Zero: Superhävitajast surmalennukiks
Margus Kruut
28.03.2019

Jaapanlased on tuntud oma elektroonika- ja autotööstuse poolest, kuid tõusva päikese maal loodi omal ajal ka lennunduse ajalukku sügava jälje jätnud superhävitaja Zero (Zeke). Mitsubishi A6M tüüp 0 oli Teise maailmasõja alguses parim lennukikandjal baseerunud hävitaja, millel polnud võrdväärseid vastaseid. Sõja lõpus, kui jäädi juba vastase uuematele mudelitele alla, sai sellest hirmus relv, millega kamikazed rammisid ameeriklaste lahinglaevu.

Suurte veteväljadega ümbritsetud Jaapani keisririigile sai kiiresti selgeks, et oma võimupiiride laiendamisel omavad ülimat tähtsust lennukikandjad. Kuid peale selle vajati loomulikult ka häid lennukeid, mis suutnuks valitseda vallutatud alade õhuruumi.

 

Algas kõva arendustöö

Esimese Jaapani lennukikandjal baseerunud hävitaja prototüübi ehitas Mitsubishi juba 1921. aastal ning uus lennuk võeti nimega „Tüüp 10” ka teenistusse. Seda biplaani tehti aastatel 1923-1929 kolmes veidi erinevas modifikatsioonis 138 eksemplari. Just nimetatud lennuk läks ajalukku kui esimene õhusõiduk, mis maandus 1923. aasta veebruaris Jaapani keiserliku laevastiku lennukikandjale. Kuid edasi leidsid ligi kümme aastat kasutust hoopis Nakajima biplaanid, mida täiustati lahingutes omandatud kogemuste najal. Seetõttu ei piirdunud üha paremate mudelitega ärahellitatud laevastiku spetsialistid enam tavapärase arendustöö rütmiga, vaid leidsid, et järgmise ja veelgi parema lennuki projekteerimist tuleb alustada kohe pärast uue mudeli kasutuselevõtmist. Näiteks: kuigi 1937. aastal oli just teenistusse astunud järjekordne uus lennukikandjal baseerunud hävitaja Mitsubishi A5M1, tegid Jaapani keiserlikud õhujõud firmadele Nakajima ja Mitsubishi ettepaneku luua selline õhusõiduk, mis viiks Jaapani lennunduse uuele tasemele. Latt oli seatud tol ajal väga kõrgele – superhävitaja pidi varju jätma kõik teiste maade sõjalennukid. Püstitatud ülesande järgi sooviti kahte lennukitüüpi – laevu kaitsvaid ja pommituslennukeid saatvaid hävitajaid. Viimasele tüübile seati suured nõudmised lennu kestuse osas – 1,2 kuni 1,5 tundi täisgaasiga ilma lisapaagita või 1,5 kuni 2 tundi lisapaagiga. Ökonoomsel režiimil lennates ja lisapaaki kasutades pidi lennuk õhus püsima kuus kuni kaheksa tundi. Karmid tingimused püstitati ka manööverdusomaduste osas – masin ei tohtinud karvavõrdki alla jääda oma aeglasemale eellasele – mudelile A5M. Lennukile nõutud maksimaalne kiirus 500 km/h pidi 400 m kõrgusel kihutades ületama varasema versiooni kiirust tervelt 100 km/h võrra! 3000 m kõrgusele pidi jõutama ainult kolme ja poole minutiga, A5M jõudis nelja minutiga. Lennukikandjal maandumine ja õhkutõusmine nägi ette mitmesuguseid tol ajal kui mitte hullumeelseid, siis suhteliselt raskesti teostatavaid, rangetest ettekirjutustest tulenevaid arvandmeid, mida pole mõtet üles lugeda. Mainida võib, et määratud oli tiibade siruulatus, mis ei tohtinud ületada 12 meetrit. Esimest korda Jaapani sõjalennunduse ajaloos sooviti hävitaja relvastada kahe 20 mm kahuriga ja kahe 7,7 mm kuulipildujaga. Lisaks pidi lennuk olema võimeline kandma kahte 30 kg või ühte 60 kg raskust pommi. Seatud tingimused olid nii rasked, et Nakajima loobus konkursil osalemast. Mitsubishi võttis aga väljakutse vastu, sest leiti, et nõudmisi saab täita, kui lennuk teha võimalikult kerge. See määras ära ka lõpptulemuse – sündis väga hea lennuk, millel polnud võrdväärset vastast.

 

Zero oli parim

Enne Teise maailmasõja kandumist Vaiksele ookeanile suhtus enamik lääne lenduritest idamaa lennukitesse kui mingitesse ajast ja arust kahe kandepinnaga moosiriiulitesse. Kuid nad eksisid rängalt ning peale Zero nägemist ja eriti veel selle hävitajaga kohtumist oli nende naljatuju kadunud. Ning paljud neist ei naernud enam kunagi…

Näiteks 9. veebruaril 1942 ründasid 15 Zero A6M2 ja üks Jaapani luurelennuk Jakartat, mille kohal toimunud õhulahingus tulistati alla 12 vaenlase lennukit ning hävitati lisaks 8 maa peal paiknenud õhusõidukit. Kusjuures ise kaotusi ei kantud! 19. veebruaril ründas grupp Jaapani hävitajaid Darwinit kaitsvat viit Kittyhawki ning loetud sekunditega tulistati neist neli alla. Ainus pääsenu, grupi ülem, suutis põgeneda pilvedesse ja sealt väljudes sattus juhuslikult Jaapani pommitajate rivi juurde. Kättemaksuks tulistas ta alla ühe D3A1, mis oli liitlaste esimene võit Austraalia õhuruumis. Kuid suurt rõõmu polnud, sest see ei olnud ju Zero, vaid taevas aeglaselt edasirühkinud kohmakas pommitaja! Õhus olevate Zerodega üritas arveid õiendada veel viis Kittyhawki, kuid need hävitati kas kohe pärast õhkutõusmist või siis juba lennuväljal. Kui Darwin oli kaotanud hävitajate kaitse, võisid jaapanlaste pommituslennukid karistamatult asuda sadamas seisvate laevade hävitamisele. Kaitsetut Darwinit tampisid 27 pommitajat, mille käigus purustati 10 transpordialust ja 1 sõjalaev.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Tehnikamaailm.
Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid