Minu esimene motoralli

Mihkel Külaots
01.09.2019

Enam kui 800 kilomeetrit Soome kruusa- ja pinnasteid. Kolm päeva. 55kilovatine KTM 690 Enduro R. Siin on lugu sellest, kuidas ma oma elu esimesel motovõistlusel osalesin.

Austria motikatootja KTM kutsus mind Soome rallile. Ei-ei, mitte WRC autorallile, vaid tsiklitele mõeldud üritusele KTM Adventure Rally, mis on Põhjamaade suurim seesugune mootorrataste ralli. See pole päris tipptasemel profiralli, vaid asjaarmastajatele mõeldud sündmus, kus tavainimesed saavad kogeda motovõistlusel osalemist ja proovida unikaalset navigeerimislahendust. Sel aastal osales küll vaid 18 sõitjat, kuid varasematel aastatel on see arv olnud isegi üle 80.

                                                     

Mitte ainult KTMidele

Kuigi ürituse nimi – KTM Adventure Rally – viitab justkui ühe brändi eksklusiivsusele, võivad tegelikult osaleda kõik mootorrattad. Sel aastal oli KTMide kõrval esindatud veel Husqvarna ja Beta.

Ürituse korraldajateks on oma ala tipptegijad – seitsmekordne enduuro maailmameister Kari Tiainen ja tema võistluskaaslane Manolo Barnés. Mõlemad mehed on korduvalt osalenud maailma ühel raskeimal võistlusel – Dakari rallil.

Kolme päeva jooksul tegime Kesk-Soomes ja Lapimaal üle 800 kilomeetrise ringi. Igal hommikul alustasime erinevas asulas, start anti kohaliku motopoe juurest. Vähesel määral sõitsime ka asfaldil, aga seda vaid nii palju, et asulast välja saada.

Põhiliselt kulges marsruut kruusateedel. Kuna Soome looduses leidub palju graniiti, on see tihti ka kruusatee koostisosaks. Päris palju kilomeetreid oli teekatteks lihtsalt lahtine kiviklibu, mitmel lõigul koosnes see lausa mitme sentimeetri suurustest kividest.

Lisaks kruusale vurasime veel pinnas-, põllu ja saviteedel. Viimane koosneb tihedaks ja kõvaks sõidetud savist, mis kuival ajal on peaaegu sama hea nagu asfalt, aga vihmaga muutub äärmiselt libedaks.

Terve ürituse vältel oli atmosfäär väga sõbralik ja mõnus. Peale sõidupäeva käiakse koos saunas ja arutletakse päeva põnevamaid seiku. Algne aukartus maailmameister Kari Tiaineni vastu kaob kiirelt – mees on vahetu ja sõbramehelik, annab nõu ja viskab nalja. Tore mees!

 

Navigeerimiseks paberirull!?

Navigeerimiseks kasutatakse roadbook´i ehk rajalegendi, mis näitab ära, kuhu tuleb pöörata, millised on vahemaad ja kus ootamas suuremad ohud. Kui ralliautodele antakse roadbook kaustiku kujul, siis mootorrataste jaoks on see vormitud pikaks paberirulliks, mis omakorda pannakse lenksule kinnituvasse seadmesse. Nimetatud seade kerib rulli edasi ning näitab läbitud vahemaid. Just nagu Dakari rallil. Muide, kunagi anti ka mootorratturitele rajalegend märkmikuna ja sõitjad pidid ise lehed lahti lõikama ning siis pikaks rulliks kokku kleepima.

Alternatiivina võis kasutada digitaalset naviseadet, aga kõvad mehed proovisid hakkama saada siiski “eheda” paberist rallinavi lahendusega. Ja kes võistelda ei soovinud, sai kogenud grupijuhiga raja lihtsalt läbi sõita. Roadbook´i proovimine olnuks kindlasti uus ja eriline kogemus, aga see paneb juhi ekstra proovile – lisaks tsikli taltsutamisele peaks kogu aeg ka navigeerimisele keskenduma. Tundus, et läheb liiga keeruliseks ja sel korral otsustasin siiski ürituse läbi teha grupis ja ilma võidu sõitmata.

 

Korralik koolitus

Kruusakilomeetreid ma eelnevalt just väga palju läbinud polnud. Seetõttu kujunes see motoralli korralikuks õppimisürituseks, kus koolitajateks kogenud kaassõitjad ja tippklassi grupijuht Kari Tiainen.

Kolme päeva vältel õppisin selgeks, kuidas igasugusel lahtisemal pinnasel mootorrattaga sõita. Sain praktiseerida mitmeid teoorias tuntud sõiduvõtteid. Näiteks, et aeglaselt teel tiksumise asemel on lahtisel pinnal palju stabiilsem kiiremini sõita. 70-80 kilomeetrit tunnis tundus kruusal väga sobilik kiirus (ja kogenumad mehed sõitsid minust veel kiiremini).

Samuti harjutasin rohkelt püstijalu sõitmist. Kui mootorrattur tõuseb püsti, siis raskuskese liigub alla, jalaraudadele ja nii on mootorratas kõige stabiilsem. Püsti sõites on oluline nipp ennast suhteliselt lõdvalt hoida. Sel juhul saab mootorratas vabamalt üle takistuste liikuda või kergelt külglibiseda, ent suures plaanis hoiab ikkagi sõidusuunda, sest masin tahab ikka kogu aeg otse liikuda (kui juht just ei takista teda).

Kurvid on endiselt veel tiba keerukad kohad, kus tuleb olukorda väga hästi tunnetada ja vastandlikke soove omavahel kokku sobitada. Lahtisel teekattel on hea pigem kiirust hoida, sest kui hakkad hoogu maha võtma, muutub tsikkel ebakindlamaks. Samas ei saa kurvi läbida väga suure hooga, kuna võib teelt välja sõita. Seega tuleb tempot maha võtta, aga samas gaasi peal hoida, et hoog ei raugeks.

 

Igatahes, kui varem olen ma tsikliga enamasti üksi sõitmas käinud ja kruusateid proovinud, siis nüüd tajusin, et kogenumate sõitjatega koos jäävad head oskused ka endale kiiresti külge. Ma ei võitnud küll ühtegi poodiumikohta, aga see-eest sain väga suure elamuse, tänu millele keeran tulevikus aina rohkem asfaldilt maha.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid