Jagatud geenidega

Tõnu Ojala
26.06.2025
Arturs Martinovs

Kaubikute väljatöötamine on sama kallis kui sõiduautode oma, tootmismahud aga oluliselt väiksemad. Rohtu selle vastu otsitakse koostööst.

Volkswageni ja Fordi ühistest “lastest” oleme Tehnikamaailmas viimastel aastatel mitmeid kordi juttu teinud – heaks näiteks on kaksikutepaar Ford Ranger / Volkswagen Amarok. Uus Transporter ei ole siiski päris üheselt ühe või teise margi mudel, millest osadele siis turunduslikel eesmärkidel partneri logo külge kruvitakse. Transporter on koos oma sõsarmudeliga Caravelle küll sisuliselt sama auto nagu Ford Transit Custom ning toodetakse neid kõiki Fordi tehases Türgis, kuid pelgalt ümbernimetatud Fordiga siin tegemist ei ole – ja ka vastupidi mitte.

Kahe konkurendi koostöös valminud Transporteri 7. põlvkond ehk T7 erineb oluliselt oma eelkäijatest. Uustulnuk täiendab VW tarbesõidukite rivi, asudes ID.Buzzi ja Multivani kõrvale. Samas leiab sidet ka pikapiga Amarok – piisab kui võrrelda mõlema auto tagatulesid.

Kui Transporteri esiotsa kujundus on selgelt Volkswagen, siis küljejoon reedab sugulust Fordiga. Tegelikult olla siin tegemist kompromissiga, mille leidmiseks kulunud kuid. Nimelt on VW-de küljejoon olnud juba alates 75 aasta tagusest I põlvkonnast teepinnaga horisontaalne, Fordidel aga kergelt tõusev. Lõpuks pandi kirik keset küla ning VW-le tavapärase 0 ja Fordi 6 kraadi asemel tõuseb siin küljeliin 3 kraadi – mis aga tähendab, et täislastis saabki sellest Volkswagenile sobivalt null.

Modifikatsioonide valik on tarbesõidukile kohaselt ülimalt lai. Kombineeritakse kaht kõrgust ja kaht telgede vahet, kauba- ja reisijate veoks mõeldud lahendusi (Transporter Combist kuni luksuslikumate ja mugavamate Caravelledeni), lisaks on valikus madelauto jpm. Uudiseks on loobumine Single Cab-madelautost, selle rolli peab VW mudelivalikus edaspidi täitma juba Crafter.

Et tegu kahe automargi ühisloominguga, paistab silma kõikjal. Ehkki ekraanide paigutus on omane VW-dele, on kangid-hoovad pärit Fordilt ja süütevõtigi on VW lahtihüppava lahenduse asemel Fordi oma. Juhi ees on 12-tolline digitaalne näidikuplokk, mille sekundeerib 13-tolline puuteekraan keskkonsoolis. Rooli taha istudes eristavad kaht automarki sisuliselt vaid logod ja salongiviimistluses kasutatud materjalid.

Automaatkäigukastiga mudelitel on käiguvalits kolitud rooli taha, vabastades sel moel ruumi põrandal. Rool on klassikaline Volkswageni oma ja päris nuppudega – nendega, mis vahepeal ära kaduma kippusid.

Mootorivalik on ajastule kohaselt saanud tuge elektrist. Lisaks selles segmendis valitsevale diiselmootorile on valikus bensiinimootoril baseeruv pistikhübriid ning uudisena ka täiselektriline lahendus. Diiselmudelid on esiveolised, elektrilistel veavad tagarattad, kuid ootelehel on ka nelikveolised.

Elektrilised mudelid varustatakse 64 kWh akuga, võimsusvariante on neli vahemikus 85-210 kW. Läbisõiduulatuseks lubatakse kuni 357 km.

Diisliks on vana hea äraproovitud 2,0 TDI, seda kolmes võimsuses ja kombineerituna nii manuaal- kui automaatkäigukastiga. Pistikhübriidiga läheb veidi aega, aga kui see 2,5-liitrise bensiinimootoriga 171 kW lahendus saabub, suutvat see elektri jõul läbida kuni 60 km.

Lühikese telgede vahega (3100 mm) mudeli kaubaruumi pikkus on kasvanud üle 2,6 m, pikal mudelil (telgede vahe 3500 mm) on vastav näit napilt üle 3 meetri ja kui sellest vähe, siis saab lisaruumi kavalast luugist vaheseinas, mis kaassõitja istme aluse täiendava 40 sentimeetrit juurde annab.

Teise kavala võtte lisaruumi tarbeks leiab topeltkabiiniga kaubikult, millele on võimalik tellida L-kujuline pakiruum, mis võtab teisest istmereast ühe koha ja annab selle pakiruumi pikenduseks. Oluline on ka auto laiuse kasv enam kui 10 cm võrra, mis samuti pakiruumis ära kasutatud.

Madalama katuse ja lühema telgede vahe korral mahutab kaubaruum 5,8 m3, pikk telgede vahel kombinatsioonis kõrge katusega tähendab aga juba 9 m3 ja see ei jäägi enam kuigi palju maha Crafterist.

Kandevõime varieerub sõltuvalt jõuülekandest. Raskete akudega elektribussidel on see kõige väiksem, 1038 kg, diislitel lubatakse kuni 1326 kg ning pistikhübriid jääb nende kahe vahele.  Kui enne sai sappa haakida kuni 2,5 tonni kaalunud haagise, siis nüüd on see näit 2,8 t (EV-mudelitel 2 t) – lisaks kuni 170 kg katusele (20 kg senisest enam).

Kaubikuid reeglina nn poeseades ei kasutata ning suuremal või vähemal määral ehitatakse kliendi vajadustele sobivaks praktiliselt kõik. Baaskaubiku, millest ehitada, hind algab Eestis pisut üle 35 000 eurost (seda siis koos senise 22% käibemaksuga).

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid