Nii nagu eelmiseski loos sõjalaevade liigitusest TMi mainumbris, alustame ülevaadet suurematest sõjalaevadest ja liigume edasi väiksemate aluste poole. Eestikeelsete terminite puhul on eelkõige lähtutud Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Väljaõppevahendite Keskuse poolt avaldatud kogumikust „Meresõda“ (2014) ning Mereviki andmekogust.
Torpeedopaadipüüdja hävitaja vastu
Moodne hävitaja võlgneb oma tekke ühele teisele sõjalaevale, mis nüüdseks on juba areenilt lahkunud. 19. sajandi lõpus, kui silmapiiril koitis järjekordne sõda Inglismaa ja Prantsusmaa vahel, kavatsesid prantslased panustada uuele relvale ja nimelt torpeedole. Tolleaegsete laevastike põhijõuks oli mäletatavasti soomuslaev, mille kere veealune osa polnud eriti hästi kaitstud. Prantslaste stsenaariumi kohaselt pidid nende torpeedopaadid pimeduse või suitsukatte varjus brittide soomuslaevadele mitmest suunast ligi hiilima nagu parmud härjale ja välja laskma suure hulga torpeedosid, mille eest polnud võimalik pääseda. Kuna soomuslaevade põhirelvastus oli mõeldud võitluseks pikkadel distantsidel ning üsna aeglaselt liikuvate märklaudadega, olid nende šansid väikeste ja kiirete torpeedopaatidega toime tulla pehmelt öeldes napid.
Suurbritannias otsustati vastukaaluks Prantsuse parmudele projekteerida uut tüüpi sõjalaev, mis pidi olema neist suurem, kiirem ja kandma nii torpeedosid kui kahureid. Esimene sedasorti alus nimega torpeedopaadipüüdja (torpedo boat catcher) kukkus täielikult läbi: katsetustel selgus, et ta suudab tegutseda üksnes tuulevaikse ilmaga. Kuna see ebaõnnestumine seadis kogu uue laevatüübi kontseptsiooni kahtluse alla, sai järgmisena tellitud variant uue nime torpeedopaadihävitaja (torpedo boat destroyer) ehk TBD, mida ametlikus kirjavahetuses kasutati esmakordselt 8. augustil 1892. Esimese TBD, HMS Havocki katsetused kulgesid edukalt ja nii saigi uus laevatüüp nimeks torpeedopaadihävitaja ja mitte -püüdja.
See pikavõitu nimetus lühenes üsna kiiresti märksa suupärasemaks hävitajaks, mis tegelikult polnud küll päris uus termin, sest inglased olid seda juba kasutatud Hispaania tellimusel Suurbritannias ehitatud Destructori (1887) puhul. Prantslased, kes oskasid uue laevatüübi eeliseid samuti kõrgelt hinnata, võtsid kasutusele üsna sarnase tähistuse contre-torpilleur. Keiserliku Saksamaa laevastikus kutsuti hävitajaid hoopis suurteks torpeedopaatideks (Grosses Torpedoboot), mis oli küllaltki loogiline: nende põhirelvastuseks jäid endiselt torpeedod ja kahurid olid ette nähtud üksnes kaitseks.
Miinikandjad ja liidrid
Tsaari-Venemaal nimetati torpeedosid hävitajate ilmumise aegu endiselt iseliikuvateks miinideks ja nendega relvastatud laevu miinikandjateks (minonossets). Üsna sarnast, kuid avamerel või ookeanil tegutsemiseks mõeldud suurema veeväljasurve ja tugevama relvastusega sõjalaeva nimetati eskaadri miiniristlejaks (eskadrennõi minonossets ehk esminets). See juba ilmumise ajal vananenud termin on kodumaiste sõnaraamatute koostajate seas tänini au sees ja ilmselt just sel põhjusel võib teda ka kõige ootamatumates kohtades kohata.
Esimese maailmasõja alguseks oli suurematel mereriikidel hävitajaid nii palju, et tekkis küsimus, kuidas nende tegutsemist koordineerida. Hävitajate suurimaks üksuseks oli flotill, mille juhtimine toimus suurema veeväljasurvega liidri (flotilla leader, sks Flotillenführer, vn lider eskadrennõh minonostsev) pardalt, kus paiknes üksuse staap. Täpselt nagu hävitaja polnud ka liider soomusega kaitstud, kuid kandis enamasti võimsamat relvastust. Esimeseks seda tüüpi laevaks sai HMS Swift (1910), mille katsetused lõppesid taas ebaõnnestumisega, nii et Suurbritannias otsustati uute liidrite ehituses paus teha. See oli viga – pärast Esimese maailmasõja puhkemist kasvas nõudlus niisuguste laevade järele nii suureks, et selle täitmiseks tuli konfiskeerida neli ehitamisel olnud Tšiili ja Türgi poolt tellitud alust.
Esimese maailmasõja ajal selgus, et lisaks suurtele sõjalaevadele vajavad kaitset ka aeglasema käiguga transpordilaevad. Varem peljatud torpeedopaatidest osutusid märksa ohtlikumaks allveelaevad, kelle vastu võitlemiseks tuli hävitajatele ka süvaveepommid peale panna. Samas polnud hävitaja allveelaevade küttimiseks kõige parem valik, sest selle ülesande täitmiseks polnud nende suurt kiirust vaja; ka kahureid ja torpeedosid läks allveelaevade vastu harva tarvis.
