Kes on aga Walkie-Talkie leiutaja, selles osas lähevad arvamused lahku. Kuigi juba aastal 1933 ilmusid esimesed mobiilsed raadiosaatjad, kasutasid need vaid koode (a la morse) ja said oma toite sõidukilt. Ajalooliselt võib lugeda Walkie-Talkie kui idee sünniks 1935. aasta 20. maid, kui poola päritolu raadioinsener Henryk Magnuski esitas leiutisele patenditaotluse, mis rahuldati 19. märtsil 1936. Hiljem ehk aastast 1939 liitus ta Motorola meeskonnaga ja oli üks juhtivaid insenere firma oma Walkie-Talkie mudeli loomisel. Kuid nende töötav ja armees kasutuselevõetud ranitsamudel SCR-300 (mida hakatigi laialdasemalt kutsuma hüüdnimega Walkie-Talkie) valmis alles aastal 1940 Galvin Manufacturing Company poolt (praeguse Motorola eelkäija). Tiimis olid Henryk Magnuski, Dan Noble, Marion Bond, Lloyd Morris ja Bill Vogel. Esimene reaalne käeshoitav II maailmasõja kuulsaim raadiosaatja – SCR-536 – valmis aga alles aastal 1941 ning kandis nime Handie-Talkie (HT). Tiimi juhiks oli Don Mitchell, Galvin Manufacturingi juhtivinsener. Juuliks 1941 oli seade juba masstootmises. Suurt osatähtsust näitas seade Omaha Beach’i dessandi ajal Normandias 1944. aasta juunis. Enne seda sai ta lahinguristsed Itaalias, Sitsiilias ja Põhja-Aafrikas. Iga US 29th Infantry Divisioni kompaniil oli kuus seadet. Sõja lõpuks oli Motorola tootnud USA armee jaoks kokku 130 000 seadet.
Ütled ühe, mõtled mitut
Tänapäeval on jutuks olev seade populaarne antiikamatöörraadio entusiastide ja militaarraadio seadmete kollektsionääride seas. SCR-536-l oli viis raadiolampi veekindlas kestas ja ilma lülitusnuputa. Kui antenn välja tõmmati, lülitus seade sisse ja kui tagasi lükati, lülitas ta end välja. Koos akudega kaalus seade 2,3 kg (ilma akudeta 1,75 kg). Ta opereeris AM-seades vahemikus 3,5–6 MHz. Väljundvõimsuseks oli signaalil 360 mW. Signaali leviala sõltus maastikust – mitmekümnest meetrist liigestatud maastikul kuni ligi 5 km merel. USA armee nomenklatuuris oli ta koodnime BC-611 all.
Teine suurnimi Walkie-Talkie ajaloos on Donald L. Hings. See Kanada leiutaja valmistas esimese reaalselt töötava Walkie-Talkie juba aastal 1937 oma tööandja Consolidated Mining and Smelting (CM&S, praegune Cominco) jaoks väikelennukite (bush planes) sidevahendiks, mis lendasid Kanada põhjaosa kaugete sihtmärkide vahel. Kuid seda seadet ei kutsutud veel Walkie-Talkie’iks – ta oli lihtsalt kahesuunaline väliraadiojaam. Esimesed Walkie-Talkie’id suurt avalikku huvi ei äratanud kuni maailmasõja puhkemiseni aastal 1939, kui neist sai väga väärtuslik sõjaline tehnoloogia. CM&S „laenutas“ siis oma inseneri Hingsi Kanada kaitseministeeriumi jaoks sõjalisi tehnoloogiaid arendama. Mõneaastase uurimistöö tulemusena loodi mitmeid mudeleid armee jaoks, neist edukaim oli Model C-58 Pack Set, seda nii oma võimekuselt kui tootmismahult – sõja jooksul valmistati neid kümneid tuhandeid. Ning neid loodi nii Mandri-Euroopa kui troopiliste alade lahingutandrite jaoks ja seda nii tavaliste käsijaamade kui sõidukitele ja tankidele monteeritavate versioonidena. C-58 innovatsioonide hulgas olid varieeruvad antennid ja toiteallikad tagamaks efektiivseimat tööd lahinguoludes, hääleskrämbler pealtkuulamise vältimiseks ja erifiltrid lahingumürade eemaldamiseks.
