Sõjalaevatüüpidest üldise ülevaate saamiseks on kõige otstarbekam alustada suurtest ja edasi liikuda väiksemate aluste poole. Eestikeelsete terminite puhul on järgnevalt lähtutud Kaitseväe ühendatud õppeasutuste väljaõppevahendite keskuse poolt 2014. aastal avaldatud kogumikust „Meresõda“ (autorid Ott Laanemets ja Liivo Laanetu) ning Mereviki andmekogust. Täiendavat infot jagas mereväe teabeohvitser nooremleitnant Karl Alfred Baumeister.
Soomuslaevast lahingulaevani
Meresõja ajalooga seotud termineid uurides tuleb kõigepealt tagasi vaadata sellesse aega, kui laevad olid puust, kuid meremehed (vähemalt nende endi arvates) märksa kõvemast materjalist. Puidust laevade ajastul oli merede vaieldamatu valitseja mitme masti ja täispurjestusega liinilaev (ingl ship of the line). Nime sai liinilaev selliste sõjalaevade lemmiktaktikast, mille puhul seilati kiilveerivis ehk tolleaegses kõnepruugis lahinguliinis.
Puitlaevade monopol jäi püsima 1859. aastani, kui Prantsusmaal valmis fregatt Gloire, mille pardad olid osaliselt sepisrauaga kaitstud ning jõuallikaks oli aurumasin. Suurbritannias ehitatud HMS Warriori (1861) kere oli juba täielikult rauast ning samast materjalist plaadid kaitsesid ka suuremat osa veeliinist, nii et teda ei ohustanud ükski tolleaegne laevasuurtükk. Need kaks alust juhatasid sisse soomuslaevade ajastu (ingl ironclad ehk sõna-sõnalt rauaga soomustatud laev). Uus nimetus ei leidnud teps mitte kõikjal ja kohe tunnustust – näiteks Saksamaal eelistati ikkagi vanemat terminit liinilaev (Linienschiff või koguni Grosslinienschiff ehk suur liinilaev), millest lõplikult loobuti alles pärast Esimest maailmasõda.
Järgmine oluline hüpe toimus Suurbritannias aastal 1906, kui valmis HMS Dreadnought, mis vettelaskmise ajal oli nii suurim kui kõige paremini relvastatud sõjalaev maailmas. Vastavalt Royal Navy ametlikule nomenklatuurile kuulus uhiuus alus lahingulaevade (battleship) hulka. Nii relvastuse kui kiiruse vallas kehtestas brittide uus laev uued standardid ja tolleaegsed ajalehed ennustasid, et kogu maailma soomuslaevad lammutatakse nüüd vanarauaks. Nii siiski ei juhtunud – näiteks Prantsusmaal ehitati aastatel 1907–1911 veel kuus Danton-klassi soomuslaeva, millel olid küll moodsad auruturbiinid, kuid põhirelvastus koosnes kahest erinevast kaliibrist. Austria-Ungari ehitas 1907–1910 kolm aurumasinate ja erineva põhirelvastusega Radetzky-klassi alust ning ka Suurbritannias valmis pärast Dreadnoughti veel kaks soomuslaeva, HMS Lord Nelson ja Agamemnon (mõlemad 1908).
Nii või teisiti, Dreadnoughti eeskujul hakati inglise keeleruumis kõiki hilisemaid sama kontseptsiooniga sõjalaevu nimetama drednootideks ja talle eelnevaid laevu eel- või pre-drednootideks (pre-dreadnought). Ülejäänud mereriikide liigituses puudus selge erinevus soomus- ja lahingulaeva vahel ja sealsed terminid nagu prantsuse cuirassé, itaalia corazzata, hispaania acorazado või poola pancernik rõhutasid eeskätt soomuskaitset. Tsaari-Venemaal oli seni kasutatud nimetust soomuslaev (bronenossets), kusjuures vahet tehti avamerel tegutsevate eskaadri- ja rannakaitseks määratud väiksemate soomuslaevade vahel. Pärast HMS Dreadnoughti ilmumist otsustati senisest liigitusest loobuda ja uuesti kasutusele võtta purjelaevade ajastust pärinev liinilaev (lineinõi korabl/linkor). Üks tol ajal suures tiraažis levitatud propagandabrošüür kandiski pealkirja „Liinilaev Andrei Pervozvannõi ja tema võrdlus liinilaevaga Dreadnought“.