Kui sõda sai läbi, oli võitjariikide relvastuses suur hulk seda tüüpi laevu, millega polnud enam midagi peale hakata, kuid mida ei kiirustatud ka maha kandma. Mererelvastuse piiramise pooldajatel õnnestus need ette võtta alles Londoni merekonverentsil (1930), kus hävitaja määratleti kui sõjalaev veeväljasurvega vähem kui 1850 „pikka“ tonni ja suurtükkide kaliibriga mitte üle 130 mm (5,1 tolli).
Sõdadevahelisel perioodil võttis hävitaja (Zerstörer) terminina ametlikult kasutusele ka Saksa Kriegsmarine. Esimesed selle tüübinimega sõjalaevad kandsid meresõjaga seotud ajaloooliste isikute nimesid (näiteks Z 1 oli nimetatud admiral Leberecht Maassi järgi), kuid järgmiste puhul sellest praktikast loobuti.
Fregatid ja eskorthävitajad
Just enne Teise maailmasõja puhkemist võeti Inglismaal uuesti kasutusele kaks sõjalaevade nimetust, mis varem olid tähistanud purje- või aurulaevu. Mõlemad olid ette nähtud võitluseks allveelaevadega ning pidid seega osa ehtsate hävitajate ülesandeid üle võtma. Nende konstruktsioon oli lihtsam ning ehituseks kulus vähem aega (ja raha) kui hävitajate jaoks.
Fregatt oli kahest tüübist suurem, kujutades endast hävitaja vähendatud mõõtmetega aeglasemat ja nõrgema suurtükirelvastusega varianti. See-eest kandis ta rohkem süvaveepomme ning oli varustatud allveelaevade otsimiseks vajaliku hüdrolokaatoriga.
Brittide eeskujul hakkasid fregatte ehitama ka ameeriklased, kuid US Navy võttis nende jaoks tarvitusele spetsiaalse tähistuse eskorthävitaja (destroyer escort). Selles oli oma osa tolleaegsel USA laevastiku ülemjuhatajal laevastikuadmiral Ernest J. Kingil, kes ei sallinud inglasi ja veel vähem inglise mereväe termineid. Tavalisi hävitajaid nimetati USA sõjalaevastikus laevastikuhävitajateks (fleet destroyer). Alles 1975. aastal, kui King ise juba ammu mulla all puhkas, kvalifitseeriti ka sealsed eskorthävitajad ümber fregattideks.
Korvetid ja allveelaevakütid
Korvett oli fregatist veelgi väiksem ja odavam sõjalaev, mis esialgsete plaanide kohaselt pidi tegutsema üksnes Suurbritannia lähivetes. Esimese põlvkonna korvettide konstruktsioon põhines vaalapüügilaeva omal ning ning nende ehitus kavatseti usaldada väga kasinate kogemustega laevatehastele. Enamasti oli neil üks sõukruvi ja jõuallikaks aurumasin.
Mõned Briti Admiraliteedi kõrgemad ohvitserid olid sellise sõjalaeva tuleviku suhtes väga pessimistlikud ja ennustasid, et suurem osa neist läheb juba enne esimest lahingut ise põhja. Nimetus korvett võeti kasutusele selleks, et uute laevade meeskondade võitlusvaimu tõsta. Ühe teooria kohaselt olevat selle välja pakkunud tolleaegne Briti Admiraliteedi esimene lord ja hilisem peaminister Winston Churchill isiklikult, teise kohaselt kuulus mereteemaliste seiklusromaanide autor Cecil Scott Forester (1899–1966), kelle loomingut on ka eesti keelde tõlgitud.
Järgmise põlvkonna korvettide puhul oli tegemist juba ehtsate sõjalaevadega, mis olid algusest peale selleks otstarbeks projekteeritud. Fregattidest eristas neid endiselt väiksem veeväljasurve ja tegevusraadius. Rangelt võttes kuulusid sellesse kategooriasse ka endise Nõukoguse Liidu sõjalaevastiku mere- või allveelaevakütid (ohhotnik za podvodnõmi lodkami).
Tänapäeval, kui veeväljasurve piirangud enam ei kehti, on erinevus hävitajate, fregattide ja korvettide vahel segasem kui kunagi enne. Nagu kogumiku „Meresõda“ autorid märgivad, leidub tänapäeval fregatte, mis on suuruselt ja võimelt pigem hävitajad, ja vastupidi. Üks võimalus nende eristamiseks on otstarve – enamiku NATO liikmesriikide klassifikatsiooni kohaselt on hävitajate põhiülesandeks õhutõrje ja fregattidel võitlus allveelaevadega. Korvetid jagunevad laias laastus kaheks – suuremad ja aeglasemad eskortlaevad, mis meenutavad kangesti väikest fregatti ning väikesed ja kiiremad divisjonide kaupa tegutsevad alused, mille peamiseks ülesandeks on allveetõrje, kuid mis suudavad tegutseda ka väiksemate sõjalaevade, näiteks raketikaatrite lipulaevana. Teiseks võimalikuks eristamise mooduseks on meeskonna suurus: korveti meeskonda kuulub enamasti alla 120 liikme, fregati puhul 120–200 ja hävitaja puhul 170–350 (muidugi on ka nendel reeglitel erandeid).
