Prantsuse autotööstuse legendaarsemaid mudeleid, Citroën 2CV, tähistab neil päevil oma 50. sünnipäeva. 7. novembril 1948. aastal avati Pariisi 35. autonäitus, mis läks ajalukku Citroën 2CV esitlusega. Inetust pardipojast, nagu autot peagi hüüdma hakati, sai vaatamata irooniale auto välimuse kohta Citroëni legendaarseim mudel.
Tegelikult pidi 2CV tootmisse jõudma juba 1939. aastal, kuid vahele tuli II maailmasõda, mil prantslastel oli muudki teha kui autosid toota. 2CV eelkäija TPV (Toute Petite Voiture ehk “väga väike auto”) paistis silma ühe esilaterna ja alumiiniumkerega, ainsat kojameest “vändati” käsitsi, kahesilindriline vesijahutusega mootor käivitus vändast. Enne sõda jõuti valmis teha 250 autost koosnev katseseeria, kuid see hävitati enne Prantsusmaa okupeerimist – et uue auto üksikasjad ei jõuaks vaenlase kätte. Alles 1970. aastal leiti ainus säilinud prototüüp (teine versioon räägib, et selle legendi lasi käibele Citroën ise ja tegelikult elas sõja üle kümmekond autot).
Oli TPV-ga kuidas oli, kuid 2CV jõudis seeriatootmisse alles 1949. aastal. Selleks ajaks lisandusid teine esilatern ja kojamees, alumiinium ja magneesium olid asendatud terasega. Uus 375 cm3 kubatuuriga 9 hj mootor oli hoopis õhkjahutusega, käigukastile oli lisandunud neljas käik.
2CV oli midagi sellist, mida automaailm eales varem näinud polnud. Autoajaloo legendaarsemaid mudeleid võeti vastu vastuoluliste tunnetega. Mitmed Citroëni edasimüüjad keeldusid autot üldse müüki võtmast, kuna pidasid autot liiga koledaks.
Tavainimesed, kellele auto mõeldud oli, spetsialistide arvamusest ei hoolinud. 185 000 tolleaegset franki tähendas odavaimat autot turul. Sõjast räsitud Prantsusmaal tähendas see ainsat võimalust neljarattalise liiklusvahendi muretsemiseks. Esimesed kliendid said oma autod kätte 1949. aastal, vaid kaks aastat hiljem olid prantslased valmis ootama 6 aastat, et vaid saada 2CV omanikuks. Sama pilt meenub eestlastele seitsmekümnendatest–kaheksakümnendatest aastatest, mis meilgi inimesed autojärjekordades seisid, et Moskvitši või Žiguli omanikuks saada.
Sarnasust paar aastakümmet hilisema NSV Liiduga suurendas ka fakt, et järelturul maksis kasutatud 2CV rohkem kui tuliuus auto. Mujal maailmas kurioosne olukord, kuid meile tuttav – kui uus VAZ 2101 maksis seitsmekümnendate aastate keskel 5500 rubla, siis viis aastat vana auto eest tuli välja anda 8000-10 000 rubla.
Lisaks Prantsusmaale toodeti 2CV ka Inglismaal, Belgias ja Portugalis. Inetu pardipoja tootmismahud kasvasid kuni 1966. aastani, mil konveierilt veeres maha 168 357 autot. Selleks ajaks oli Inetust pardipojast saanud samasugune Prantsusmaa sümbol nagu Eiffeli torn, hallitusjuust või punavein.
Kuuekümnendate aastate kuldsed ajad said mööda ning seitsmekümnendatel–kaheksakümnendatel aastatel läksid tootmismahud järjepanu allapoole. Tehas Levalloisis lõpetas tegevuse 1988. aastal, viimane 2CV veeres Portugalis asuva Mangualde tehase konveierilt 27. juulil 1990. aastal, 42 aastat pärast esimese auto valmimist!
2CV pole minevik veel tänagi. Peaaegu 7 miljonit toodetud autost on märkimisväärne osa tänagi sõidukorras ja neid liigub mitte ainult Prantsusmaa teedel. Erkki Ots Eesti Citroëni klubist teab, et siinmail peaks olema kümmekond autot, neist enamus on 602 cm3 mootoriga 2CV6.
Ülesanne:
Luua auto, mis
- mahutaks neli inimest ja 50 kg kartuleid
- arendaks 60 km/h kiirust
- tarbiks 3 l/100 km kütust
- oleks odav
- ületaks küntud põllu nii, et autos olevas munakorvis jääks kõik munad terveks
2CV loomises osales Citroëni juhatuse esimees Pierre-Jules Boulanger isiklikult. Legend räägib, et Boulanger istus talle esitatud katseautodesse, silinder peas. Kui silinder maha kukkus, praakis Boulanger auto välja.
Citroën 2CV
- tootmises aastatel 1948–1990
- valmis 3 868 634 autot
1948. aastal…
- mootor R2, 375 cm3
- võimsus 9 hj
- kiirus 65 km/h
- kütusekulu 4,5 l/100 km
- Praegu liikuvatest mudelitest on enamlevinud 602 cm3 mootoriga 2CV6 ja 435 cm3 mootoriga 2CV4, mille tootmine algas 1970. aastal.
