Juba üheksakümnendatel aastatel USAsse elama siirdunud Tõnis Kasemets on viimased aastad osalenud oma tiimiga LMP3-klassi sportprototüüpide sarjas ja kuni tänavuse hooaja alguseni tegi ta seda koos meeskonnakaaslase Bruce Hamiltoniga.
Saavutanud aga lõppenud hooaja esimesel etapil kuulsal Daytona ringrajal esikoha, otsustas Kasemetsast vanem Hamilton, et tema unistus on täidetud ja Tõnis suudaks ilma temata paremate tulemusteni jõuda. IMSA Prototype Challenge-sarja etapid kestavad poolteist tundi, välja arvatud Daytona sõit, kus kihutatakse 3 tundi. Tavaliselt koosnebki meeskond kahest sõitjast ning võistluse kestel toimub sõitjate vahetus.
Kasemets jätkas tänavu viiest etapist koosnenud sarjas kihutamist üksinda oma tiimi Wulver Racing autol Ligier JS P320. Teisel etapil Mid-Ohio rajal leppis ta teise kohaga, seejärel aga võitis suurepärast kiirust näidates kolm ülejäänud etappi Mosporti, Virginia ja Road Atlanta radadel ning teenis kindlalt sarja meistritiitli.
„See on tõepoolest ainuke professionaalne meistritiitel, mille olen võitnud,“ rõõmustas Tõnis viimase etapi järel. „Ja teha seda koos nende inimestega minu ümber on uskumatu, see on mega!“
Juba 1990. aastate keskpaigas USAsse elama siirdunud Tõnis tegi oma esimesed rahvusvahelised stardid Euroopa ringradadel, kui esindas 1994. ja 1995. aastal Eestit Formula Opel Lotus rahvuste karika võistlustel koos Rain Pilvega.
Rain Pilve saavutas esimese eestlasena meistritiitli USA võidusarjas (Toyota Sports Championship) 1998. aastal, samal aastal tegi Tõnis oma esimesed stardid Põhja-Ameerikas.
2000. aastal saavutas Kasemets esikoha SCCA Formula Continental võistlusel. Seejärel siirdus ta juba tugevamasse Formula Atlantic-sarja, kus võitis 2003. aastal regionaalse meistritiitli ning oli USA Formula Atlantic-sarjas kokkuvõttes neljas. Saavutanud kolme etapivõiduga 2005. aastal USA Formula Atlantic-sarjas kokkuvõttes teise koha, tegi Tõnis seejärel esmakordselt Eesti autospordi ajalugu, siirdudes järgmiseks hooajaks Põhja-Ameerika tippvormelisarja Champ Car World Series, tänapäeval tuntud kui Indycar-sari.
Kihutanud viiel etapil võidu selliste Indycar sarja staaridega nagu Will Power, Paul Tracy, Sebastien Bourdais jt saavutas Tõnis oma parimal võistlusel 11. koha ja oli hooaja kokkuvõttes 34 punktiga 19. kohal.
„Kahjuks lõppes see minu jaoks kiirelt ja peamiseks põhjuseks oli raha“, tõdes Tõnis allakirjutanule mullu antud intervjuus. „USAs on tihti nii, et kui alustad, siis paljud inimesed aitavad ja toetavad. Aga kui lõpuks kuhugi välja jõuad, siis kõik väikesed toetajad arvavad, et nemad on oma töö teinud ja lõpetavad toetamise. Nad arvavad, et sa oled jõudnud tipptasemele ja et nüüd tulevad suursponsorid, nagu mingi a la Coca-Cola või McDonalds ja aitavad sind edasi. Päriselus see aga nii ei toimi ja neid väikeseid toetajaid on jätkuvalt vaja. Eks siis õpid ka tundma, kes on su tõelised sõbrad.“
Jätkanud võistlemist sportautode sarjades, osaledes sealjuures esimese eestlasena ka kuulsatel Daytona 24 tunni ja Sebringi 12 tunni võidusõitudel, hakkas Tõnis tegelema noorte sõitjate juhendamisega ning asutas peagi ka oma tiimi. Tol ajal oli unistuseks ühel hetkel oma võistkonnaga ka Indycar-sarja jõuda.
„Seni pole veel see unistus täitunud, aga meeskond on olemas ja viimastel aastatel olemegi IMSA sportautode sarjas osalenud oma tiimiga, milleks on Wulver Racing,“ kommenteeris Tõnis. „Kogu süsteem on olemas – meeskond, veokid jms. Kas me kunagi Indycar-sarja jõuame või ei, eks see paistab, aga päris võimatu see ka pole.“
Samas ei loobunud Tõnis ka ise võidusõitmisest ja on jätkanud seda tänaseni ning nagu tänavustest tulemustest näha, pole ka 48-aastasena kaotanud grammigi oma kiirusest.
„Ma ei tea isegi, kas sõitmine iseenesest on enam minu jaoks nii oluline, aga see on nagu iseenda kontroll, kas sa saad ikka veel hakkama,“ nentis Tõnis. „Igal aastal on vajadus ennast kontrollida, kas ma püsin veel tipptasemel või ei. Samas tegelen veel palju muude asjadega – tiim võtab oma aja, õpetan ja juhendan noori võidusõitjad jne. Aga on hea, kui pääsed kümmekond korda aastas erinevate autodega rooli taha ja kui sa kihutad veel esimeste hulgas ning vahel teed veel kuskil mõne rajarekordi, siis tead, sinus on veel see kiirus olemas. Kuigi jah, vanus ja kondid annavad endast vahel märku.“
Kunagi Euroopas noore autosportlasena alustades oli loomulikult Tõnise suureks unistuseks autospordis läbi lüüa ja ennast selle alaga ära elatada. Mõneti on tegelikult tema unistus mingil moel täitunud – on oma tiim, treenib noori, töötab teistes tiimides võistlusinsenerina ja võidab veel isegi meistritiitleid! Ja elatab ennast autospordiga ära.
„Tõsi on, kogu sissetulek on tõesti pärit autospordist,“ nendib Tõnis. „Mõneti ulmeline, meenutades kui raske kunagi noore võidusõitjana alustada oli, aga kindlasti olen rahul, et saan ainult autospordiga tegeleda.“
