Esimeses maailmasõjas ilmavalgust näinud eriskummaliste relvade hulka kuulus ka mehitatud torpeedo, millega itaallastel õnnestus uputada vastase lahingulaev. 1935. aasta sügisel esitasid Itaalia kuningliku laevastiku inseneriala leitnandid Teseo Tesei ja Elios Toschi elektrimootoriga inimtorpeedo projekti, mis erinevalt Esimese maailmasõja aegsest relvast suutis ka sukelduda. Suurbritannia oli äsja tugevdanud oma laevastikku Vahemerel ja iga vahend võimaliku vastase ülekaalu kompenseerimiseks kulus itaallastele hädasti ära.
Kahe leitnandi idee kohaselt tuli ehitada vähemalt paarkümmend inimtorpeedot, mis oleks vahetult enne sõja puhkemist vesilennukite pardal inglaste baaside lähedusse toimetatud. Kohe pärast sõja algust oleks kõik vastase suuremad sõjalaevad üheaegse rünnakuga rivist välja löödud.
Ujub või upub?
Kuna olukord Vahemerel oli pingeline, said Tesei ja Toschi loa omal kulul katseeksemplari ehitamiseks. Pärast seda, kui mahakantud torpeedode detailidest ja vanarauast kokkumonteeritud veesõiduk katsetuste käigus mitu korda põhja läks, ristis Tesei selle Seaks (Maiale).
4. jaanuaril 1936 demonstreeriti inimtorpeedot La Spezia mereväearsenalis sõjalaevastiku komisjonile. Kuna pealtvaatajad kartsid, et ujuv siga võib koos oma autoritega kaduma minna, viidi demonstratsioonesinemine läbi veega täidetud kuivdokis.
Kokkuvõttes jättis uus relv soodsa mulje, kuid selle näitajaid, eelkõige kiirust ja tegevusraadiust peeti puudulikuks. Tegelikult polnud see ka mingi ime, sest parema puudumisel kasutati Maiale jõuallikana igivana liftimootorit ja akud pärinesid veelgi vanemalt vedurilt.
Pärast katsetusi tellis laevastik veel teise ja kiirema prototüübi, kuid selgus, et suurema kiiruse puhul on torpeedot kergem märgata ja selle piloodid ei suuda enam oma sõidukil püsida. Kuna rahvusvaheline olukord oli vahepeal paranenud, otsustati edasine töö lõpetada.
Kaks aastat hiljem puhkes Müncheni kriis ja uue sõjaohu tõttu komandeeriti mõlemad leiutajad San Bartolomeo arsenali, kus nad pidid kaotatud aja tasa tegema. Vastaste eksiteele viimiseks sai uus relv ametliku nimetuse SLC ehk väikese kiirusega torpeedo (siluro a lenta corsa); hoopis sagedamini kasutati endiselt hüüdnime Maiale. Itaalia sõtta astumise ajaks juunis 1940 oli neid olemas üksteist, kõik katseeksemplarid, mis kõlbasid üksnes meeskondade väljaõppeks.
Esimeste katsetuste käigus selgus, et Tesei ja Toschi idee torpeedod lennuki pardal kohale toimetada pole teostatav. Nii langetati valik hoopis allveelaevade kasuks, mis võisid korraga kanda kolme Maialet ja see on ka põhjus, miks itaallased ei saanud korraga suuremat hulka torpeedosid kasutada.
Õnn ja ebaõnn
Sõja alguses ettevõetud rünnakud inglaste baaside vastu lõppesid läbikukkumisega, nii et mitu pilooti (nende seas ka Toschi) võeti vangi. Olukord muutus alles detsembris 1941, kui Aleksandria sadamasse tunginud inimtorpeedod lõid kaks seal ankrus seisnud lahingulaeva pikemaks ajaks rivist välja. Seekord oli õnn itaallaste poolel – sadamas patrullinud paat möödus ühest torpeedost nii lähedalt, et selle sõudja riivas aeruga torpeedopiloodi pead... ja sõudis rahumeeli edasi.
Oluline osa selle ettevõtmise õnnestumises oli ka Suurbritannia Vahemere laevastiku juhatajal admiral Andrew B. Cunninghamil. Kui admirali hoiatati, et luure andmetel üritavad itaallased Aleksandriat rünnata, ei võtnud ta midagi ette. Kui talle teatati, et mitu diversanti on kinni võetud, ei võtnud ta samuti midagi ette. Kui üks neist hoiatas, et tema lipulaeva küljes on lõhkelaeng, ei võtnud Cunningham ikka veel midagi ette. Kui lõhkelaeng tööle hakkas, oli juba hilja midagi ette võtta. Nagu admiral oma memuaarides meenutas, paiskas plahvatus ta laevatekilt vähemalt 1,5 meetri kõrgusele õhku.
Nii suurt edu ei õnnestunud hiljem enam korrata ja edaspidi otsustasid itaallased sõjalaevade ründamise asemel üle minna transpordilaevade jahtimisele. Pärast kaheksa 100. seeria SLC väljalaskmist alustati 200. seeria ehitust (kokku 16 eksemplari), mis senise 230kilose lõhkepea asemel võisid kanda kahte 125 kg lõhkepead, nii et iga torpeedo võis hävitada juba kaks sihtmärki.
