Quo vadis, pakirobot?Kairi Oja02.10.2018

Tänavusel Paide arvamusfestivalil tutvustati avalikkusele Iseautot – Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) ning AS Silberauto koostöös valminud imemasinat, mis kulgeb ilma vähimagi inimese osaluseta. Rahvusvahelisele areenile tõusnud Starshipi valmistatud pakirobot ei jää oma potentsiaalilt Iseautost sammugi maha.

Pakirobotitega on katsetatud juba varemgi, ent üks tõsiseltvõetavamaid neist on Starship-nimelise start-up´i loodud versioon, mida viimase poole aasta sees Tallinna tänavatel usinasti katsetatud on.

TTÜ arvutisüsteemide instituudi teadur Mairo Leier jagab seisukohta Starshipi tuntusest pakirobotite maailmas. „Tõsi, tõenäoliselt on tegemist tuntuima pakirobotite arendajaga Eestis, kellega on Tallinna Tehnikaülikool juba mõnda aega plaani pidanud, mis võiksid olla võimalikud kasutusjuhud TTÜ linnakus,“ avaldab ta. „Nimelt on TTÜ-l plaanis hakata välja arendama tarka linna ning ülikoolilinnak sobib selleks väga hästi. Targa linnaku üks eesmärke on panna sõidukid, robotid ja taristu omavahel suhtlema.“

Sinna kuuluvad tema sõnul ka pakirobotid, kes peaksid tulevikus liiklusohutuse tagamiseks suutma suhelda  näiteks autode, fooride ja ülekäiguradadega. „TTÜ-l on siin kaks fookust. Kuna targa linnaku raames on käimas ka TTÜ isesõitva auto (Iseauto) väljatöötamine ning arendamine, mis nüüdseks ongi juba avalikkuse ette jõudnud, siis esmalt on soov panna omavahel suhtlema iseauto ning pakirobot, et nad oskaksid üksteisest viisakalt mööduda ning teed anda,“ selgitab Leier.

 

Panustavad uut tüüpi sensorite arendusse

Kuna nii Iseauto kui pakirobotid kasutavad sarnaseid sensoreid, et ümbritsevast aru saada ning vastavalt reageerida, soovib TTÜ Leieri sõnutsi ka sensoorika arendamisel pakirobotite tootjaga koostööd teha. „Uut tüüpi sensorite arendus käib suure hooga ning mida kiiremini ja täpsemini nii robotid kui autod suudavad enda ümber toimuvast aru saada, seda vähem juhtub ka võimalikke õnnetusi ja seda efektiivsemalt suudetakse oma teekonda planeerida,“ leiab ta.

TTÜ targa linnaku kontseptsioon on alles valmimas ning koostöö käib nii mitme potentsiaalse ettevõtte kui ka ülikooli erinevate instituutide vahel. IT teaduskonnas tegelevad selle teemaga nii informaatika kui arvutisüsteemide instituudid. Iseauto projekti koordineerib inseneriteaduskonna vanemteadur Raivo Sell.

Leier ütleb, et pakiveorobotite kasutuselevõtt on alles üsna algusjärgus ja pigem toimub teenuse testimine ning kohandamine, et tulevikus sellisteks muudatusteks valmis olla. „Kui aga vaadata kümnekonna aasta perspektiivi, siis selleks ajaks on kindlasti olemas teenuseid, mis on kättesaadavad ainult tänu pakirobotitele,“ prognoosib ta.

                  

Tihe liiklus võib roboti segadusse ajada

Ometi pole pakirobotitega seonduv ainult roosiline ning potentsiaalseid probleeme, mida taoliste riistapuude liiklusse laskmine endaga kaasa saab tuua, on küll ja veel. „Peamised murekohad on seotud tiheda liiklusega aladega, kus peab arvestama nii lisaks liiklusele ka, ülekäiguradade, fooride ja suure arvu jalakäijatega. Robotid on enamasti üsna madalad ning enda ümber toimuvast aru saamiseks on neil vaja endast kaugemale näha,“ põhjendab ta.

