Kuna „Ferrari“ keskendub enamjaolt 1957. aasta Mille Miglia võidusõidule ning Enzo Ferrari suhetele abikaasa Laura ja armukese Lina Lardiga, siis mängufilmi taustaks meenutaks siinkohal legendaarse tiimiomaniku elukäiku.
Enzo Ferrari sündis 18. veebruaril 1898. aastal Põhja-Itaalia linnas Modenas, väikest metallitööfirmat omistavas keskklassi perekonnas. Nooruses unistas Enzo ta enda sõnul kolmest ametist - „ooperilaulja, spordiajakirjaniku ja võidusõitja omast”. Esimeseks ei piisanud tal annet, teisega ei tegelenud ta tõsisemalt kunagi, kuid kolmas oli see, mis määras tema edaspidise saatuse. Isa tahtel õppis ta inseneriks, kuid eriti innukaks õppijaks ta ennast ei pidanud. Esimeses maailmasõjas, millest ta ka ise osa võttis, kaotas Enzo nii isa kui venna ja sõja järel leidis tööd veoautotehases, kui oli enne seda tööotsingutel Fiati tehastest välja visatud. Tutvus võidusõitja Udo Sivoccoga tõi töökoha autotehases CMN ja esimesed sammud võidusõitjana.
Enzo Ferrari esimeseks võidusõiduks oli mäkketõusuvõistlus Parmas 1919. aastal ja peagi pääses Ferrari sõitjana Alfa Romeo võistkonda. Üheks tema parimaks tulemuseks jäigi teine koht kuulsal Targa Florio võidusõidul 1920. aastal. Enzo meelitas Alfa Romeoga liituma ka sõbra Sivocco ning samal ajal sündis Alfa Romeo esimene GP auto P1, mis osutus katastroofiliselt kehvaks – Sivocco tegi Monzas avarii ja hukkus. Seejärel kui 1925. aastal hukkus nende sõitja Antonio Ascari (hilisema kahekordse F1 maailmameistri Alberto Ascari isa), loobusid nii Alfa Romeo kui ka Enzo Ferrari lühikeseks perioodiks võidusõidust.
Siiski pöördus Enzo peagi autospordi juurde tagasi, kui mõned tuttavad panid kokku rahad, et asutada võistkond, mida juhiks Enzo Ferrari ja kus kasutataks Alfa Romeo autosid. Kokkuleppel Alfa Romeoga saadi tehasest andeka konstruktori Vittotio Jano konstrueeritud P2 ning sõitjaks palgati noor talent Tazio Nuvolari.
Kuigi samal ajal eksisteeris ka Alfa Romeo tehasetiim, peeti tihti just Scuderia Ferrarit Alfa Romeo esindusvõistkonnaks. 1932. aasta lõpul, kui Jano oli just valmis saanud mudeli P3, otsustas Alfa Romeo taas aktiivsest sporditegevusest loobuda ja Ferrari üritas P3 endale saada. Kuid Alfa Romeo keeldus esialgu ning konkurentide Maserati ja Bugatti ülekaal oli ilmne.
Sel ajal kinnitas Ferrari oma võistkonna autodele esmakordselt kuulsa tagajalgadel hobusega vapi, Cavallino Rampante. Seda vappi oli juba 1923. aastal Ravennas saavutatud võidu järel soovitanud talle krahvinna Baracca, sest see oli olnud tema I maailmasõjas hukkunud poja Fransesco Baracca vapp, mis oli maalitud tema lennukile.
Tegelikult kandsid seda vappi kõik Baracca eskadrilli lennukid. Francesco Baracca aga oli selle vapi „leidnud” ühelt alla tulistatud Stuttgardist pärit Saksa lenduri lennukilt. Stuttgardi vappi kasutab muuseas oma embleemi keskosas ka Porsche.
Lõpuks andis Alfa Romeo järgi Ferrari soovidele ja P3 jõudis Modenasse. Ferrari palkas sõitjateks Luigi Fagioli ja veterani Campari. Edu oli kiire tulema, kuid Monzas Campari hukkus. Siiski loovutas Alfa Romeo kogu oma võidusõiduosakonna Enzo Ferrari käsutusse ja tiimi sõitjateks said sellised omaaegsed kuulsused nagu Achille Varzi, Louis Chiron ja Guy Moll.
Saksamaa autotootjate tõus tegi Ferrari võistkonna elu kibedaks ning 1930ndate aastate teises pooles tekkisid Alfa Romeo ja Enzo Ferrari vahel taas lahkhelid, mille tõttu läksid nende teed 1939. aastal lõplikult lahku. Enzo jätkas oma väikese võistkonnaga iseseisvalt juba varem ehitatud Alfa Romeo 158 arendamist. Muuseas oli lahkumineku üheks tingimuseks, et Ferrari ei tohi nelja aasta jooksul ehitada autosid oma nime all.
Sõja ajal omandas Ferrari maatüki Modena lähedal, asulas nimega Maranello. Vähehaaval kerkis sinna tehas, kus sõja järel hakati taas võidusõiduautosid konstrueerima ja juba 1947. aasta alguses veeres Maranello tehasest välja esimene Ferrari nime kandev võistlusauto – Ferrari 125.
Veteransõitja Francesco Cortese juhtis autot selle esimesel võistlusel Piasenzas 11. mail. Cortese tookord küll katkestas, kuid Ferrari võistkond oli sündinud. Vähehaaval hakkasid ka võidud tulema ja esimese F1 MM-etapi võidu tõi 1951. aasta Briti GP-l Froilan Gonzalez. Kahel järgmisel aastal võitis Alberto Ascari Ferrari roolis ülekaalukalt kaks MM-tiitlit.
Enzo Ferraril endal saabus raskeim hetk elust 1956. aastal, mil suri tema poeg Dino. Enzo suhted abikaasa Lauraga jahenesid ja Enzo kolis elama Maranello tehases asuvasse korterisse, kus edaspidi töötas tavaliselt seitse päeva nädalas, uputades kurbuse poja kaotuse üle töösse. Laura surma järel 1978. aastal teatas Ferrari, et tema pärijaks saab poeg Piero Lardi, kelle talle oli sünnitanud tema armuke.
1960ndate aastate keskpaigas elas Itaalia üle järjekordse majanduskriisi. See periood oli raske ka Ferrarile, kes oli sunnitud osa oma firmast Fiatile müüma. 1969. aastal ulatas Fiat uuesti „abistava” käe ja Ferrarist läks 90% Fiati omandusse.
Enzo Ferrari lahkus omanimelise firma presidendi kohalt 1971. aastal, kuid jätkas võistkonna juhina. Ferrari oli vastuoluline ja omapärane isiksus, kuid väga sihikindel ja kindlate põhimõtetega. Ta vältis avalikkust ja 1950ndate aastate järel külastas vaid Itaalias toimuvaid etappe. Ta lahkus harva kodusest Modenast, ei külastanud kunagi Roomat, ei lennanud lennukiga ega sõitnud kunagi liftiga. Samuti oli ta raudselt veendunud V12- mootorite paremuses ega lubanud kunagi kellelgi mõeldagi Ferrari autodel mõne muu tüüpi mootori kasutamisest. Samuti oli ta alati veendunud, et Ferrari puhul on võitjaks alati auto, mitte sõitja. Kuid siiski hindas ta kõrgelt ka mitmeid sõitjaid ning oma elu lõpuni pidas ta parimateks Tazio Nuvolarit ja 1982. aastal Ferrari roolis hukkunud Gilles Villeneuve´i.
Enzo Ferrari suri 90 aastaselt 14. augustil 1988. aastal leukeemiasse.
