See lugu algas tegelikult juba 2020. aasta kevadel. Olin just valmis saanud oma võidusõidukollase projektiratta Yamaha XJ600 N ja tahtsin sellega oma oskusi vilunud professionaali õpetuste järgi parandada. Eksperdiks osutus Marko Rohtlaan, kes pakub Vihur Motospordi meeskonnaga Aravetel koolitust “Põlv maha”. Poolepäevase koolitusega ma põlve maha ei saanud (polnud ka eesmärk!), küll aga harjutasin häid sõiduvõtteid ja teadmisi, kuidas ohutult ja kiiresti kurve läbida.
Pärast seda andis Rohtlaan märku, et kui esmane ringrajakoolitus tehtud, võin tulla Audrusse – päris ringrajale – võidusõiduseades Ducati Panigalega sõitma. Igaks juhuks mainin (kui keegi ei tea), et Marko Rohtlaan pole mingi tavaline õppesõiduinstruktor, vaid 25aastase motokogemusega ringrajavõidusõitja, kes võistelnud maailma tippmeeskondades.
Räägime tehnikast
Vihuri kasutuses on peamiselt Ducati Panigaled. 1,1liitrine V4-mootor, tavaseades 157 kilovatti, ringrajaseades veidi rohkemgi, tippkiirus läheneb 300 km/h-le. Tõeline asfaldirakett, millel super juhitavus ja filigraanselt vormistatud disain. Kui poest saab Panigale kätte 23 000 euroga, siis umbes 5500 eurot kulub veel ringrajajuppidele. Lisaraha eest paigaldatakse spetsiaalne vedrustus, Akrapoviči summuti, uuendatud elektroonika, lisaks mitmed rajanõuetele vastavad lahendused (ketikaitse, kogumisanumad ülevoolude jaoks jms) ning ringrajarehvid, mis tuleb enne sõitu rehvisoojendustega üles kütta, et ikka pidamist oleks.
Paar huvitavat nüanssi veel. Ringrajaseades Ducatil ei ole küljejalga – boksi tulles tuleb masin spetsiaalse toe peale panna, seega suvalises kohas peatuda ei saa. Samuti on käiguvahetus ümber pööratud – esimene käik tuleb ülespoole lülitada ja teised viis alla. Miks nii? Põhjus on praktiline – kui ringrajal kurvis vasakule kallutada ja kurvist välja kiirendades järgmist käiku lülitada, siis tavapäraselt peaks saapanina käiguheebli alla panema, et seda ülespoole lükata. Ringrajal võivad kallutamisnurgad olla päris korralikud ja saabas läheb vastu asfalti. Halvemal juhul võib isegi tsiklilt maha pudeneda.
Ja nüüd rajale!
Rajapäev algas teooriaga. Marko selgitas ja näitas paberil, kus pidurdada, kus kiirendada, mis käiguga kuskil sõita ja kust jookseb ideaaltrajektoor. Teooriaosa selgeks tehtud, liikusime rajale. Instruktor sõitis mõned ringid pisikese KTM 390 Duke’iga ees, et trajektoor ette näidata.
Olen varem Audru ringrajal autoga sõitnud, aga mootorrattaga sattusin sinna esimest korda. Ja pealegi veel kalli ja võimsa mootorrattaga, millel käiguvahetus “valepidi”. Olin seega mugavustsoonist väljas ja pidin oludega harjuma. Seevastu Marko oli nagu kala vees ja suutis (esialgu) isegi vaid 35 kW arendava KTMiga eest ära sõita.
Alguses võtsin väga-väga rahulikult. Ilmselt liiga rahulikult, aga noh, võõras ja kallis tsikkel... Iga ringiga sai rada veidi selgemaks ja tsiklitunnetus parenes, ka julgust tuli juurde.
Teine mootorrattur, kes minuga samal ajal rajal harjutas, oli märksa julgem. Ta paugutas juba teisel ringil minust mööda, sõitis kartmatult ja kiirelt, aga... juba järgmises kurvis kaldus rajalt välja murule. Tsikli kiirus ja sõitja sõiduvõtted ei sobinud tol hetkel hästi kokku. Õnneks jäi ta püsti ja jätkas veidi rahulikumalt. Minul lõi aga selline seik vererõhu üles ja keskendusin teadlikult vaid sõidutehnikale ja ideaaltrajektoorile. Kui sõiduvõtted õiged, küll kiirus ka tuleb.
Esimese pausi ajal selgus, et peaks ikka ka kiirusele keskenduma. Nimelt jõudsin ma boksi tagasi rehvidega, mis ei olnud sõidu ajal kuumemaks läinud, vaid hoopis maha jahtunud! Kui rehv liiga maha jahtub, kaob ka pidamine, nii et aeglane sõit ei ole alati kõige ohutum.
Ebamugavus, hirm ja põnevus
Panigale seljas istumine on tavalise tänavarattaga võrreldes väga võõras. Sõiduasend on äärmiselt sportlik, pidin end nii palju ette kummardama, et raja vaatamiseks tuli pea täiesti kuklasse ajada. Visiiriava ülemine äär jäi isegi veidi ette ja selle vältimiseks soovitas Marko kiivri veidi ülespoole sättida. Kõik oli harjumatu, hoidsin kogu keha pinges. Esimese 20minutise sessiooni järel oli tunne, et olen jube korraliku trenni läbi teinud.
Järgmisel sessioonil proovisin keha lõdvemalt hoida ja avastasin, et võin julgelt kõhuga paagile toetuda. Kurvides kallutasin keha korralikult külje peale, nihutasin tagumiku sadula äärele – just nii nagu õpetati! Ja see tõesti aitab!
Panigale on suur motikas ja kehaga mitte kaasa aidates tundub, et teda tuleb kurvi justkui jõuga suruda, ent kehaga korrektselt kaasa aidates kaldub masin justkui iseenesest soovitud suunas. See oli tõeline vau-hetk – ringrajasõit ei olegi nii keeruline!
Õnneks (või kahjuks) on mul tugev enesealalhoiuinstinkt, mis ei lubanud gaasi täiesti põhja keerata. Kõige pikemal sirgel suutsin 160 km/h sisse saada – oskajad mehed sõidavad samasuguse tsikliga 260-ga… Sellegipoolest suutsin ring ringi haaval tunnetust, julgust ja ringiaegu paremaks timmida. Kui hooajal nädala-paari tagant harjutamas käia, suudaksin mootorratta potentsiaalist kindlasti palju rohkem ära kasutada.
Ringrajasõit tundub kõrvaltvaatajale põnev ja elevust pakkuv tegevus. Nii ongi, aga see ei ole mugav nauding, vaid ekstreemne piiride kompamine. Kehaasend on ebamugav, kiire sõit ühelt poolt väsitab, teisalt täidab kogu keha korraliku adrenaliinilaksuga. Eesmärk on järjest kiiremini sõita, samas torgib aina enam mõte võimalikust õnnetusest.
Tagantjärele mõeldes on see üks erilisemaid elamusi kahel rattal. Ühelt poolt justkui rohkem ei tahaks ringrajal enda ja mootorratta piire kombata, teisalt paneb juba pelgalt mõte rajapäevast südame elevusest puperdama.
Keha oli järgmisel päeval kange, aga oli alles äge päev!
