Siinkohal meenutakski neid sõitjaid, keda maailmameistriks pole kroonitud, aga kes kokkuvõttes kahvatumaid medaleid võitnud. Ja ega neid palju polegi – alates 1979. aastast jagatud 82 kahvatumast medalist on koguni 48 läinud maailmameistritele ja ülejäänud täpselt tosinale sõitjale.
Markku Alen oli tiitlita sõitjatest autoralli MM-sarjas ilmselt kõige saatuslikuma karjääriga. 1973. aastal algust tehtud MM-sarjas jagati tiitlit esialgu vaid tootjatele, sõitjate arvestuses anti välja FIA karikas. Alen võitis selle 1978. aastal, aga sõitjatele hakati MM-tiitlit jagama alles järgmisest aastast, mil populaarse ja atraktiivse sõidustiili poolest tuntud soomlane kolmandaks jäi.
Tõenäoliselt võinuks Alen võita ka 1983. aastal, aga et Lancia oli tootjate tiitli kindlustanud, siis kahest viimasest etapist loobuti. Kolmanda koha saavutas Alen ka järgmisel aastal, kuid kõige lähemal tiitlivõidule oli ta 1986. aastal, mil ta jõudis 11 päeva maailmameistri nimetust kanda. Seejärel tühistati San Remo ralli tulemused ning ta jäi sellest ilma.
1987. aastal oli Alen tiitlikonkurentsis veel kaks etappi enne hooaja lõppu, aga pidi lõpuks leppima kolmanda kohaga. Oma kuuenda MM-võistluste medali teenis ta välja järgmisel aastal teise koha eest. Aleni arvele jäi 19 võitu, aga ei ühtegi tiitlit.
Mikko Hirvonen jagab medalite arvult tiitlita sõitjatest esikohta ning esimest korda jõudis ta kokkuvõttes esikolmikusse 2006. aastal Fordi tiimis sõites. Sama tulemust kordas soomlane ka järgmisel aastal.
Hirvoneni saatuseks oli fakt, et tema karjääri sattus samale ajajärgule üheksakordse maailmameistri Sebastien Loebi omaga. Järgmise viie hooaja jooksul saavutas soomlane neljal korral MM-sarja kokkuvõttes teise koha. Hirvonen juhtis MM-sarja ühe punktiga enne viimast etappi 2009. aastal, aga pidi lõpuks ikkagi prantslasele ühe punktiga alla vanduma. Ka 2011. aastal oli tal veel viimasel etapil võimalus Loebi lüüa, aga ikka see ei õnnestunud. Järgmisel aastal vandus ta aga alla veidi suurema vahega.
Jari-Matti Latvala jagas kaasmaalase saatust. Kui Hirvonenil oli samaaegne karjäär Loebiga, siis Latvala pidi leppima kahvatumate medalitega lisaks ka teise prantslase Sebastien Ogieri hiilgavate esituste tõttu.
Esimest korda teenis Latvala MM-sarja kokkuvõttes teise koha 2010. aastal ja kuigi soomlane võitis rallisid, saavutas ta 2012. ja 2013. aastal kolmanda koha. Järgmisel kahel hooajal Volkswageni tiimis tõid sarja kokkuvõttes hõbemedalid, aga Ogier võitis MM-tiitlid pika puuga.
Thierry Neuville on olnud viimastel aastatel üks suurimaid medali- ja tiitlipretendente ning ta jõudis esimest korda medalini juba 2013. aastal, mil saavutas Fordi tiimis kihutades Ogieri järel teise koha. Ja seda ilma ühegi etapivõiduta – aga seevastu väga stabiilsete tulemustega.
Järgnevad paar hooaega nii tulemuslikud polnud, ehkki ta sai kirja oma esimese etapivõidu.
Alates 2016. aastast on Neuville saavutanud hõbemedali järjest neljal hooajal. Mullu oli Neuville taas tiitlikonkurentsis, aga pidi siis juba alla vanduma Ott Tänakule. Mingit värvi medal on tema kontole tänavu kindlasti lisandumas, aga näis, kas see medal kergitab teda käesolevas edetabelis või arvab sellest hoopis välja maailmameistrite hulka.
Andreas Mikkelsenil on ette näidata MM-võistlustelt kolm pronksmedalit ja kõik need on saavutatud kolmel järjestikusel hooajal, aastatel 2014-2016 ülekaalukas Volkswageni tiimis sõites. Neist kahel viimasel aastal oli norralase käeulatuses ka teine koht.
Alex Fiorio oli legendaarse Lancia võistkonna bossi Cesare Fiorio poeg, kes võitnud 1987. aastal MM-sarja N-rühma arvestuses, kerkis Itaalia autotootja tiimi sõitjaks selle võidukatel aastatel 1980te aastate teises pooles.
