Tefloni ehk tetrafluoretüleeni kasutuselevõtt Kuu-laevade juures on suurepärane näide vanast/uuest tehnoloogiast. Ühendriikide keemik Roy Plunkett leiutas selle juhuslikult, kui 1938. aastal püüdis leida külmkappidele paremat jahutusgaasisegu. Täiesti kogemata sündis materjal, mida teatakse kui maailma libedaimat. Kosmosesse pääses see seetõttu, et vaakumis ei ole võimalik liikuvate metallosade määrimiseks kasutada ei õli ega rasva. Asendusainet otsides tuli inseneridele meelde DuPonti teflon, mida nad väheke kohendasid. Tefloni kasutatakse ka skafandrite pinna katmisel, et pikendada nende kestvust.
Tõeliselt suur samm inimkonnale
Kui president Kennedy püstitas 1961 oma riigi ette ülesande jõuda mehitatud Kuu-lendudeni, oli kosmosesse pürgimise alal kõik alles uus. Esimene USA astronaut oli enne seda teinud vaid väikese hüppe kosmose piirimaile, kuid president uskus kosmoselendudega tegelejate võimetesse lennuga teisele taevakehale toime tulla alla aastakümne. Väljakutse oli võrreldav praeguste pingutustega Marsi-lennuks.
Kosmost ja selle olemust tuli uurida senisest täpsemalt ja kosmoselendude põhimõtted selgeks teha algusest alates. Algul õnnestus kokku koguda vaid väike rühm omal käel ja entusiasmist endale asjad selgeks teinud inimesi. Asjatundjate värbamine NASA ja tema allhankijate tarbeks toimus lõpuks nii, et suurtes piirides sobival erialal õppinud inimesed otsiti üles ja neile pisteti tegevusjuhend pihku.
Kuna oli kiire, venisid päevad pikaks ning peresuhted hakkasid kannatama. Asjade kulg oli samalaadne kui nii mõneski praeguses start-up ettevõttes. Kuigi suur osa Kuu-lendudeks vajatavast tehnikast oli mingil kujul olemas, tuli seda edasi arendada ja luua ka uut.
Suurt Saturn V kanderaketti ning Apollo-kosmoselaeva tehes põrkuti kogu aeg väikestele probleemidele, mis tuli lahendada kiiresti. Kui töötempo oli 1966. haripunktis, oli NASAs töötegijaid peaaegu pool miljonit. Projekti peale kulutati üle nelja protsendi Ühendriikide rahvuslikust koguproduktist.
Rakettidega oli algul raskusi
Saturn V arendamise algetapil plahvatasid suured rakettmootorid katsete ajal. Uurimisel leiti põhjus olevat kütuse ja vedela hapniku ebaühtlases pealejooksus mootori põlemiskambri ülaossa. Probleem lahendati lihtsalt, mootori sisemusse pandi nende paremaks segunemiseks metallist labad. Kui teise astme mootorid hakkasid töötama vahelejätmistega, siis sellest saadi üle, muutes vedela hapniku etteandetoru vetruvaks.
Rakett kippus olema ka ülekaaluline – probleemile leiti lahendus, kui vedela hapniku ja vedela vesiniku paakide vaheseinad tehti sellisest vahtplastist, millest tehakse surfilaudu. Paagid saadi kergemaks ka seetõttu, et kasutati uut tüüpi keevisõmblusi ning paakide väline metallkest valmistati erinevatest kohtadest erineva paksusega. Kriitilistes kohtades oli paak paksem ja väiksema koormuse all olevates kohtades õhem.
Apollo-laevu tehes olid massi- ja mahutavuskriteeriumid väga rangelt paika pandud. Juhtimismoodul, milles meeskond veetis suurema osa lennuajast, oli väikese sõiduauto suurune. Sellest hoolimata suudeti sinna mahutada kõik tarvilikud seadmed navigeerimisvahendeist televisioonikaamerateni. Seadmeid tuli selleks mõõtmetes ja kaalus kõvasti vähendada, kuid samas säilitada nende väga suur töövõime.
Kuu-lendude suur pärand
Kuigi teaduslikus ja tehnilises mõttes oli Apollo-programm märkimisväärne, on kogu selle tähtsust raske mõõta. 1960-ndatest aastatest alates on Kuu-lennud aina innustanud noori tegelema teaduse ja tehnikaga kuni tänapäeva välja. Osa on valinud otseselt kosmoselennud, teised kaldunud tegema midagi muud. Muuseas olid ka Elon Musk ja Jeff Bezos Kuu-lendude perioodil alles lapsed – kes teab, ehk seepärast on nad nüüd ise vallutamas kosmose avarusi.
Laskumised Kuu pinnale tõstsid inimkonna eneseusku ja -uhkust. Räägitakse, et isegi kusagil kehvakeses Aafrika külas võib väike laps jagada seda ebamäärast rahulolutunnet, et „me“ oleme käinud sellel meid jälgival Kuul.
Uued väljakutsed ootavad
Apollo-programm oli suurepärane näide sellest, mida inimkond võib soovi korral korda saata. Kui eesmärgiks ei ole minna vastuollu loodusseadustega, vaid teha midagi suurt ja seejuures auahnust kõditavat, siis võib see õnnestuda: võetakse olemasolevad ideed ja seadmed, seotakse need omavahel, arendatakse edasi soovitud suunas ja leiutatakse lisa seni, kuni peaeesmärk on saavutatud.
Samasugust lähenemist soovitakse kasutada kliimamuutuste aeglustamiseks. Tehnilisi väljakutseid jätkub, nagu näiteks süsihappegaasi tõhus talletamine või tuumaenergia kindel ohjamine. Järgmiseks on vaja uut Kennedyt, kes paneb paika uued tehnilised sihid ja eraldab vajalikud ressursid.
Vaata lisa novembri Tehnikamaailmast.
