Too siinmail esimene, 4,5liitrise mootoriga kahetaktilise kuumpeamootoriga Lanz Bulldog – teadaolevalt üldse vanim traktor Eestimaal – on tänaseni töökorras ja asub Varbola vanavaraaidas selle peremehe Hindrek Kuke hoole all. Kui külastajaid rohkem, on Hindrek valmis vana raudruuna ka käima tõmbama – õigemini keerama, sest käivitamiseks on nendel traktoritel suur n-ö rooliratas, mis hooratta külge kinnitub ja mille abil siis mootorit toore jõuga ringi tuleb ajada.
Asus aurumasina kõrvale
Tegelikult on Lanzi kaubamärgi all põllutöömasinaid toodetud märksa kauem kui see tänavune sajas sünnipäev, mis tähistab otseselt iseliikuva traktori tootmise algust. Heinrich Lanz alustas oma Maschinenfabrikis juba 1879. aastal muuhulgas auru- ja rehepeksumasinate tootmist, veelgi varem oli ta algust teinud igasuguste hobuste taha rakendatavate põlluharimisriistade, niidumasinate jne valmistamisega. 1921. aastal valmis saanud esimene traktor erineb aga juba põhimõtteliselt aurumasinast, kuigi traktori tulek ei lõpetanud veel hoobilt aurumasinate tootmist ja kasutamist.
Eestimaa pinnale jõudis esimene Lanz Bulldog niisiis aasta pärast nende traktorite tootmise algust Saksamaal. Ja siia toodi neid vahelduva eduga kuni 1940. aastani. Kuigi otsest arvestust tol ajal maale toodud traktorite kohta ei peetud, arvatakse, et ühtekokku toodi Eestimaale oma 120 Lanzi. Teiste toonaste traktorimarkidega võrreldes on see suhteliselt väike arv, kuid olulise panuse siinse agrokultuuri edenemisse andsid nad siiski.
Traktori sünniajaks võib üldiselt pidada 1910ndaid aastaid, kui põldudele jõudis esimene omal jõul liikuv nn künnimasin – kolmerattaline kaadervärk, mille üks ratas vedas ja kaks olid mõeldud toetamiseks. Need olid sageli väga suured, jõuallikaks oli petrooleumi kasutav mootor ning alguses oli nende masinate arendamine tihedalt seotud sõjanduse vajadustega. Nii võisid kahurid olla teinekord juba nii kopsakad ja rasked, et hobustega neid vedada ei jõutud.
Alguses oli ratastega mootor
Tol segasel ajal tõusis pildile ka Heinrich Lanz oma n-ö paikse sisepõlemismootori ratastega variandiga. Nii nimetab esimesi Lanzi traktoreid mitmel elualal tuntud Eero Kotli, kelle üks harrastustest seondub vana tehnika taastamise ja alalhoidmisega. Nii on tal ka endal kaks Lanzi traktorit, mida ta aeg-ajalt künnivõistlustele või vanatehnika näitustele ilmarahvale vaatamiseks toob, käima paneb ning hiigelsuure kolviga kahetaktilisel mootoril pealtvaatajate rõõmuks popsuda laseb.
Eero Kotli sõnul kasvas Lanz ja üldse põllutraktor välja nn maamootoritest. Need olid paiksed mootorid, mida sai hobuvankrile tõsta ja kohast kohta transportida – näiteks käia taludes rehte peksmas, vilja jahvatamas ja mujalgi, kus oli tarvis n-ö pöörlevat jõudu. Selliseid maamootoreid toodeti veel 1930ndatel aastatel, kui liikuv traktor oli juba üsna levinud. See oli aeg, kus kõrvuti võis kohata nii järelveetavat kui iseliikuvat aurumasinat, aga töid tehti juba ka teisaldatava maamootoriga ning nende kõigi kandadele hakkas tasapisi astuma iseliikuv raudhobu ehk siis masin, mida võib pidada tänapäevase traktori eelkäijaks.
Esimesed traktorid – nii ka Lanzid, olid üsna algelised – üks käik edasi, üks tagasi ja ega eriti rohkem funktsioone sellisel riistal olnudki kui paigast paika liikuda ning suure lintratta pealt pöörlevat jõudu edasi anda. No ja algeline sidur, et masin ka kohapeal töötada saaks.
Toonase kuumpeamootori eripära seisnes veel selles, et seda käima pannes ei teadnud kunagi, kumba pidi mootor tööle hakkab. Ja kuna polnud ka eraldi käigukasti, siis saigi edasi- ja tagasikäiku vahetada vaid nõnda, et mootor tuli n-ö tagurpidi tööle saada. See kõik nõudis masinistilt omajagu vilumust, kelle töö oli mõnes mõttes ohtlikki ja sõltus üksjagu ka lihtsalt vedamisest. Aga juba esimesed katsetused näitasid farmeritele ikkagi sisepõlemismootori eelised aurumasina ees kätte.
Eero Kotlil on vana põllutehnikaga põlvkondadetagune side. Nimelt seisnes tema vanaisa Gustav Treieri äri selles, et ta ehitas vanu järelveetavaid aurumasinaid ümber isesõitvateks. Ostis aurumasina, ehitas selle ümber, müüs maha ning kogus sedasi oma kapitali.
Lihtne ja loogiline ehitus
„Lanzi ilu tolle aja põllumeestele seisneb selles, et ta on imelihtsa ehitusega. Kui võtta võrrelda neljasilindrilise mootoriga traktor ja panna selle kõrvale Lanz, siis viimasel on töö tegemiseks vaid loetud arv osi, esimesel aga ainuüksi klapiajamis juba suur hulk vedrusid ja hoobasid,” iseloomustab Kotli kahte lähenemist sisepõlemismootorile. „Kui Lanzil on mõnikümmend liikuvat osa, sest kahetaktilise mootori puhul teevad kolb ja karter ära olulise osa tööst, siis keerulisemal mootoril on neid osi sadu.”
Ta nimetab Lanzi mootorit n-ö nooreks ehk veeranddiisliks. Kui tavalisel diislil on tarvis põlemiskambris kõrget rõhku ja selle tagamiseks kõrgsurve sissepritsepumpa, siis Lanzi surveaste on 1:5 ja agregaat, millega kütust silindrisse pritsitakse, on kõrgsurvest kaugel.
Lanzid on kõik ühesilindrilise kahetaktilise kuumpeamootoriga ja vesijahutusega, erinevate mudelite mootori töömaht jääb 4,5 ja 10 liitri vahele. Liigub selline traktor keskeltläbi kiirusega 5 km/h ehk siis sellise paraja jalakäija astumise kiirusega. Seda liikumist ja üldse mootori töökäike saadab omapärane popsumine, umbes säärane, millega vanasti poisiklutid iseloomustasid oma paigast ära süüte ja prahise õhufiltriga punnvõrridega sõitmist: „Pauk ja postivahe.”.
Sõna „kuumpea“ mootorit ilmestavas nimetuses tähendab seda, et silindri pea aetakse kuumaks väljastpoolt nii, et põlemiskambris oleks piisavalt kõrge temperatuur, mis paneb suhteliselt madala rõhuga pealeantava kütuse sedavõrd aurustuma, et rõhk tõuseb ja süttiv kütus suudab kolvile töökäigu anda.
Lanzide mootorite töömahud on tänapäevamõistes ulmelised – esimesed Lanzid olid 6,3liitriste mootoritega, kusjuures kolvikäiku ei mõõdeta sellisel mootoril millimeetrites, vaid (paljudes) sentimeetrites. Kolb on malmist ja kaalub üle 10 kilogrammi ning pöördeid arendab selline mootor maksimaalselt 400–450 minutis. Ometigi tähendab see ligemale 1000 kolvikäiku minutis, mis kolvi suurt massi arvestades on insenertehniliselt märkimisväärne.
Suurimatest, 10liitrise mootoriga Lanzidest võis uuena välja pigistada 55 hobujõudu. Nendel, mis praegu Eestis alles ja mis aja jooksul omajagu n-ö sihtotstarbelisi töötunde läbinud ja mille mootor seeläbi uuega võrreldes märksa hõredamaks muutunud, on sellest järele jäänud ehk veel pool. Aga mootori säärane ülesehitus annab talle ülivõimsa pöördemomendi, nii et vana Lanz võib oma mõnekümne hobujõuga vabalt mõne tänapäevase paarisaja hobujõulise traktori n-ö ära tõmmata.
„See on toores jõud, mitte kunstlikult pööretega ja ülekannetega kõrgeks aetud jõud,” selgitab Eero Kotli. „Ehk siis – Lanzi mootorist tuleb n-ö otse välja see jõud, mida on vaja maakamara keeramiseks.”
Ohutus jäi toona tahaplaanile
Sillaotsa talumuuseumis on üks suurim, 10liitrise mootoriga Lanz Bulldog, mis taastati Ebaveres, ettevõttes nimega Kaarma KT, võimalikult ligilähedaselt autentsena – kuni tumehalli värvini välja. Just sellist värvi kandsid need traktorid ka peaaegu saja aasta eest tehasest väljudes. Teine sarnane, mõne aasta eest Poolas taastatud traktor kuulub Eero Kotlile.
Muuseumi juhataja Kalju Idvand selgitab lahti, et selliseid Lanzi traktoreid hakati buldogideks nimetama just nende lühikese nina tõttu.
„Traktoril on metallrattad ja pori sisse ta kinni ei jää. Kui ta aga peaks mutta vajuma, siis lööb mootor lihtsalt hooga traktori ringi ja kummuli. Eriti tihti juhtus seda Fordsoni traktoritega. Kui niimoodi töötada, siis ühel hetkel ei jätku enam mehi, keda traktorite peale panna,” heidab Kalju Idvand võllanalja. „Ohtlikke kohti on veelgi. Näiteks see „rool“, millega mootorit käima pööratakse, tuleb oma sälkudest õigel ajal lahti saada, sest kui see koos käima läinud mootoriga pöörlema hakkab, on töömehel käeluu kohe pooleks. Kui traktorist rooli kätte ei saa, võib see sealt ka lendu pista ja päris pikki vahemaid läbida.”
Ohutustehnika on aja jooksul kõvasti muutunud, tänapäeval ei lubaks keegi sellist traktorit ei tootmisse ega ammugi ekspluatatsiooni. Viimati toodi neid Eestisse Tartu Eesti Majanduse Ühisuse korraldusel terve laevatäis, ilmselt kusagil veerandsada tükki, vahetult enne viimast suurt sõda. Ostjateks olid teadagi toonased jõukamad talumajapidamised.
„Pärast sõda korjati Lanzid kokku, remonditi need Tallinnas hilisemas ekskavaatoritehases ära ja jaotati nõukogude võimu loodud majanditesse,” teab Kalju Idvand rääkida. „Läänest siis enam traktoreid Eestisse juurde ei tulnud, aga eks juba augustis 1940 Venemaalt hakkas neid tasapisi juurde tulema.”