Itaallase saatuseks oli sõita järgneval kahel hooajal ühes tiimis selliste tipptegijatega nagu Biasion, Alen, Auriol ja Kankkunen, aga seda tublimad olid tema poolt saavutatud kolmas ja teine koht MM-sarja kokkuvõttes. Ja sealjuures ei võitnud ta ühtegi etappi. Aga näiteks 1989. aasta San Remo rallil kaotas ta vaid viie sekundiga tiimi esinumbrile Biasionile, kes kindlustas tookord ka MM-tiitli.
Hiljem pöördus Fiorio karjäär langusse, aga tänaseni võib teda kohata mõnel ajalooliste autode rallil.
Dani Sordol on tänaseks pagasis juba 168 starti MM-etappidel ja ta jätkab sõitmist „osalise tööajaga“ Hyundai tiimis. Hispaanlase karjäär sai tuule tiibadesse 2005. aastal Junior WRC tiitlivõiduga ja järgmisest hooajast sai temast Citroëni tiimi teine number Loebi kõrval.
Kuigi etapivõitudega ta ei hiilanud, finišeeris Sordo korduvalt poodiumil ja mõnel rallil, nagu näiteks 2009. aastal Hispaanias, jäi mulje, et ta ilmselt oleks võinud ka esikohal finišeerinud tiimikaaslast võita. Kahel hooajal, 2008. ja 2009. aastal platseerus Sordo kokkuvõttes kolmandaks.
Guy Frequelini karjäär MM-sarjas oli üsna lühike. 1981. aastal kerkis prantslane Talboti tiimi esinumbriks ja pidas samal aastal maha pingelise heitluse tiitlile tänase Eesti Autospordi Liidu presidendi Ari Vataneniga. Huvitav on märkida, et Frequelini kaardilugejaks oli tol aastal praegune FIA president Jean Todt.
Veel enne viimast etappi juhtis Frequelin punktitabelit kaheksa punktiga eratiimi Fordil sõitnud soomlase ees. RAC ralli viimasel päeval põrutas prantslane aga teelt välja, katkestas ning maailmameistriks krooniti teisena lõpetanud Vatanen.
2000tel aastatel tegutses Frequelin Citroëni tiimijuhina ja aitas vormida Loebi esimesi MM-tiitleid.
Michele Mouton on edukaim naine ralli MM-võistluste ajaloos. Prantslanna värvati kuulsasse Audi tiimi taltsutama esimest neliveolist Quattrot 1981. aastal, mil tiimi esinumbriks oli Hannu Mikkola. Mouton sai veel samal aastal kirja oma esimese etapivõidu, aga juba järgmisel aastal kimbutas ta läbi terve hooaja maailmameistriks kroonitud Walter Röhrli.
Prantslanna sai kirja kolm etapivõitu, saavutas kokkuvõttes teise koha ning edestas punktitabelis kuulsaid tiimikaaslasi Hannu Mikkolat ja Stig Blomqvisti. Järgnevad aastad enam nii edukad polnud ja nii jäi too hõbemedal tema MM-karjääri ainsaks.
Francois Delecourile ennustati 1990te algul MM-sarjas kuldset karjääri ja esialgu toetasid seda ka Fordi tehasesõitja tulemused. 1993. aasta Monte Carlo rallil uhiuue Ford Escort RS Cosworthi roolis juhtis Delecour võistlust kuni viimaste katseteni, aga pidi siiski alla vanduma Auriolile.
Sel hooajal võitis Delecour siiski kolm etappi, osutas südi vastupanu maailmameistriks kroonitud Juha Kankkunenile, aga pidi lõpuks siiski leppima kokkuvõttes teise kohaga. Oma edasisel karjääril prantslane samaväärset edu enam ei saavutanud.
Kenneth Erikssonil on faktiliselt ette näidata üks MM-tiitel. 1986. aastal oli MM-staatus ka A-rühma sõitjate arvestuses ja just rootslane selle tol aastal võitis. Aga üldarvestuses on oma karjääri jooksul kuus MM-etappi võitnud rootslasel ette näidata vaid üks pronksmedal ja sedagi vaid tänu Toyota tiimi kuulsale petuskeemile 1995. aastal, mil nii Jaapani tootja kui selle sõitjate tulemused tühistati.
Andekas rallisõitja, kelle kontol on lisaks kuuele esikohale ka kokkuvõttes nii neljandaid, viiendaid kui kuuendaid kohti, aga peale selle pronksi ei ühtegi medalit.
Markko Märtin on meie rallispordi ajaloos esimene etapivõitja, kes oma edukal karjääril võitis viis MM-etappi ja oma parimal hooajal 2004. aastal saavutas kokkuvõttes kolmanda koha.
Võrreldes rallispordi ajaloost leiduva nii mõnegi hooajaga, mil konkurents ehk väga tugev polnud, olid eestlase vastasteks neil aastail selliseid ässad nagu Loeb, Solberg, Grönholm, Sainz, Burns ja McRae – ehk terve rida maailmameistreid. Selles valguses tõusevad Märtini tulemused veelgi eredamalt esile.
