Kas saame end kaitsta?
Jarmo Korteniemi
Tormi Soorsk
07.05.2019
Tšeljabinski asteroid jättis oma lennuteele pika suitsusaba. Seda imetlenud inimesed ei osanud oletada lööklaine tulekut. | Pospel A/ Wikimedia Commons

Kui me ei soovi jagada dinosauruste saatust, tuleb meil valmis olla taevast kaela sööstvate kivide vastu. Õnneks on ohtlike asteroidide otsingud heal järjel. Ja tõrjevõimalusigi on mitmeid ning nii mõndagi neist testitakse peagi.

Taevas süttib äkki üllatavalt kiiresti suurenev valguskeha. Vaid hetkega tungib ta läbi ilmaruumi, jättes enda taha võimsa suitsusaba. Just enne maapinnale jõudmist käib sähvatus ja keha hajub tükkideks, mis tormavad maasse. Kostab põrgumürin, maapind väriseb, kivimürakad ja muld lendavad õhku, metsad süttivad põlema. Sekunditega on kilomeetrite ulatuses kõik tuhastunud.

Kas just nii, aga umbes nii võis välja näha Kaali meteoriidikraatri tekkimine 4000–7600 aastat tagasi. Võimsuselt võrreldakse seda plahvatust Hirošimale heidetud aatompommi omaga.

Õnneks oli Kaali meteoriit poisike. Maailma suurim meteoriidikraater on Lõuna-Aafrikas asuv Vredeforti kraater, mille läbimõõt on 250-300 kilomeetrit ja vanus kaks miljardit aastat. Selle tekitas umbes 10 km läbimõõduga purakas. Kanadas paiknev Sudbury kraater pole palju väiksem, ka ikkagi 250 km, ning kolmandaks platseerub Chicxulub’ meteoriidikraater Mehhikos oma 180 kilomeetriga. Nende ette poleks tahtnud jääda…

 

Mitukümmend asteroidiplahvatust aastas

Tuumaplahvatuste tuvastamiseks loodud üleilmne infraheliallikate avastusvõrk fikseerib iga kuu ka mitmete asteroidide plahvatamised nende atmosfääri jõudmisel. Viimase 30 aasta jooksul on neid olnud kokku üle 750.

Asteroidide ohtlikkus põhineb nende kineetilisel energial. Kui tüüpiline saabumiskiirus on 17 km/s ehk üle 60 000 km/h ja sissetungija on ise vähemalt tuhande tonniga mõõdetav rahn, siis on tagajärjed muljetavaldavad.

Viimasel ajal inimestele suurimat kahju põhjustanud plahvatus juhtus 2013. aasta veebruaris, kui 20meetrine taevakivi plahvatas 20–30 km kõrgusel Lõuna-Uuralis Tšeljabinski linna kohal. Lööklaine vigastas üle seitsme tuhande ehitise ja aineline kahju kerkis 12,5 miljoni euroni.

Õnneks ei teata, et keegi oleks plahvatuse tõttu surma saanud. Tšeljabinskis sai viga umbes 1500 inimest, enamasti klaasikildudest. Linlased imetlesid akendel valgusmängu, kui lööklaine pärale jõudis.

 

Avastamine on raske

Siiani ei ole ohtlikke taevakive suudetud avastada enne kokkupõrget, seega pole suudetud ka midagi kaitseks ette võtta. Kuid olukord on muutumas.

Asteroide otsitakse nii maapealsete kui kosmoses paiknevate teleskoopidega. Taevast jälgitakse aktiivsemalt ja ulatuslikumalt kui kunagi varem.

Otsimismeetod on sama, millega uusi taevakehi on leitud juba üle 200 aasta. Öötaevast tehakse palju fotosid, milliseid võrreldakse varem võetutega. Kui mingi punktike liigub tähtede suhtes, siis arvestatakse välja tema liikumistee ja seda võrreldakse juba teadaolevate Päikesesüsteemis liikuvate taevakivide marsruutidega.

Hea õnne korral saadakse nimekirja uus asteroid. Kehva õnne korral näib ta liikuvat Maa kursil. Kui objekti jälgitakse pikemalt, saab tema teekonda määrata täpsemalt ja ebatäpsused vähenevad. Enamasti kaob nii pikapeale ka kokkupõrkeoht.

Uurija Mikael Granvik Helsingi ülikoolist ütleb, et suuremat osa ohtlikest taevakehadest on põhimõtteliselt võimalik avastada ennetavalt. Lisaks peab silma peal hoidma kord juba avastatud kividel, sest nende marsruudid muutuvad aja möödudes.

„Asteroid ei pöördu mitte kunagi üllatuslikule rünnakukursile kui kurjast vaimust vaevatu. Meile lähemad asteroidid on peaaegu eranditult pärit Marsi-tagusest asteroidivööst. Need pöörduvad uuele kursile erinevate planeetide, üldiselt Jupiteri mõjul.“

„Praegusel ajal skaneeritakse kogu taevas umbes kord kuus. Küsimus on vaid selles, kui väikest objekti otsitakse ja kui tuhme kehi erinevates teleskoopides võidakse näha.“

Üle kilomeetrise läbimõõduga lähiasteroididest teatakse umbes 90 protsenti, sajameetristest alla 20.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Tehnikamaailm.
Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid