Apollo 11 oli NASA poolt korraldatud viiendaks mehitatud missiooniks ning kolmandaks Kuu orbiidile jõudnud mehitatud lennuks. Apollo 11 meeskond oli kolmeliikmeline – komandör Neil Alden Armstrong, kuumooduli piloot Edwin Eugene Aldrin (keda aastast 1988 tuntakse kui Buzz Aldrinit) ja juhtimismooduli piloot Michael Collins.
Kosmoselaev startis kanderaketiga Saturn V 16. juulil 1969 Kennedy Kosmosekeskuse 39. stardikompleksist Merritt Islandis Floridas kell 9:32 kohaliku aja järgi (13:32 UTC). Selle hiiglasuure kanderaketi pardal oli sama palju energiat nagu tillukeses aatompommis. Peaaegu nelja päeva pärast jõudis ta Kuu orbiidile 110 km kõrgusel taevakeha pinnast ning Armstrong ja Aldrin kolisid Grummani firma toodetud kuumoodulisse Apollo LM-5 hüüdnimega Eagle (kotkas). Kuundumise käigus andis navigatsiooniarvuti kuus minutit enne pinnani jõudmist veateated 1202 ja 1201, mille põhjuseks oli arvuti mälu ületäitumine, kuid laskumist otsustati jätkata.
Kuumoodul laskus edukalt 20. juulil 1969 universaalajas (UTC) kell 20:18 Vaikuse merre (Mare Tranquillitatis). Viimased 150 meetrit enne pinnani jõudmist juhtis Aldrin moodulit käsitsi ning moodulil jagus lõpus kütusevaru veel vaid 25 sekundiks. Veidi enam kui kuus tundi pärast maandumist „koguti julgust“ ning järgmisel päeval, 21. juulil universaalajas kell 2:56 väljus Neil Armstrong kuumoodulist, ronis üheksa astet redelist alla ning toetas oma vasaku jala Kuu pinnale: „See on väike samm ühe inimese jaoks, kuid suur hüpe kogu inimkonna jaoks.“
„Kotkal“ oli õhuvarusid ning akudes voolu 41 tunni jaoks. Kokku veetsid astronaudid Kuu pinnal pea ööpäeva (täpsemalt 21 ja pool tundi). Kuult korjati kaasa 21,6 kg pinnase ja kivimite näidiseid. Tagasi Maale saabusid astronaudid 24. juulil, maandudes Hawaii saarestikust edelas 812 meremiili kaugusele Vaiksesse ookeani, 24 km kaugusel lennukikandjast USS Hornet, mille meeskond nad pardale võttis ja 21 päevaks karantiini paigutas. Kuigi NASA pidas elu ja patogeenide olemasolu Kuul äärmiselt ebatõenäoliseks, ei tahetud siiski millegagi riskida. Ka Apollo 12 ja 14 meeskonnad pidid viibima karantiinis ning alles seejärel loobuti karantiini kasutamisest.
Neil Armstrong
Neil Armstrong liitus NASAga aastal 1962 teise astronautide grupiga The New Nine. Ta kuulus Gemini 5 varumeeskonda ning esimest korda käis ta kosmoses Gemini 8 komandörina 1966. aastal. Sel lennul toimus esimene edukas kahe laeva põkkumine kosmoses. Ta oli Apollo 8 varumeeskonna liige ja tänu NASA kindlale meeskondade rotatsioonile sai just tema au juhtida esimest Kuule maandunud missiooni.
Kuigi algsete plaanide kohaselt pidi esimesena astuma Kuule Aldrin, siis kuumooduli ukseni jõudmiseks oleks ta pidanud ronima üle Armstrongi. Tänu kohmakatele skafandritele oleks see olnud keerukas ja nii vahetati väljumisjärjekord, andes esimese Kuule astunud inimese au laeva komandörile. 19 minutit hiljem väljus kuumoodulist Kuu pinnale ka Aldrin ning kaks meest veetsid seal moodulist väljas 2 tundi ja 31 minutit.
Kuumooduli laskumispaiga läheduses anti ühele kuukraatrile tema nimi ja ta auks on nimetatud ka asteroid 6469. Eelmisel aastal väntas režissöör Damien Chazelle tema elust filmi „First Man“ Ryan Gosling’iga peaosas, mis sai sel aastal parimate visuaalefektide Oscari.
Buzz Aldrin ja Michael Collins
Buzz Aldrini hüüdnimi tuli sellest, et ta väike õde ei osanud õieti välja öelda sõna vend (brother). Kuna terve maailm tundis teda just hüüdnime pidi, siis vahetaski ta oma endised eesnimed 58aastasena nime Buzz vastu välja. Aldrin sai mainekas Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis astronautikadoktori kraadi ja valiti NASA poolt 1963. aastal astronautide kolmandasse gruppi. Ta väisas kosmost esimest korda koos Collinsiga Gemini 10 meeskonnas aastal 1966. Apollo 11 lennul oli tema kuumooduli piloodiks ning lausus esimesed Maale suunatud sõnad: „Houston, siin Tranquility baas. Kotkas on maandunud.“ Tegelikult jõudis esimesena Maale ta tekst peale maandumist: „Kontaktituled. OK, mootor on seiskunud“. Ka tema auks on nimetatud üks laskumispaiga läheduses asuv kraater.
