Augusti lõpus toimunud F2-sarja etapil hukkus kuulsal Spa ringrajal Belgias andekas Prantsusmaa võidusõitja Anthoine Hubert. Ränk ahelavarii, milles 22aastane autosportlane ise süüdi polnud, tuletas meile taas meelde, et hoolimata karmimatest turvanõuetest võivad õnnetused autospordis traagiliselt lõppeda.
Ayrton Senna hukkumine 1994. aastal käivitas tõelise „ristiretke“ turvalisuse parandamiseks ja seda nii ringradade, autode kui sõitjate turvavarustuse poolel. Juba üheksakümnendate aastate teisel poolel asuti muutma standardeid nii ringradade kui autode turvanõuetele. Kohe Senna traagilise avarii järel määratleti näiteks GP-radade “eriti kõrge riskifaktoriga” kurvid ja asuti neid ümber ehitama.Samuti keelati näiteks väljasõidualade kruusapeenarde lainetus, sest need kippusid suurel kiirusel sinna sattunud autot pidurdamise asemel õhku lennutama. Hiljem asendati paljudel radadel nendel aladel kruus hoopis asfaldiga.
Autode juures asuti ennekõike parandama nende löögitaluvust, samuti on viimaste aastakümnete jooksul tõstetud kokpiti külgede kõrgust – et kaitsta sõitja pead. Lisaks muutus kohustuslikuks kinnituskaabel, mis ei lase ratastel avarii korral eemale lennata. Just selline juhtum nõudis 2009. aastal endise F1 maailmameistri John Surteesi poja Henry elu F2-sarja etapil Brands Hatchis, kus 18aastase võidusõitja pead tabas avarii teinud teisest autost lahti tulnud ratas.
Just sõitja pea kaitseks võeti möödunud aastast kasutusele kokpiti kohal paiknev nn kroon (inglise keeles halo), mis hetkel kohustuslik F1-, F2- ja F3-sarjades. Kroon on osutunud igati kasulikuks, seda hoolimata esialgsest vastuseisust, ja hoidnud ära ehk nii mõnegi vigastuse. Näiteks möödunud aastal juhtunud Fernando Alonso ja Charles Leclerci avariis, kus Nico Hülkenbergi autolt löögi saanud McLaren maandus Leclerci auto peal ja raskemad tagajärjed noorele võidusõitjale hoidis ära just „kroon“.
Antud elemendi lisamiseks andsid tõuke mitu surmaga lõppenud avariid nii F1-sarjas kui ookeanitaguses Indycar-sarjas. 2014. aasta Jaapani F1 etapil põrutas rajalt välja ja otse eelmist avariilist autot vedama asunud traktorile pihta Jules Bianchi. 25aastane prantslane lebas üheksa kuud koomas ja suri teadvusele tulemata järgmise aasta juulis. Kuu aega hiljem, 2015. aasta augustis hukkus Pocono ringrajal toimunud Indycar-etapil endine F1 sõitja Justin Wilson, kelle pead tabas tema ees avarii teinud sõitja autost eraldunud suur keretükk. Kuigi Bianchit poleks ilmselt päästnud ka krooni olemasolu, siis Wilsoni elu oleks see turvaelement tõenäoliselt säästnud.
Samuti olnuks suur šanss eluga pääseda kuulsal Indycar-sarja sõitjal, äärmiselt populaarsel Dan Wheldonil, kes 2005. aastal võitis ka sarja meistritiitli. Võitnud 2011. aastal kuulsa Indianapolise 500 miili sõidu, sattus Wheldon hooaja viimasel etapil Las Vegase trekil ahelavariisse, milles osales 15 autot. Wheldoni auto paiskus kõrgele õhku ja vastu rajabarjääri ülemist osa ning sedavõrd õnnetult, et püüdevõrgu kinnituspost tabas inglase pead.
Teine turvaelement, mis tõenäoliselt päästnud mitmeid elusid, võeti esmakordselt kohustuslikuna kasutusele 2001. aastal NASCAR Cup-sarjas. Tegemist on tänapäeval pea kõigis autospordisarjades kohustusliku pea- ja kaelatoega, mis lühendatult kannab nime HANS (inglise keeles Head and Neck Support). See töötati USAs välja juba 1980te aastate teises pooles ja 1990tel aastatel soovitati seda autosportlastel kasutada.
Tõuke HANSi kohustuslikuks kasutamiseks andis taas traagiline õnnetusjuhtum – läbi aegade ühe legendaarseima NASCARi sõitja Dale Earnhardti hukk 2001. aastal Daytona 500 miili sõidus. Surmaga lõppenud avarii uurimise põhjal selgus, et HANSi kasutamine oleks suure tõenäosusega Dale Earnhardti elu päästnud. Seetõttu otsustas NASCARi juhtkond veel samal aastal muuta HANSi kohustuslikuks.
Peagi järgnesid ka teised sarjad. Esmalt Indycar, siis 2003. aastal F1 ja ralli MM-võistlustel muutus HANS kohustuslikuks 2005. aastal. Lõpuks 2009. aastal muutis FIA pea- ja kaelatoe kohustuslikuks kõigil rahvusvahelistel võistlustel.
Ringradadel on kindlasti enim ohustatud vormelisõitjad ja seda lahtise kokpiti tõttu. Kuigi kereautod võivad tunduda (ja ongi) turvalisemad, ei tähenda see siiski täielikku ohutust. Alles kuus aastat tagasi hukkus Le Mans´i 24 tunni sõidus Taani võidusõitja Allan Simonsen, kes kaotas kontrolli oma Aston Martini üle ja põrutas võistluse üheksandal minutil vastu rajabarjääri. 34aastane taanlane suri saadud vigastustesse.
Turvalisust autospordis on viimastel aegadel palju parandatud ja sellega tegeletakse jätkuvalt, aga täiesti ohutuks seda spordiala võimalik muuta siiski pole.
