see lubja põletamiseks. Murtud paas pidi alati vähemalt pool aastat seisma ja kuivama, seetõttu eelistati pikemat aega maapinnal seisnud paekivi. Kõrge niiskusesisaldus nõudis suuremat kütteainekulu ja pikemat põletusaega. Küttematerjaliks oli okaspuu, eelistati kuuske.
Üldjuhul kestis lubjapõletamine nädal aega. Seejärel jäeti ahi, olenevalt suurusest, 3-10 päevaks jahtuma. Alles pärast seda sai lubjaahju tühjendada.
Ringahju ajaloost
Just pikk jahtumisperiood tegi tootmise maa-ahjus keeruliseks. 19. sajandi tööstusrevolutsioon Lääne-Euroopas nõudis üha suuremas koguses tootmishooneid ja elamuid. Sobivaks seinamaterjaliks oli tellis, kuid telliste põletamine maa-ahjus oli keeruline ja kvaliteet kõikus tublisti.
1859. aastal sai Saksa ehitusmeister Friedrich Eduard Hoffmann patendi ringikujulisele ahjule, kus võis katkematu protsessina telliseid, savinõusid, lupja ja kipsi põletada. Esialgu oli Hoffmanni ringahi ringikujuline, korsten keskel. Hiljem muudeti ringahjude põhiplaan piklikuks, sest sedasi oli võimalik kaks või mitu ahju ühe korstnaga ühendada. Korstna ehitamine oli kallis, see-eest tagas kõrge korsten tugevama õhu juurdevoolu põletusprotsessi.
Hoffmanni patent tühistati hiljem, kui sai teatavaks, et ringahju leiutas juba 1839. aastal müürsepp Arnold Fürstenwaldest. Kahjuks polnud ta leiutisele patenti võtnud. Aga Hoffmanni nimi jäi ringahjule külge sellegipoolest.
Ringahi tegi 19. sajandil revolutsiooni tellisetööstuses. Pidev tootmisprotsess tagas esmakordselt telliste stabiilse tootmise ja parema kvaliteedi. Suure tootmisvõimsusega ringahjusid hakati ehitama kõikjal üle Euroopa.
Ringahjud muutsid ühtäkki Lääne-Euroopa asulate välisilmet. Varasemate halli värvi roo- ja põhukatuste ning savi- ja puitseintega majade asemele ilmusid punaste kivikatuste ja tellisseintega hooned. Ringahjus põletatud savitorud panid aluse kanalisatsiooni, drenaaži ja niisutussüsteemide laiemale levikule.
Lääne-Euroopas, eriti Saksamaal, on mitmed ringahjud tööstuspärandina alles hoitud ja tegutsevad muuseumina. Vanim säilinud ringahi ehitati aastatel 1861–1865 ning asub Großtrebenis Saksamaal. Naaberriikidest ehitati ringahjusid telliste põletamiseks ainult Rootsis.
Odava tööjõuga Aasia riikides nagu Hiina, Mongoolia, Pakistan, India, Bangladesh, Nepal, Birma (Myanmar) jt kasutatakse ringahjusid veel tänase päevani telliste ja savinõude põletamiseks. Näiteks töötas Nepalis 2009. aastal 90 ringahju.
Tööstusliku lubjapõletamise algus Eestis
1870. aastal avati raudteeühendus Tallinna (tollase Revali) ja Peterburi vahel ning 1977. aastal Tapa-Tartu lõik. Juhuslikult läbib Tapa-Tartu raudtee piirkonda, kus lasub Eesti parim lubja põletamise tooraine. Nimelt asus siin ligi 443 miljonit aastat tagasi madal rannikumeri, mille põhja asustasid massiliselt väikesed käsijalgsed. Nende kodadest moodustus miljonite aastate jooksul keemiliselt puhas Borealis-lubjakivi ehk Tamsalu rõngaspaas.
Raudteevõrgustik avardas lubjatootmist ja turundamist. Tamsalu lähedal asuva Põdrangu mõisa omanik David-Julius Limberg asus lupja põletama kolme maa-ahjuga. Tema eduloost said innustust ka teised ümbruskonna ettevõtjad. 1880. aastal asus kolme maa-ahjuga lupja põletama Tamsalu mõisnik Ludwig-Ferdinand von Uexküll. Inseneriharidusega mõisnikku häiris algeline tootmisviis. Peagi sai ta innustust Saksamaal laialt levinud Hoffmanni ringahjudest ning ta otsustas sarnased ka Tamsallu ehitada. Kahjuks suri ta ootamatult 1896. aastal, nägemata uute ringahjude valmimist. Lubjatootmise juhtimise võttis üle tema väimees Moritz von Uexküll-Güldenband ja 1898. aastal asusid toodangut väljastama kaks esimest ringahju. Ahjud paiknesid otsakuti, korsten paiknes nende vahel. Kogu kompleks asus ühise pika katuse all. Paekarjäär oli sealsamas lähedal.
Tamsalu ringahjud
Ringahju kehand oli pealtvaates ovaalse kujuga, pikkus 40,7, laius 17,5 ja kõrgus 3,7 m. Seestpoolt oli ahi vooderdatud šamott-, väljastpoolt paekiviga. Üks ringahi koosnes 16 kambrist, igaüks mahuga 40 m3. Kütteavad asusid ringahju laes.
Ringahje ümbritses 600 mm laiune roobastee, mis ühendas ringahjusid lähedalasuvate paemurdudega. Paekivi veeti kohale hobustega ning ladustati hiigelsuurtesse riitadesse kuivama.
Kuivanud paetükid laoti väikestele ratastega alustele (rullikutele), mida hobused siis ringahjude juurde vedasid.
Kambrisse viidud lubjakivi laoti ahju virna kogu ristlõike ulatuses, jättes paetükkide vahele vertikaalseid ja horisontaalseid tõmbekanaleid, mis täideti puudega. Ringahjusid köeti lae pealt, iga paari tunni tagant lisati halgusid või põlevkivi. Kütteava suurus oli vaid 20x20 cm, seega tuli küttematerjal käsitsi peenemaks taguda, et see kütteavast läbi mahuks.
Hiljem asendati puit põlevkiviga, millele lisati Venemaalt toodud kivisütt. Varasematel fotodel on ringahjude juures näha hiigelsuuri küttepuude virnasid.
Ringahjus käis lubjavalmistamine ringtsüklina: 16-st kambrist olid 4 tules, 3 eelsoojendamisel, 3 kivide ladumiseks, 3 tühjad (remondis ja ettevalmistamisel), 3 jahtumisel ning lubja väljalaadimisel. Üldistatult võib öelda, et päevas täideti üks kamber paekiviga ja üks kamber tühjendati lubjast. Järgmisel päeval liiguti mööda ringi järgmise kambri juurde.
Ahjude tühjendamine ja lubja laadimine vagunitesse toimus kahemehe kandekastide abil. Kastid täideti enamasti veel kuuma lubjaga käsitsi. Tuhk ahjust ja tõmbelõõridest kanti ringahjust kandekastidega välja tuhapuistangutesse.
Lühikese ajaga sai Tamsalu mõisast Eesti suurim lubjatootja. Toodang turustati peamiselt Peterburis.
Konkurents suureneb
Samal ajal asus Rakkes, kus samuti kvaliteetsed lubjakivilademed, viie maa-ahjuga lupja põletama kohalik eesti soost ärimees Karl Kadak. Kirjaoskuse puudumine ei takistanud ettevõtja head ärivaistu. Mees tegutses mitmel rindel ja peagi sai temast üks eesti soost rikkamaid ärimehi Eestis. Aga 22 km eemal Tamsalus asunud ja tunduvalt efektiivsemad ringahjud ei lasknud teda rahus magada. Sellised tuli ilmtingimata, hoolimata vananevast tehnoloogiast, ka Rakkesse ehitada.
Juba 1907. aastal rajas D.-J. Limberg Tamsallu tehnoloogiliselt moodsama ja efektiivsema šahtahju. Karl Kadak aga ei jätnud jonni ja 1910.–1913. aastal asusid Rakkes toodangut andma Tamsalu ringahjude koopiad. Kadak lasi oma ringahjud ehitada säästurežiimil, mitte üleliia kulutades. Ilmselt suutis Karl Kadak oma ärisid paremini juhtida ja muutus omakorda juhtivaks lubjatootjaks Eestis. Saksa päritolu mõisnikud polnud aga sugugi vaimustatud madalast soost töösturi eduloost.