Kolmas missiooni liige Michael Collins Kuu pinnale ei saanud – tema oli Kuu orbiidil tiirelnud North American Rockwelli toodetud juhtimismooduli Apollo CSM-107, koodnimega Columbia, piloodiks. Ka tema liitus NASAga kolmandas astronautide grupis aastal 1963. Algselt pidi juhtimismoodulit piloteerima Aldriniga koos kosmoses käinud James „Jim“ Lovell, kuid mitmete vahetuste tõttu sai NASA rotatsioonisätete järgi selle koha Collins.
Astronaudid heiskasid Kuul USA lipu, mis oli atmosfääri ja seega tuule puudumise tõttu vardale kinnitatud L-tähe kujuliselt. Samuti paigaldasid nad kuu pinnale mälestustahvli, millel oli Maa mõlema poolkera kujutis, astronautide ja president Nixoni allkirjad ning kiri: «Siia astus 1969. aastal esimest korda inimene planeedilt Maa! Me tõime kaasa rahusoovid kogu inimkonnalt.» Kuule jäeti ka mündisuurune räniketas, millele oli graveeritud mikroskoopiline tekst nelja Ameerika Ühendriikide presidendi pöördumisega ning hea tahte avaldustega 73 riigi esindajalt, nende seas ka Eesti Vabariigi peakonsuli Ernst Jaaksoni sõnum: „Eesti rahvas ühineb nendega, kelle lootus ja töö on suunatud vabaduse ja parema maailma saavutamisele.“ Kuu pinnale paigaldati ka seismograaf kuuvärinate uurimiseks ning peegel, mille abil sai laserkiirega väga täpselt mõõta Maa ja Kuu vahelist kaugust. Missiooni jälgis televisiooni ja raadio kaudu viiendik toonasest planeedi elanikkonnast (üle 530 miljoni inimese).
Võidujooksus Kuule lennutas ka Nõukogude Liit kolm päeva enne Apollo 11 ajaloolist starti Kuule oma automaatjaama Luna 15, lootuses saada esimeseks, kes toob kaasa Kuu pinnaseproovid. See jaam aga purunes rikke tõttu laskumise käigus Mare Crisiumi piirkonnas paar tundi enne Armstrongi ja Aldrini starti.
Kuumooduli pardapäevik „Apollo 11 Lunar Module Timeline Book“, kuhu on oma käega Kuu pinnal sissekandeid teinud nii Armstrong kui Aldrin, pannakse sel aastal 18. juulil müüki New Yorgis Christie oksjonimajas.
Kuna ameeriklased olid suure võidujooksu edukalt võitnud, katkestas Nõukogude Liit ülisuurte kulutuste tõttu oma edasise tegevuse inimese saatmiseks Kuule.
Järgnevad Apollo Kuu-lennud
Apollo programmiga olid seotud 32 astronauti, kellest 24 käisid Kuud väisamas, neist 12 ka taevakeha pinnal. 32st hukkusid kolm maapealses Apollo 1 testis, millest me eelmine kord kirjutasime. Kuigi alguses planeeris NASA üheksat Kuule maandumist, siis eelarve kärbete tõttu jäi neid alles vaid seitse, millest kuus ka Kuu pinnal käisid. Apollo 13 õnnetuse tõttu (plahvatas vigane hapnikumahuti) tema lend katkestati, aga meeskond suutis siiski õnnelikult kuumooduliga Maale tagasi pöörduda. Kõigi missioonide peale kokku toodi Maale üle 382 kg Kuu kivimite ja pinnase näidiseid, millest 75% on hoiul Lunar Sample Laboratory Facilitys Houstonis. Kuu näidised on radiomeetriliste uuringutega määratud kui väga vanad. Nende vanus varieerub 3,2 miljardist aastast kuni 4,6 miljardi aastani.
Apollo-programm oli väga kallis ning tema summaarne eelarve ajavahemikus 1960–1973 ulatus üle 25 miljardi tollase dollari (25,4 miljardit USD) ja see moodustas antud ajavahemikus 34% kogu NASA eelarvest. Tippaastal 1967 oli Apollo-programmi kulu koguni 70% NASA üldisest eelarvest. Üksainus Saturn V kanderaketi start maksis 1969. aastal 375 miljonit dollarit. Tänapäevases rahalises väärtuses oleks kogu Apollo programmi kulukus 215 miljardit dollarit. Samas andis programm suure tõuke paljudele teaduslik-tehnilistele arengutele. Näiteks kasutas Apollo 1963. aastal 60% kõigist USAs toodetud integraalskeemidest.
Lisa leiad juuli Tehnikamaailmast.
