Suurte veteväljadega ümbritsetud Jaapani keisririigile sai kiiresti selgeks, et oma võimupiiride laiendamisel omavad ülimat tähtsust lennukikandjad. Kuid peale selle vajati loomulikult ka häid lennukeid, mis suutnuks valitseda vallutatud alade õhuruumi.
Algas kõva arendustöö
Esimese Jaapani lennukikandjal baseerunud hävitaja prototüübi ehitas Mitsubishi juba 1921. aastal ning uus lennuk võeti nimega „Tüüp 10” ka teenistusse. Seda biplaani tehti aastatel 1923-1929 kolmes veidi erinevas modifikatsioonis 138 eksemplari. Just nimetatud lennuk läks ajalukku kui esimene õhusõiduk, mis maandus 1923. aasta veebruaris Jaapani keiserliku laevastiku lennukikandjale. Kuid edasi leidsid ligi kümme aastat kasutust hoopis Nakajima biplaanid, mida täiustati lahingutes omandatud kogemuste najal. Seetõttu ei piirdunud üha paremate mudelitega ärahellitatud laevastiku spetsialistid enam tavapärase arendustöö rütmiga, vaid leidsid, et järgmise ja veelgi parema lennuki projekteerimist tuleb alustada kohe pärast uue mudeli kasutuselevõtmist. Näiteks: kuigi 1937. aastal oli just teenistusse astunud järjekordne uus lennukikandjal baseerunud hävitaja Mitsubishi A5M1, tegid Jaapani keiserlikud õhujõud firmadele Nakajima ja Mitsubishi ettepaneku luua selline õhusõiduk, mis viiks Jaapani lennunduse uuele tasemele. Latt oli seatud tol ajal väga kõrgele – superhävitaja pidi varju jätma kõik teiste maade sõjalennukid. Püstitatud ülesande järgi sooviti kahte lennukitüüpi – laevu kaitsvaid ja pommituslennukeid saatvaid hävitajaid. Viimasele tüübile seati suured nõudmised lennu kestuse osas – 1,2 kuni 1,5 tundi täisgaasiga ilma lisapaagita või 1,5 kuni 2 tundi lisapaagiga. Ökonoomsel režiimil lennates ja lisapaaki kasutades pidi lennuk õhus püsima kuus kuni kaheksa tundi. Karmid tingimused püstitati ka manööverdusomaduste osas – masin ei tohtinud karvavõrdki alla jääda oma aeglasemale eellasele – mudelile A5M. Lennukile nõutud maksimaalne kiirus 500 km/h pidi 400 m kõrgusel kihutades ületama varasema versiooni kiirust tervelt 100 km/h võrra! 3000 m kõrgusele pidi jõutama ainult kolme ja poole minutiga, A5M jõudis nelja minutiga. Lennukikandjal maandumine ja õhkutõusmine nägi ette mitmesuguseid tol ajal kui mitte hullumeelseid, siis suhteliselt raskesti teostatavaid, rangetest ettekirjutustest tulenevaid arvandmeid, mida pole mõtet üles lugeda. Mainida võib, et määratud oli tiibade siruulatus, mis ei tohtinud ületada 12 meetrit. Esimest korda Jaapani sõjalennunduse ajaloos sooviti hävitaja relvastada kahe 20 mm kahuriga ja kahe 7,7 mm kuulipildujaga. Lisaks pidi lennuk olema võimeline kandma kahte 30 kg või ühte 60 kg raskust pommi. Seatud tingimused olid nii rasked, et Nakajima loobus konkursil osalemast. Mitsubishi võttis aga väljakutse vastu, sest leiti, et nõudmisi saab täita, kui lennuk teha võimalikult kerge. See määras ära ka lõpptulemuse – sündis väga hea lennuk, millel polnud võrdväärset vastast.