HMS Dreadnoughtile ei jäänud kõige võimsama sõjalaeva nimetus samuti kauaks, sest temale järgnenud lahingulaevad olid veel suuremad, veel kiiremad ja veel tugevamini relvastatud. HMS Orion (1912) sai esimeseks superdrednoodiks (super-dreadnought), mille peakaliiber oli suurem kui 305 mm ja kaks aastat hiljem valminud HMS Queen Elizabeth esimeseks kiireks lahingulaevaks (fast battleship), mis suutis arendada kiirust 24 sõlme (Dreadnoughti kiirus oli õigupoolest ainult kolm sõlme väiksem).
Kuna Esimeses maailmasõjas kujunes nii soomus- kui lahingulaevade panus oodatust tagasihoidlikumaks, leidis algul lausa ketserlusena tundunud mõte „terasest dinosauruste“ ehitusele piir panna paljudes mereriikides kiiresti kõlapinda. Ameeriklaste eestvõtmisel kogunesid Suurbritannia, USA, Prantsusmaa, Jaapani ja Itaalia esindajad Washingtoni, et sõlmida suur mererelvastuse piiramise leping. Üheks komistuskiviks kujunes seal eri riikides käibinud terminites ja standardites orienteerumine. See kehtis isegi nii laialt levinud mõiste kohta nagu veeväljasurve – kui Suurbritannia ja USA mõõtsid seda „pikkades“ tonnides (1,016 t), siis nende liitlased eelistasid kangekaelselt meetermõõdustikku. Lisaks sellele kasutati eri riikides veeväljasurve mõõtmiseks erinevaid viise. Ameeriklased lahendasid selle probleemi radikaalselt, võttes kasutusele uue mõiste standardveeväljasurve – sõjalaeva seisund, mille puhul ta oli valmis merele minema, kuid katlavesi ja kütus polnud veel pardale võetud. Lahingulaevade suurimaks lubatud standardveeväljasurveks määrati 35 000 „pikka“ tonni (meetermõõdustikus seega veidi üle 35 560 tonni) ja põhirelvastuse kaliibri piiriks 406 mm (16 tolli). Kõigile lepinguosalistele kehtestati ka kvoodid lubatud lahingulaevade kogutonnaaži kohta. Sellest väljapoole jäävad alused tuli lammutada ning uute lahingulaevade ehituses otsustati kehtestada kümneaastane vaheaeg.
Washingtoni lepe (1922) sõlmiti Esimese maailmasõja peamiste võitjariikide vahel, kuid selles sisaldunud kvoodid tekitasid ka nende endi vahel nii suuri vaidlusi, et lepe lõpuks omaenda raskuse all kokku varises. Märtsis 1936 allkirjastatud Londoni teises mererelvastuse piiramise lepingus Itaalia ja Jaapan enam ei osalenud. USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa kohustusid omavahel piirama uute lahingulaevade standardveeväljasurvet 35 000 „pika“ tonniga ja nende peakaliibrit 14 tolliga (356 mm). Lepiti veel kokku, et kui Itaalia ja Jaapan Londoni leppega ei ühine, võisid kolm ülejäänud riiki oma uutel lahingulaevadel kasutada 16tollist (406 mm) peakaliibrit.
Washingtoni leppest väljajäetud mereriikide seas oli Saksamaa, kelle sõjalaevastik võis vastavalt Versailles’ rahulepingule alles jätta kuus soomuslaeva. Üks neist, 1908. aastal valminud Schleswig-Holstein oli ka see alus, mille 280 mm suurtükkidest Teise maailmasõja esimene kahuripauk tehti. Juunis 1935 sõlmitud Inglise-Saksa kahepoolse mereväeleppega oli Saksamaa omandanud õiguse uusi lahingulaevu ehitada ning juba järgmisel aastal pandi Hamburgis maha kurikuulsa Bismarcki kiil. Tema peakaliiber oli Schleswig-Holsteini omast ainult kümme sentimeetrit suurem, jäädes seega alla nii USA Iowale (406 mm) kui Jaapani Yamatole (460 mm).
Liini-, soomus- ja lahingulaevade suhe on nii mõneski eestikeelses teatmeteoses veidi segaseks jäänud. Kahjuks kehtib see ka praegu käibiva Eesti keele õigekeelsussõnaraamatu kohta, kus liinilaeva nimelist sõjalaeva kirjeldatakse kui „suurt lahingulaeva“ ja lahingulaeva omakorda kui „mõnede hiidsõjalaevade (XX sajandi liinilaevade) nimetust“.
Ristlejad – kerged, rasked ja lennukikandjad
Ristlejat kui laevatüüpi on just sellepärast raske määratleda, et antud termini tähendus on aja jooksul korduvalt muutunud. 20. sajandi alguses peeti sellega silmas sõjalaeva, mis oli väiksem kui lahingulaev, kuid suurem kui hävitaja. Kiiruselt ületas ta lahingulaeva, kuid jäi alla hävitajale. Ristleja relvastus ja soomuskaitse olid reeglina nõrgemad kui lahingulaeval, kuid võimsamad hävitaja omast. Peterburis praeguseni säilinud Aurora kujutab endast soomustekiga ristlejat (protected cruiser), mille horisontaalne tekisoomus kaitses peamasinaid ja laskemoonakeldreid. Mõni aasta hiljem valminud Rjurik oli seevastu põhjalikult kaitstud soomusristleja (armored cruiser), mille põhirelvastus võrdus korraliku soomuslaeva omaga.
Esimese maailmasõja lahingutes näitasid ristlejad end märksa paremast küljest kui lahingulaevad ja nii pole ime, et katsed nende ehitusele piiranguid kehtestada pikka aega vilja ei kandnud. Washingtoni leppe sõlmimise ajal ei õnnestunud sellele laevatüübile kogutonnaaži piirangut üldse kehtestada, kuid määrati kindlaks, et ükski lepingus osaleja ei tohi ehitada ristlejaid suurema kahurite kaliibriga kui 8 tolli (203 mm) ja standardveeväljasurvega üle 10 000 tonni. Need numbrid lähtusid Briti delegatsiooni nõudmistest, sest Royal Navy sai nii oma uhiuued Hawkins-tüüpi ristlejad alles jätta.
Järgmine, Genfis ettevõetud katse selle laevatüübi ehitusele piiranguid kehtestada läks täielikult nurja. Alles oktoobris 1930 Londonis toimunud merekonverentsil liigitati kuni 155 mm (6,1 tolli) põhirelvastusega ristlejad kergeteks ja kuni kaheksatolliste kahuritega rasketeks. Raskeristlejate puhul määrati lepinguosaliste jaoks kindlaks nii nende arv kui kogutonnaaž. 155 mm piir polnud samuti laest võetud, vaid kujutas endast vastutulekut prantslastele, kes olid kasutanud just seda kaliibrit Duguay-Trouin-tüüpi kergeristlejatel.
Nendele riikidele, kes mõlema ristlejaid käitleva leppega ei liitunud, jäid selles suhtes endiselt vabad käed ja nii soodsat võimalust püüti muidugi võimaluste piires ära kasutada. Sakslased projekteerisid juba enne Londoni merekonverentsi Deutschland-tüüpi raskeristleja, mis tänu diiselmootoritele oli kiirem kui enamik tolleaegseid lahingulaevu ning mille 283 mm kahurid ületasid kaliibrilt kõiki olemasolevaid ristlejaid. Lähtudes Versailles’i rahulepingu tekstist, kutsuti Deutschlandi ja tema kahte sõsarlaeva algul soomuslaevadeks, kuid tolleagsed Inglise ajalehed ristisid nad koguni taskulahingulaevadeks (pocket battleship). Pärast Inglise-Saksa mereväeleppe sõlmimist nimetasid ka sakslased kõik Deutschlandid ümber raskeristlejateks.
Omaette kurioosumit teiste tolleagsete laevade seas kujutasid N. Liidu 180 mm peakaliibriga Kirov-tüüpi ristlejad, mida siin-seal on koguni kõige tugevama relvastusega kergeristlejateks tituleeritud. Selle väitega on üsna raske nõustuda, sest peakaliibri järgi otsustades oli tegemist hoopis raskeristlejaga.
Küllaltki edukalt hiilis mererelvastuse piiramise lepetest mööda Jaapan, kus ehitati kahe maailmasõja vahel neli Mogami-tüüpi kergeristlejat, mis olid relvastatud 155 mm kahuritega. Samas oli juba projektis ette nähtud võimalus asendada need 203 mm kahuritega, mis juhtus pärast piirangutest loobumist; nii said kergetest ristlejatest rasked. See pole veel kõik: pärast lahingus vigastadasaamist monteeriti Mogamilt kaks kahuritorni maha ja nende asemele paigaldati starditekk ja katapuldid 11 vesilennuki jaoks. Nii sai temast lennukiristleja (jaap k koku-junyokan, ingl aircraft cruiser, saksa Flugzeugkreuzer). Teine selline alus, mis kandis küll vähem lennukeid ja oli märksa nõrgemini relvastatud, valmis HMS Gotlandi näol Rootsis.
Pärast Teist maailmasõda andsid raketirelvastus ja aatomijõuseade terminile ristleja täiesti uue sisu. Praegune Vene Föderatsiooni suurim sõjalaev, lennukikandja Admiral Flota Sovetskovo Sojuza Kuznetsov on sealse liigituse kohaselt samuti raske lennukiristleja. Lisaks ideoloogiale, mis püüdis kapitalistlike maade terminit lennukikandja vältida, on antud juhul põhjuseks see, et too alus on ehitatud Mõkolajivi laevatehases (endine Nikolajev), mis asub teatavasti Musta mere kaldal. Vastavalt 1936. aastal sõlmitud Montreux’ konventsioonile ei tohi lennukikandjaid Türgi loata Bosporuse ja Dardanelli väinadest läbi viia.
Lahinguristlejad: Indomitable’ist Yavuzini
20. sajandi algul juhtis Briti Admiraliteeti legendaarne visionäär Sir John Arbuthnot Fisher, kes oli teatavasti ka üks HMS Dreadnoughti ehituse algatajaid. Admiral Fisher arvas juba tol ajal, et tulevik kuulub uut tüüpi sõjalaevale, mis oleks kiire nagu ristleja, kuid samas tugevasti relvastatud nagu lahingulaev. Suure kiiruse saavutamiseks tuli kasutada võimsamaid peamasinaid ja suureneva massi vähendamiseks tuli kärpida soomuskaitset. Fisheri tulevikunägemus tundus seda usutavamana, et hiljuti lõppenud Vene-Jaapani sõjas tegutsesid tagasihoidlikult soomustatud Jaapani soomusristlejad edukalt kõrvuti soomuslaevadega ning õigupoolest olid ka nende mõõtmed küllaltki sarnased.
Esimese uut tüüpi laeva, HMS Indomitable (1908) valmimist saatis veelgi suurem meediakära kui Dreadnoughti puhul. Indomitable kandis kaheksat 305 mm kahurit ja arendas katsetustel 26 sõlme, ületades Dreadnoughti seega viie sõlme võrra. Esialgu liigitati ta soomusristlejate hulka, kuid pärast pikemat kaalumist kehtestati 1911. aastal uus nimetus lahinguristleja (tolleagses kirjaviisis battle cruiser, tänapäeval ka battlecruiser). Uutest sõjalaevadest moodustati omaette flotill, mida loeti kogu Royal Navy eliidiks ja kuhu kõik aadlikud üritasid oma poegi teenima sokutada.
Sakslased nimetasid oma lahinguristlejaid hoopiski suurteks ristlejateks (Grosser Kreuzer) ja seda maksumaksja eksiteele viimiseks. Tol ajal oli Saksamaal suurte ja väikeste sõjalaevade jaoks eraldi eelarve ning lahinguristlejate (või suurte ristlejate) liigitamine ristlejate hulka võimaldas parlamendilt nende ehituseks rohkem raha taotleda.
Esimeses maailmasõjas saabus brittide lahinguristlejate buumile järsk lõpp, kui kolm neist Jüüti merelahingus lühikese ajaga põhja lasti. Saadud šokk oli nii suur, et uute seda tüüpi laevade ehitus katkestati ja neile asuti kiires korras täiendavat soomust paigaldama. Jüüti lahingu järelmõju jõudis isegi kaugele Jaapanisse, kus kõik neli Kongo-tüüpi lahinguristlejat pärast moderniseerimist kiireteks lahingulaevadeks ümber nimetati.
Paljud inglise mereajaloolased liigitavad lahinguristlejateks ka kaks enne Teist maailmasõda valminud Prantsuse Dunkerque-tüüpi sõjalaeva. Prantslased ise on selles suhtes eriarvamusel ja nende arvates oli tegemist lahingulaevadega. Hoopis keerulisem on lugu Kriegsmarine Scharnhorsti ja tema sõsarlaeva Gneisenauga, mida veel praegugi sageli lahinguristlejateks nimetatakse. Sakslased ise nimetasid seda tüüpi Versailles’ lepingu kehtimise päevil soomuslaevaks, millest hiljem sai lahingulaev, tõsi küll üsna nõrga relvastusega.
Külma sõja ajal kuulus NATO relvastusse vähemalt paberil ka üks lahinguristleja ja nimelt Türgi Yavuz (endine Saksa SMS Goeben), mis tegelikult polnud enam lahinguvõimeline ja lammutati 1973.
Artikli teises osas tuleb juttu hävitajatest, fregattidest ja teistest väiksematest sõjalaevadest.
Vaata lisa ka mainumbri Tehnikamaailmast.