Uexküllidel ei jäänud muud üle kui lubjatootmist Tamsalus laiendada. 1913. aastal hakkas Tamsalus toodangut andma kolmas ringahi, mille konstruktsiooni oli varasematega võrreldes pisut parandatud. Korsten valati uuenduslikul viisil betoonist. Tehase toodangumaht oli tollal arvestuslikult 50 000 tonni aastas. 1914. aastal töötas tehases 113 töölist.
Nii oli enne Eesti iseseisvumist piirkonnas kolm tugevat lubjatootjat, osa toodangust jäi Eestisse, kuid suur osa veeres mööda raudteed Venemaale.
Uued omanikud
Eesti iseseisvumine tõi lubjatööstusse suuri muutusi. Suurema löögi said Tamsalu ringahjud, kui Uexküllid lahkusid Eestist. Lubjatootmise võtab 1921. aastal üle kaubanduslik aktsiaselts Silva, kellel aga puuduvad kogemused taolist äri edukalt juhtida. Kümme aastat hiljem tuleb pankrott ja firma käib käest-kätte. Kiratsema kippuva lubjatööstuse taustal ehitas 1938. aastal kohalik juudi päritolu ettevõtja Valentin Kofkin Rakkesse uue šahtahju, millest sai tänaseni töötava Rakke lubjatehase eelkäija.
1940. aastal kõik lubjatehased natsionaliseeritakse ning Tamsalus asunud lubjatehased ühendatakse üheks ettevõtteks. Rakke väljus konkurentsist Tamsaluga võitjana ning sinna asuti 1950. aastatel ehitama suurt lubjatehast.
Stalinlik mõtteviis jõudis ka Tamsallu. Stahhaanovlik liikumine otsis võimalusi suurendada ringahjude efektiivsust. Tamsalus otsustati kiirendada tootmistsüklit, mille tõttu kuumenes kolmanda ringahju betoonist korsten üle. Korsten pragunes ja kukkus kokku, purustades osaliselt ka ringahju kehandi. Taastama seda ei hakatudki, sest Tamsalus ja Rakkes töötasid juba efektiivsemad šahtahjud. Ringahjud töötasid Rakkes kuni 1975. ja Tamsalus kuni 1980. aastani.
Ringahjude nukker saatus
Tamsalu ringahjud ei jäänud puutumatult seisma, vaid neid asuti hoolimatult lammutama. 1980ndatel käis Tallinna vanalinnas vilgas hoonete ennistamine ja restauraatorid otsisid lihtsamaid võimalusi hooneid taastada. Ringahjude kehandi pealiskiht koosnes hoolikalt tahutud paeplokkidest. Mindi lihtsama vastupanu teed ja paremad palad viidi Tallinna, ülejäänu siirdus kohalike elanike hoovidesse. Juhtus sama nagu Egiptuse püramiididega, kui hoolikalt viimistletud pealiskate leidis taaskasutust kohalikus ehituses. Praegu võib kohapeal näha vaid tulekindlatest tellistest osaliselt sissekukkunud võlve, kunagise hiigelhoone otsaseina, ohtlikus seisus korstnat ja abihooneid.
Veelgi kehvemini on läinud Rakke lubjaahjudel. Kuna nende kehandid laoti säästumeetodil, siis tänaseks päevaks on kõik võlvid sisse kukkunud. Välismüür on siiski paremini säilinud, korsten seevastu praguline ja varisemisohtlik.
2018. aasta sügisel valmis Tamsalus 100 Tamme Park, mille kesksel kohal asub ekspositsioon lubjatööstuse ajaloost Eestis. Näha saab ka makette maa-ahjust ja ringahjust. Külastajatel on võimalus tutvuda ka suurima paekivinäidiste kollektsiooniga Eestis. Näitus asub kunagise mõisamoonakate hoone müüride vahel.
Vaata lisa juunikuisest Tehnikamaailmast.