Zero oli parim
Enne Teise maailmasõja kandumist Vaiksele ookeanile suhtus enamik lääne lenduritest idamaa lennukitesse kui mingitesse ajast ja arust kahe kandepinnaga moosiriiulitesse. Kuid nad eksisid rängalt ning peale Zero nägemist ja eriti veel selle hävitajaga kohtumist oli nende naljatuju kadunud. Ning paljud neist ei naernud enam kunagi…
Näiteks 9. veebruaril 1942 ründasid 15 Zero A6M2 ja üks Jaapani luurelennuk Jakartat, mille kohal toimunud õhulahingus tulistati alla 12 vaenlase lennukit ning hävitati lisaks 8 maa peal paiknenud õhusõidukit. Kusjuures ise kaotusi ei kantud! 19. veebruaril ründas grupp Jaapani hävitajaid Darwinit kaitsvat viit Kittyhawki ning loetud sekunditega tulistati neist neli alla. Ainus pääsenu, grupi ülem, suutis põgeneda pilvedesse ja sealt väljudes sattus juhuslikult Jaapani pommitajate rivi juurde. Kättemaksuks tulistas ta alla ühe D3A1, mis oli liitlaste esimene võit Austraalia õhuruumis. Kuid suurt rõõmu polnud, sest see ei olnud ju Zero, vaid taevas aeglaselt edasirühkinud kohmakas pommitaja! Õhus olevate Zerodega üritas arveid õiendada veel viis Kittyhawki, kuid need hävitati kas kohe pärast õhkutõusmist või siis juba lennuväljal. Kui Darwin oli kaotanud hävitajate kaitse, võisid jaapanlaste pommituslennukid karistamatult asuda sadamas seisvate laevade hävitamisele. Kaitsetut Darwinit tampisid 27 pommitajat, mille käigus purustati 10 transpordialust ja 1 sõjalaev. See on ilmekas näide sellest, kui suurt tähtsust omab korralik hävitajate kaitsekilp. Darwini pommitamist nimetakse tihti lausa Austraalia Pearl Harboriks. Kuigi kaotused olid tunduvalt väiksemad (just sõjalaevade osas), vapustas see nii Austraaliat kui ka lääneliitlasi.
Zerode domineerimise kinnituseks võib õhulahingute kroonikast välja tuua veel mõned näiteid. Ka inglased said tunda Zero kiskjalikku jõudu, kui Jaapani keiserlik armee võttis eesmärgiks suunduda India ookeanile, et anda hävitav hoop brittide laevastikule. Lisaks võeti plaani inglaste Tseilonil (Sri Lanka) paiknevate baaside likvideerimine. Operatsioonis osalenud viis lennukikandjat olid kaasa löönud ka Pearl Harbori ründamisel. 5. aprillil 1942 andis Jaapani lennukikandjatelt startinud õhuvägi löögi saarel asunud sadamale ja mereväebaasile. Rünnakule läinud 315 lennukile suutsid britid vastu panna ainult ligi 40 hävitajat Hurricane, Spitfire ja Fulmar. Erinevalt Darwinist, kus polnud radarit veel tööle saadud, oli Colombos radar täiesti töökorras ning seetõttu jõudsid kõik liitlaste lennukid õhku tõusta. Esimeste Hurricane-hävitajatega astusid lahingusse üheksa Zerot lennukikandjalt Akagi. Jaapanlased teatasid kuueteistkümnest allatulistatud vaenlase lennukist ja seda ilma omapoolsete kaotusteta! Ka teistelt emalaevadelt tõusnud Zerod lasksid märki justkui lõbustuspargi lasketiirus – lennukikandjalt Hiryū õhkutõusnud üheksa Zerot kirjutasid oma kontole 16 Hurricane’i, 2 Fulmarit ja 6 torpeedokandjat. Viimased pidid torpeedodega ründama Jaapani laevu, kuid kohtudes Zerodega, oli nende aeglaste biplaanide saatus praktiliselt kohe otsustatud… Ka 9 lennukikandjalt Sōryū startinud Zerot saatsid ookeanivoogudesse 14 vaenlase lennukit. Siin ei saadud läbi väikese tagasilöögita – alla tulistati üks Zero.
