Kuigi Intelil on praegu keerukad ja rasked ajad (3,5 aastat tegevjuht olnud Pat Gelsinger astus 1. detsembril oma kohalt tagasi) ja ettevõte kaotab usinasti oma turuosa konkurent AMD-le, on ta siiski praegugi suurim tegija. Intelile kuulub laua- ja sülearvutite protsessorite turust 61,6% (aastal 2011 oli number 80,4%), AMD-le vaid 35,5%. Sel suvel oma 56. sünnipäeva tähistanud firma on teinud selle aja jooksul läbi meeletu arengu ning esitlenud erinevate arhitektuuridega lahendusi.
Inteli esimeseks kommertsprotsessoriks (Central Processing Unit, CPU) oli 1971. aastal ilmunud 4-bitine Intel 4004, mis oli valmistatud 10 μm tehnoloogias ning omas 2300 transistori. Kuulsaks sai aga nende 16-bitine 8086, mille IBM oma IBM PC südameks valis. See oli juba 3 μm tehnoloogias 29 000 transistori omav isend.
Järgnes riburada mööda palju uuendusi arhitektuuris, kuid üks asi oli muutumatu – 1 CPU = 1 tuum. Alles 2002. aastal ilmunud Intel Xeon serveri-CPU ja Pentium 4 lauarvutiprotsessor hakkasid kasutama HyperThreading (HT) mitmelõimelist tehnoloogiat, kus arvuti opsüsteem näeb ühte reaalset füüsilist protsessorituuma kahe protsessorina. Kui 2006. aastal ilmusid Intel Core ja Core 2 protsessorid, siis need loobusid HT kasutamisest, kuna nende arhitektuur baseerus vanal P6 mikroarhitektuuril.
Alles Nehalemi mikroarhitektuuri ilmumisega novembris 2008 ilmunud Intel Core i7 protsessorid tõid HT tagasi. Algselt ei jaganud opsüsteemid HT-st miskit ega suutnud sellest mingit kasu saada ning alles Windows 2000 SP3 ja Windows XP SP1 lisasid täieliku toe ka HT jaoks.
Kuigi räägime, et opsüsteem näeb neid kui kahte protsessorit, siis võit siin nii suur pole – sõltuvalt kasutatavatest programmidest umbes 30%, aga asi seegi.
Ka jaotati CPU-d klassidesse: nõrgim ja vähimate tuumade arvuga oli Core i3, siis tulid Core i5 ja Core i7 ning lipulaevana Core i9. Nii kestis areng samas stiilis läbi aastate kuni 11000 seeria CPU-deni välja.
2021. aasta oktoobris kuulutas Intel välja uue koodnimega Alder Lake 12000 CPU-seeria, kus suureks uuenduseks oli kahte tüüpi tuumade olemasolu: P-Core (Power Core) ja E-Core (Efficiency Core). Esimesed kasutasid HT-d ja neid nägi opsüsteem endiselt kahe tuumana, E-tuumad aga HT-d ei kasutanud, aga olid energiasäästlikumad.
Näiteks minu seni tööd rabaval Core i7 12700KF CPU-l on 20 tuuma, neist 8 on P-Core ja 4 E-Core. Kokku seega 12 tuuma, kuid opsüsteem näeb seda CPU-d kui 20-lõimelist isendit.
Siin tuleb aga kohe mainida, et kasutada saab neid normaalselt alles Windows 11 opsüsteemiga. Windows 10 ja madalamad versioonid ei saa aru, mida CPU talle ette kannab ja nii võibki juhtuda, et suurt jõudlust nõudvad programmid (moodsad mängud, graafika- ja videotöötlusprogrammid saadetakse väetimate E-tuumade peale, taustal „looderdavad“ programmijupid istuvad aga „võimutroonidel“.
Esimest protsessorit testides tegin isegi esmalt katse Windows 10 peal. Kord olid tulemused head, miski aja pärast uuesti jooksutades aga vaata et poole nigelamad.