Suure hulga segavate tegurite puhul võib see tema sõnul olla aga võimatu ning sellisel juhul peab keskus roboti juhtimise üle võtma. „Robotite ja autode ning taristu vaheline suhtlus aitaks kindlasti selliseid olukordi uudselt lahendada,“ täheldab ta.

Kuna kolmandik tarnekuludest kulub nn viimasele miilile, võiks Leieri hinnangul iga postiettevõte, kes soovib oma kulusid kontrolli all hoida, olla huvitatud pakirobotite kasutamisest. „Eelkõige on neist abi väikesemõõduliste pakkide kättetoimetamisel. Alati on aga inimesi, kellele ei meeldi robotid ja soovivad paki üleandmist isiklikult. Samuti jääb kulleritele alles suuremõõduliste saadetiste kättetoimetamine, kuna teatud mõõtudest ja kaalust suuremat robotit pole mõistlik ehitada,“ ütleb ta. „Lisaks on kohti, kuhu pakirobotid ei pruugi füüsiliselt ligi saada. Seega tööta kullerid ei jää. Pigem võivad pakirobotitele appi tulla viimase miili kliente teenindavad isesõitvad autod.“

Leier jätkab, et suurel osal juhtudest suudab pakirobot ise tuvastada lähenevad autod, jalakäijad ja iseseisvalt teed ületada. „Eesti on selles mõttes hea testkeskkond, kuna siinsed aastaajad pakuvad nii üle 30kraadiseid leitsakuid kui ka 30kraadist pakast. Robotite elektroonika ja mehaanilised osad peavad vastu pidama äärmuslikes tingimustes ning tihti tulevad probleemid välja just sellistel juhtudel. Näiteks lumetormis suurte hangede vahel tee otsimine on väljakutse nii roboti tarkvara arendajale kui ka töökindla mehaanika loojatele,“ arutleb ta.

Näiteks võivad mõned objektide tuvastamise kaamerad nende peale sadanud lume või jää tõttu muutuda kasutuskõlbmatuks. „Ja siis peab robot otsustama, kas on ohutu teekonda jätkata puuduliku funktsionaalsusega või peab sekkuma operaator,“ märgib Leier.

Reaalselt alustas Starship pakivedu Eestis Omniva pakiveo testperioodiga, millele lisandusid nii Wolti restoranitoidu kojuvedu, Suurbritannias Tesco, Šveitsi post, Prantsusmaal Hermes, Saksamaal Hermes jt. „Muide, Cleveroni pakirobotid abistavad juba 2017. aastast USAs Walmarti. Lisaks on Cleveronil koostöö käimas nii Zara omanikfirma Inditexi kui ka jaeketi ASDA-ga Suurbritannias. Amazon kasutavat Leieri sõnul oma pakkide kohaletoimetamiseks aga hoopiski Hiina päritolu pakiroboteid.

 

Robotid pidasid end laitmatult üleval

Omniva meediasuhete juht Mattias Kaivu sõnul kestis pakirobotite ja Robovani pilootprojekt koostöös Omniva, Starshipi ja Daimleriga möödunud aasta juuli lõpust kuni oktoobri alguseni. „Robotid pidasid ennast väga hästi üleval kogu piloodi vältel ning pilootprojekti võib hinnata kõigi kolme osapoole hinnangul igati kordaläinuks,“ ütleb Kaiv ning on veendunud, et robotitel on tuleviku viimase miili logistikas oma kindel koht. „Ligi kahe ja poole kuu jooksul oli robottarnega pakisaajaid rohkem kui 800 tükki, pakke viidi kohale aga üle tuhande. Seega nii mõnigi agar pakitellija kohtus robotiga rohkem kui korra,“ räägib ta ning lisab, et eks uuesti kohtuda taheti ikka sellepärast, et robottarne meeldis.