Kolmandaks innovaatoriks siin vallas tuleb nimetada Joan-Eleanor süsteemi, mis loodi mobiilraadio pioneeri Alfred J. Gross’i ja US Office of Strategic Services (OSS) inseneride Dewitt R Goddard’i ja Stephen H. Simpson’i poolt aastal 1942. Nime sai ta Goddard’i naise Eleanori järgi, millele Simpson lisas Joani. Algne arendus toimus RCA (Radio Corporation of America) laborites Riverhead’is, toodeti neid neljas firmas. Armees võeti süsteem kasutusele aastal 1944 ja oli Top Secret klassifikatsiooniga kuni aastani 1976. Peamine suund oli rindejoone taguste salaagentide varustamine nendega vananenud S-Phone süsteemide asemel. Süsteem oli kaheosaline – SSTC-502 „Joan“ väliagendil ja SSTR-6 lennukil, mis paiknes kindlaksmääratud ajal ja kohal. Süsteem kasutas VHF-laineala, mis oli tollal vaenlase jaoks ebaefektiivselt jälgitav. Kuna kasutati väga väikese võimsusega saatjat, olid sideseansid peaaegu märkamatud ja sakslased polnud süsteemist üldse teadlikud. Erinevalt tavalistest umbes 14 kg raskustest saatjatest kaalus SSTC-502 ainult umbes pool kilo ja oli alla 17 cm pikkune. Ta kasutas kaksiktrioodi kombinatsioonis superregenaratiivse detektoriga vastuvõturežiimis ja ostsillaatorit saatmise ajal. Kaks lisaraadiolampi olid kasutuses mikrofonivõimendis ja modulaatoris. Toidet sai ta kahest 67,5 V akust. Algselt kasutati sagedust 250 MHz, kuid kui avastati, et sakslastel on sama laineala vastuvõtu suutlikkusega vastuvõtja, muudeti see kiirelt 260 MHz peale. Lennukil paiknev saatejaam oli aga kopsakam – SSTR-6 kaalus juba üle 18 kg. Ta kasutas superheterodüün-vastuvõtjat koos kahe RF-võimendi, kahe limiteri ja FM-detektoriga. Toite tagasid talle neli 6 V akut. Kasutust leidsid nad B-17 ja de Havilland Mosquito lennukite pardal. Esimene edukas katselend sooritati 22. novembril 1944 de Havilland Mosquito pardal, kui vastuvõttu juhtis Stephen Simpsons lennuki pardal isiklikult. Side toimus 10 km kõrgusel okupeeritud Hollandi kohal agendiga koodnimega „Bobbie“. Edasi toimus juba kuni sõja lõpuni sadu missioone eelnevalt langevarjutatud agentidega.
Walkie-Talkie ja tänapäev
Pärast sõja lõppu ja salastatuse langemist leidsid Walkie-Talkie’id laialdast kasutust tsiviilelus – alguses päästeteenistustes ja eralennunduses, kuid hiljem palju laialdasemalt. Eriti populaarsed olid nad pikamaaveokijuhtide seas. Meenutagem omaaegseid menufilme „Konvoi“ ja „Smokey ja Bandiit“ seeriaid. Seal pidasid rekamehed (ja nende abimehed) sidet just Walkie-Talkie’ide abil. Meie autojuhtide argoos kutsuti neid „lällariteks“ ja nad on kasutusel siiani, kuigi odav ja pea igale poole leviv mobiilside on neid tõsiselt välja tõrjumas. Kuid igati omal kohal olid nad ka laadimistöödel sadamates, raudteejaamades, ehitusplatsidel – kaasvõi side tornkraana juhiga – , korrakaitses ja veel paljudel elualadel.
Nüüd, kui sõjalised embargod on langenud, on Walkie-Talkie’id leidnud uue tarbijaskonna ka meelelahutuslike vidinate seas, eriti just lastele suunatud asjades. Selleks on aga lubatud vaid väikese võimsusega (ja seega levipiirkonnaga) seadmed, mille võimsus peab jääma alla 100 mW ning mis kasutaksid vaid ühte kuni kahte kiipkontrollitud kanalit avalikus 27 MHz AM-kanalis. Hilisemalt lubati neile ka 49 MHz sagedusala ning mõningatele isegi FM-modulatsioon. Nüüdsel mobiiliajastul on aga tekkinud terve rida Walkie-Talkie’i imitatsioonirakendusi. Neid leiame me nt Voxer, Zello, Orion Labs, Motorola Wave ja HeyTell lahenduste seast. Olulist osa mängivad nad aga siiani päästeteenistuste ja korrakaitseteenistuse seas ning merenduses ja väikelennunduses.