1943. aastal, kui Tesei oli juba hukkunud ja Toschi vangi langenud, projekteeris major Mario Masciulli uue voolujoonelisema variandi, mille piloodid istusid torpeedo sees nagu kanuus. Valmistamiskoha järgi sai see relv nime San Bartolomeo torpeedo ehk SSB (siluro San Bartolomeo). Lisaks kolmele prototüübile jõuti valmis ehitada veel kaheksa eksemplari, mis kordagi lahingus ei osalenud.
Brittide sõjavankrid
Pärast itaallaste ootamatut edu Aleksandrias andis Winston Churchill jaanuaris 1942 käsu alustada „samasuguste meetodite” väljatöötamist. Inglastel oli inimtorpeedode jaoks üks konkreetne sihtmärk ja nimelt Kriegsmarine lahingulaev Tirpitz, mis asus Norras. Kõik senised katsed sakslaste suurimat sõjalaeva rivist välja lüüa olid nurja läinud ja inimtorpeedo tundus olevat keerulise probleemi lihtne lahendus.
Uue relva maketti katsetati mõni kuu hiljem Gosportis. Aja ja raha kokkuhoidmiseks otsustati ehitada Gibraltaris sõjasaagiks saadud 100. seeria SLC suurema lõhkepeaga koopia, kasutades käepäraseid materjale. See ülesanne usaldati Somerseti krahvkonnas asuvale kraanafirmale Stothert & Pitt, kus seni oli toodetud tanke. Kuna niisuguse relva puhul olid kaotused vältimatud, omistati talle eriti sõjakas nimi Chariot (Sõjavanker). Ametlikus kõnepruugis kästi „inimtorpeedo” asemel kasutada märksa neutraalsemat terminit „mehitatud torpeedo”.
Torpeedomeeskondade väljaõppeks moodustati Portsmouthis spetsiaalne üksus, mis hiljem viidi üle Šotimaale, kus kliima oli Norra omale sarnasem. Kuigi itaallastelt oli sõjasaagiks saadud ka sukeldumisvarustust, ei õnnestunud inglastel seda kopeerida. Kõige suuremat raskust kujutasid Pirelli poolt valmistatud kummiülikonnad, mis olid elastsuse suurendamiseks immutatud mingi salapärase ainega, mille koostist ei õnnestunud välja selgitada (pärast sõda selgus, et tegemist oli loomarasvaga). Itaalia hingamisaparaadi ARO 49/bis asemel otsustati kasutada allveelaevnike päästevahendi DSEA (TM, 2/2020) lihtsustatud varianti.
Meeskondade väljaõpe oli inglastel samuti teistmoodi korraldatud. Itaalia allveediversandid saadeti enne rünnakut mõneks ajaks kõrgmäestikku, et organismi hapnikupuudusega harjutada. Ka kandeallveelaeva pardale viidi nad sihtkohale võimalikult lähedal, et mitte füüsilist vormi kaotada. Inglased panid kogu lootuse karmile füüsilisele treeningule ja bensedriinile (amfetamiini alaliik), mille tablettidega torpeedopiloote enne teele asumist turgutati.
Esimene Chariot-tüüpi inimtorpeedode operatsioon koodiga „Title” leidis aset sama aasta oktoobris ja kukkus täielikult läbi: kalatraaleri järel pukseeritavad torpeedod läksid juba enne sihtmärgi lähedusse jõudmist kaotsi. Pärast seda otsustati Tirpitzi asemel rünnata Itaalia sõjalaevu Vahemerel. Järgmine rünnak 1943. aasta jaanuaris oli märksa edukam: allveelaevadel kohaletoimetatud torpeedopilootidel õnnestus Palermo sadamas põhja lasta uhiuus kergeristleja Ulpio Traiano ja vigastada ühte transpordilaeva.
Inglased jõudsid täiesti iseseisvalt järeldusele, et mõlema piloodi torpeedo sisse paigutamine võimaldaks selle näitajaid parandada. Pärast 34 SLC pealt kopeeritud Mark I väljalaskmist ehitati veel 30 suurema lõhkepeaga Mark II, milles piloodid istusid, seljad vastastikku.
Võidud ja kaotused
Inimtorpeedod kuuluvad nende relvade hulka, mille efektiivsust sõja ajal ja veel hiljemgi tublisti üle hinnati. Inglastel õnnestus nende abil uputada üks raske- ja üks kergeristleja, üks 984 brutoregistertonnine transpordilaev ning vigastada teist 8657 brt transpordilaeva. Sellise tulemuse saavutamise nimel kaotati 6 torpeedopilooti ja 8 sattusid vangi. Lisaks kaotati üks kandeallveelaev 67 meeskonnaliikmega.
Itaalia inimtorpeedod vigastasid kahte lahingulaeva ja ühte hävitajat; lisaks uputati kaheksa transpordilaeva (51 430 brt) ja vigastati nelja (28 467 brt). Itaallased kaotasid 6 torpeedopilooti ja veel 33 langes vangi. Lisaks kaotati kaks kandeallveelaeva kokku 74 meeskonnaliikmega.
Inglise sõjaajaloolane Paul Kemp on inglaste jõupingutused sel alal kokku võtnud järgmiselt: „Torpeedopilootide kangelasteod Vahemerel olid küll silmapaistvad, kuid ei mõjutanud kuidagi sõja käiku. Mehitatud torpeedod olid leidlik, kuid halvasti kavandatud vahend spetsiifilise hädaohu likvideerimiseks.” Mingil määral kehtivad samad sõnad ka nende vastaste kohta.
Vaata lisa juuni Tehnikamaailmast!