Kaiv jätkab, et pärast ühe korra robottarne proovimist oli kliendil ju loomulikult võimalus oma pakk ka tavapäraselt postkontorist saada, aga seda ei tehtud. Ka statistika kinnitas pakiroboti populaarsust – üle 90% robottarne kasutajatest soovib oma pakki saada just robotiga ka tulevikus. „Tõsi, täna meil Starshipi pakiroboteid veel regulaarselt ei tööta.“

 

Roboti rännakuid saab reaalajas ise jälgida

Robottarne plussidena tõid kliendid Kaivu sõnutsi peamiselt välja, et neile meeldis pakisaabumise ajavahemikku ise valida ning pakk otse oma koduukse taha saada. „Tegelikult on sama võimalik täna ka kullerteenuse puhul,“ märgib ta. Erilise kiituse osaliseks olla saanud aga võimalus telefoni ekraanilt reaalajas jälgida, kuidas robot koos pakiga sihtkoha poole teel on. „Inimesed on välja toonud ka seda, et ehkki viisakussuhtlemine kulleriga „tere-tänan-head aega“-tasandil just tükki küljest ei võta, on mõnikord siiski tahtmine oma pakk kätte saada ilma igasuguse suhtluseta, mõtlemata sealjuures oma näoilmele, väljanägemisele jne. „Loomulikult tõid pakisaajad välja ka tõsiasja, et robottarne on lihtsalt väga äge,“ lisab Kaiv.

 Logistikaettevõttena nähakse paratamatult printsiipi, et pakivedude tulevik peitub mehitamata kanalites, olgu selleks siis pakiautomaadid, robotid, droonid või midagi muud. „Koostöövõimalus Starshipiga ning Mercedes-Benz Vans´iga oligi väga huvitav võimalus testida üht võimalikku tulevikuteenust juba praegu. Meie partneritele, Starshipile ja Mercedes-Benz Vans´ile, andis koostöö juhtiva logistikaettevõttega jällegi reaalset kogemuse kogu logistikaahela toimimisest,“ kõneleb ta. Samuti saadi olulist tagasisidet nii robotite kui “emalaeva” võimalike arendusvõimaluste kohta. Kuivõrd mõlemad tooted on pidevas arendamises, oli reaalne tarneprotsessi kogemus mõlema partneri jaoks Kaivu hinnangul ülioluline. 

 Selliste robotite kasutamise puhul ei täida need aga tema sõnul veel ka kogu tarneahelat, vaid kõige viimast osa tarnest ehk tarnet piirkonnas. „Seetõttu oligi möödunud aasta piloot ainulaadne, et ei kasutatud vaid pakiroboteid, vaid ka spetsiaalselt robotite jaoks kohandatud kaubikut, mis robotid piirkonda toimetasid,“ ütleb Kaiv. Kaubikut juhib aga täna veel endiselt kuller.

 

Ilma suhtes üsna paindlikud ning kapriise välja ei näidanud

Hoolimata juulikuu kuumusest ning oktoobri alguse külmast sügisilmast ning õhtusest hämarusest said robotid Kaivu sõnutsi kogu pilootprojekti vältel väga hästi hakkama. „Ja seda põhjusega. On neid ju testitud juba mitu aastat nii Eesti talvetingimustes kui ka California kuumuses,“ jätkab Kaiv. Siiski said nii robotid, inimesed kui ka projekti läbiviijad piloodist üksjagu uusi kogemusi ning teadmisi. Näiteks õppisid robotid iseseisvalt ületama uusi sõiduteid ning läbima seni proovimata piirkondi. „Kui piloodi alguses nägi robotitega kaasas kõndimas ka saatjaid, siis piloodi lõpus liikusid robotid juba iseseisvalt,“ lausub Kaiv ja lisab, et Omniva andmetel ei kasuta pakiroboteid regulaarselt veel ükski postiettevõte. „Omniva oli maailmas esimene, kes taolist Robovani ja pakirobotite lahendust testis.“

StarshippakirobotOmnivapakivedu

Sarnased artiklid