Uuematel protsessoritel leiame veel lõpust tähe K, F või isegi KF. Mida see tähendab ja milleks see hea on?
Kui tähte taga pole, on tegu „tavalise“ protsessoriga, mis sisaldab ka CPU-sisest graafikakiipi ning see on lukustatud taktsagedusega, mis tähendab, et kasutajal teda üle kiirendada ei õnnestu.
Täht K viitab ülekiirendamisvõimelisele CPU-le, kuid peab silmas pidama, et seda saab teha ainult kõige kallimate kiibistikega (Z-seeria, nt X790) emaplaatidega. Kel plaan osta soodsam (nt B-seeria) emaplaat, neil pole ka mõtet kallimat K-seeria CPU-d soetada.
Täht F tähendab, et antud isendil sisene GPU graafikakiip puudub ning nad on energiasäästlikumad ja taluvad suuremat ülekiirendamist. Kui plaanite soetada korralikku ja kallist mänguri graafikakaarti, on F-seeria CPU sinna kõrvale loogiline ja mõistlik valik.
2023. aasta lõpus kuulutas Inteli CEO (toona veel Pat Gelsinger) välja 2024. aastal saabuvad Arrow Lake arhitektuuriga CPU-d, mis pidanuks saabuma aasta teises pooles. Nii juhtuski – novembri lõpus saime ka meie Arvutitarga abiga oma testilauale esimese Core Ultra. Kuigi oleme tavaliselt alustanud kiireimast 9-seeriast, siis sedakorda polnud Core Ultra 9 meie turu jaoks kuskilt saada. Nii pidime leppima Core Ultra 7 256K masinaga.
Suureks uuenduseks Core Ultra juures on asjaolu, et taas on ära kaotatud HyperThreading. Selle CPU 20 tuuma näebki OS 20 CPU-na. Ent siin on taas vahe nende 20 vahel: neist 20 tuumast on 8 Lion Cove P-tuumad ehk siis kiirema takti ja jõudlusega ning 12 ülejäänut nõrgemad Skymount E-tuumad.
Kes soovivad nüüd ka ise Ultrat soetada, tuleb taas arvestada asjaolu, et kui seni kasutasid eelmised põlvkonnad protsessoripesa Socket 1700, siis Core Ultra vajab juba uue Socket 1851 protsessoripesa ja Z890 kiibistikuga emaplaati. Neid on aga eri tootjatelt eri hinnaklassides hulganisti saada.
Ultrasid pole Intel ise valmis treinud, vaid neid toodab TSMC oma 3 nm tehnoloogias. Ametlikult on toetatud opmälu (RAM) kiirus 6400 MT/s, kuid meie masina Gigabyte emaplaat lubas suisa 7200 MT/s mälusid kasutada. Kui kasutada mitte-F protsessorit, siis leiab sellest integreeritud Arc Xe-LPG Graphics 64EU graafikaprotsessori. Kuna testimasinaga kaasa pandud RTX 4080 osutus vigaseks, siis saidki kõik testid just CPU-sisese GPU-ga jooksutatud.
Uuenduslik on CPU-s sisalduv NPU 3720 AI protsessor, mida Intel kuulutas kui maailma esimest AI aktseleraatoriga mänguriprotssorit (kuigi juba jaanuaris ilmus AMD 8000G koodnimega Phoenix-G, millel on ka XDNA AI kiirendi).
Kui vaatame jõudlust mitte-AI testides, siis tegutses ta minu i7 12700KF-ga enam-vähem samal tasemel. 13000 ja 14000 tippudele jääb ta aga armutult alla.
Hinnad Arvutitargas on Core Ultra 7 265K protsessoril 460 euro kandis, Core Ultra 5 245K on umbes 100 eurot odavam ning ettetellitav Core Ultra 9285K on juba soolasema hinnaga – 699 eurot.