Ameeriklased võtsid ohjad
Loomulikult ei pääsenud kaotusevaluta ka ameeriklased. 7.-8. mail 1942 Korallimeres toimunud grandioosses lennukikandjate heitluses (võitlesid lennukikandjatelt õhku tõusnud lennukid), võtsid ameeriklased omaks 33 lennuki kaotuse ning lisaks veel 36, mis läksid põhja koos esimese jaapanlaste poolt uputatud lennukikandjaga Lexington. Üks tüüpiline sõja esimese poole Vaikse ookeani õhulahing nägi välja selline nagu 4. juunil 1942 toimunud heitlus, kus 9 Zerot saatsid lausa mängeldes vetevoogudesse 15 Ameerika sõjalennukit (F4F-3 – 2 tk ja F2A-3 – 13 tk). Midagi polnud teha, sest Wildcat, Buffalo ja teised liitlaste lennukid ei saanud kuidagi Zerodele vastu.
Mõnikord aga jaapanlased lausa ületasid iseennast ja „tulistasid” alla rohkem vaenlase lennukeid kui neid üldse vastaspoolel õhulahingus osales. Näiteks Trincomalee sadamat rünnates panid jaapanlased kirja 49 allatulistatud vaenlase lennukit. Muigama paneb fakt, et inglastel oli tegelikult vastu panna ainult 19 hävitajat (Hurricane – 15 tk ja Fulmar – 4 tk) ning neist tulistati alla ainult 8 Hurricane’i ja 1 Fulmar. See episood näitab ilmekalt, kui heldelt kirjutasid tõusva päikese maa pojad oma nimele hiilgavaid õhuvõite. Kuid isegi jaapanlaste juurdekirjutused ei muuda fakti, et sõja esimeses pooles olid liitlasvägede õhujõud suhteliselt hädise peksupoisi rollis.
Jaapanlaste imelennukiga kohtudes olid raskustes isegi Spitfire piloodid. Alles 1942. aastal hakkasid poolte vahel jõud tasakaalustuma. Samal aastal võeti liitlaste poolt kasutusse Corsair (TM, 5/2013), mis aitas 1943. aastal liitlastel saavutada juba ülemvõimu Vaiksel ookeanil. Ülisuure ja mitte vähemtähtsa panuse Zero murdmiseks andis ka väga hea hävitaja Hellcat, mis ilmus taevase 1943. aastal. Tüüpiline näide sõja teises pooles (24. oktoobril 1944) toimunud õhulahingust: 30 Jaapani pommitajat, kaitseks 30 Zero hävitajat, üritasid rünnata USA lennukikandjat Essex. Ligikaudu 50 km enne sihtmärki võtsid neid vastu 7 õhus patrullinud Hellcati. Patrulli ülem käskis viiel hävitajal tegeleda pommitajatega. Tulemus oli edukas – hävitati 10 pommitajat. Komandör ja teda katva lennuki piloot võtsid aga ette vaenlase hävitajad ning loetud minutitega saadeti ookeani vetesse seitse A6M5. Ülejäänud Zerod võtsid hirmuga ringkaitsesse ning nüüd jäi üle ainult oodata, millal jaapanlased kütuse lõppemise tõttu kodubaasi poole põgenema hakkavad. Kuid Põrgukassid olid Nullidest kiiremad ning manalateele saadeti veel seitse Zerot, mis tegi kahepeale kokku 14 allatulistatud vastase kunagist superhävitajat!
Lootusetus sünnitab surmaminejad
Ameeriklastel õnnestus aja jooksul hävitada kõik jaapanlaste lennukikandjad ning silmus hakkas keisririigi kaela ümber kokku tõmbuma. Jaapanlased ei arvestanud ühe väga olulise asjaoluga. Nad alahindasid USA majanduslikku potentsiaali, mis sai jõuliselt laieneda soovivale tõusva päikese maale lõpuks saatuslikuks. Jaapanlased suutsid sõja alguses hävitada uskumatult palju vastase lennukeid ning lõid rivist välja ka palju vaenlase aluseid. USA lõi küll vankuma, kuid ei murdunud ning vastase põhjustatud kahjud likvideeriti enneolematu kiirusega. Piltlikult öeldes ei jõudnud jaapanlased nii palju vaenlase lennukeid alla tulistada, kui jänkid suutsid asemele toota. Ning massiliselt said sõja alguses pihta just USA vanemad mudelid, mis olid moraalselt vananenud. Uute mudelite tulekuga muutusid rollid kardinaalselt.
Jaapanis valitsenud meeleheites sündis idee – rammida vaenlase laevu lõhkeainet ja pomme täis lennukitega, kusjuures piloodid hukkuksid keisri ning isamaa nimel. Kuna valdav enamus Jaapani õhuässadest oli selleks ajaks ameeriklaste poolt alla tulistatud, siis surmalennukeid piloteerisid põhiliselt noored ja kogemusteta lendurid.
Esimene kamikaze-rünnak, mis sooritati 21. oktoobril 1944, kukkus läbi, sest lennuk koos piloodiga jäi kadunuks. Kuid juba 25. oktoobril saavutati edu, kui grupi A6M5 hävitajate saatel ründasid viis 250 kg pommidega varustatud A6M2 Ameerika lennukikandjaid. Esimesena sai pihta alus Santee, mille tekki lõikus õhutõrjetulest läbi pääsenud pommilaadungiga Zero. Lennuk lõi tekki augu ning plahvatus tekitas angaaris tulekahju. Asja tegi veelgi hullemaks asjaolu, et peaaegu samal ajal sai Santee ka torpeedotabamuse jaapani allveelaevalt I-56. Tundub uskumatu, kuid kuna lennukikandja oli ümber ehitatud endisest tankerist, siis laev ei uppunud.
Kamikazed suutsid USA laevu valdavalt ainult vigastada, sõja käiku see enesetapjalik võitlusviis enam ei muutnud.
Lõpetuseks
Pole kahtlust, et Mitsubishi konstruktorid lõid omal ajal väga heade manööverdusomadustega ja ülisuure lennuulatusega hävitaja, mille ees tundsid hirmu kõik lääneliitlaste piloodid. Kuid vastaste uute lennukite tulekuga hakkas Zero sära ja ülemvõim kaduma. Kui näiteks Zero ületas hävitajat Wildcat F4F-4 nii kiiruselt kui ka manööverdusomadustelt kõigil kõrgustel, siis juba Airacobra P-39D-1 oli Zerost veidi parem nii tõusukiirusel kui ka horisontaallennul. Viimasega samaväärse tõusukiirusega Corsair F4U-1 ja Zerost võimekam kahemootoriline Lightning P-38F raputasid oma suurema lennukiirusega Zero kergesti „oma kukilt” ning olid jaapanlastele selles osas püüdmatud. Hellcat F6F-3 ei jäänud jaapanlasele alla ei manööverdusvõimes ega ka lennukiiruses ning Jaapani taevane edulugu sai ühtäkki ajalooks.
Hävitajal Zero oli ka mitmeid puudusi, millest olulisem oli lennuki nõrk kaitstus vaenlase tulejõu eest. Kütusepaagid olid kergesti haavatavad, pilooti kaitsev kuulikindel klaas ning istme soomustatud seljatugi võeti kasutusele alles viimastel mudelitel. Kuigi lennuki relvastusse kuulusid 20 mm kahurid, olid need 1942. aastaks moraalselt vananenud. Ajale jäid jalgu nii mürsu väike algkiirus kui ka ebapiisav laskekiirus. Suureks puuduseks, mis andis end eriti tunda sõja lõpuperioodil, oli nõrk ja väike jõuallikas, mida ei saanud pisikese mootoriruumi tõttu hiljem enam oluliselt võimsamaks ehitada. Kerge konstruktsiooni tõttu oli lennuk õhulahingus tunduvalt haavatavam kui sõja teises pooles kasutusele võetud USA mudelid. Kokkuvõtvalt võib öelda, et loodi küll hea väikese kaaluga lennuk, kuid selle eest maksti hiljem kallist lõivu. Jaapanlaste kõige suurem viga ja probleem oli selles, et nad ei suutnud oma edu hävituslennukite arendamisel enam hoida ning andsid selles osas ohjad käest. 1943. aastal plaaniti Zero välja vahetada uue võimekama A7M vastu, kuid selle seeriatootmiseni ei jõutudki.
Nii sai kunagisest oma aja parimast ning legendaarsest õhuavaruste valitsejast sõja lõpus üks ajale jalgu jäänud lennuk, mille allatulistatud ja ookeanisse kadunud vrakkidest säilitavad mälestust peale mõne lendava eksemplari ning mitmete muuseumieksponaatide veel ka allesolevatele liitlaste hävitajatele kantud pikad võidumärkide read.
Vaata lisa aprilli Tehnikamaailmast.
