Kuidas elektriautod ringrajal hakkama saavad? Oleme igal suvel katsetanud Rootsis Knutstorpi ringrajal sportautosid ja lausa superautosid. Sel suvel olid asjad teisiti. Kogusime sinna kolmteist sportlikku täiselektrilist autot. Aga kuna neil kõigil on ka tagumised külguksed, siis ei saa neid sportautodeks nimetada. Ütleme siis, et tegemist on elektriautode võrdlusega ringrajal.
Elektriautod tõid kaasa uusi probleeme, kuid suuremaid muresid õnnestus vältida. Katsete alguses olid kõigi autode akud laetud vähemalt 90 protsendi ulatuses. Soojendusringi järel mõõdeti peasirgel 0–100 km/h kiirendust, siis tehti veel üks soojendusring ja lõpuks kolm kiiret ringi järjest. Sellega, et järjest, kontrollisime, kuidas autod ja eriti nende jõuülekanded ringraja katsumustega hakkama saavad.
Erinevused osutusid üllatavalt suurteks. Mõned autod säilitasid ühtlast tempot ja kui viimane ring tuligi sekund-paar aeglasem, siis seetõttu, et rehvid hakkasid raskete autode all kuluma. Kia sai parima aja kirja just kolmandal ringil, Ford Mustang jäi aga üsna jõuetuks juba 2,1 km pikkuse raja teisel ringil. Väsimus hakkas vaevama ka Škodat ja Volkswagenit.
Ringrajal on võimsuse vähenemine miinuseks, tavaelus pole sel mingit tähtsust. Oli siiski huvitav märgata, kuidas mõned valmistajad on leidnud teistest paremaid lahendusi ka täit võimsust nõudvates oludes toime tulemiseks. Just selles valdkonnas on sportlikelt elektriautodelt lähiaastatel oodata kiiret arengut. Valmistajate kogemustepagas kasvab ja komponente õpitakse tõsisemalt koormama.
Testitulemused koos rikkaliku statistika ja taustainfoga leiad septembrikuisest Tehnikamaailmast.
