Ametlikult sai kahe naaberriigi sõjaline vastasseis alguse 1955. aastal, kui üks neist liitus NATO ja teine Varssavi paktiga. Kuni Saksamaa taasühinemiseni valmistusid Ida-Saksa Volksmarine ja Lääne-Saksa Bundesmarine Läänemeres kulgeva „sinise piiri“ ääres sõjaks, mis õnneks jäi tulemata.
Projekt C320
Saksa Demokraatliku Vabariigi (SDV) allveelaevastiku loomist alustati tegelikult juba 1952. aasta kevadel, kui tema sõjalaevastik tegutses veel merepolitsei varjunime all. Vastavalt Moskvast saadud juhtnööridele tuli järgmise kolme aastaga relvastusse võtta 14 allveelaeva, rajada taristu nende baseerumiseks ja alustada uute meeskondade väljaõpet.
Rügeni saarele omistati tulevase meresõja plaanides hüppelaua roll. Esiteks asus ta vastase tugipunktidest soodsal kaugusel ning teiseks oli Läänemeri selles piirkonnas isegi suuremate sõjalaevade jaoks piisavalt sügav. Vastavalt ülisalajasele projektile C320 tuli saare geograafia põhjalikult ümber kujundada. Kohalike kriidikaljude alla kavatseti rajada punker allveelaevade jaoks, mis pidi vastu pidama nii konventsionaalsete kui tuumapommide tabamustele. Rügeni kirdeosas asuv Jasmundi järv tuli Läänemerega ühendada kahe uue kanali abil, et rajada sinna sadam kuni viiesaja sõjalaeva jaoks.
Kogu projekti maksumuseks hinnati 2,66 miljardit marka, mis tolleaegsetes oludes oli muidugi täiesti fantastiline arv. Kulude vähendamiseks kavatseti ehitustöödel appi võtta poliitvangid, kelle majutamiseks rajati 3200kohaline range režiimiga kinnipidamisasutus, mis väljast (ja seest) kangesti koonduslaagrit meenutas.
Ida-Saksa allveelaevnike väljaõpe pidi toimuma varem mainitud Dwasiedeni lossis, kus 1953. aasta jaanuaris alustas õppetööd esimene kursus (50 ohvitseri, 150 allohvitseri ja 280 madrust). Pärast teoreetilist ettevalmistust pidid nad läbi tegema praktika Nõukogude Liidult laenuks saadud endistel Kriegsmarine allveelaevadel. Edaspidi kavatseti Stralsundis alustada uue põlvkonna allveelaevade ehitamist.
Professor Gableri büroo
Teisel pool piiri kulges Lääne-Saksa allveelaevastiku ülesehitamine üle kivide ja kändude. Bonni liitlastele tundus Saksa lippu kandvate allveelaevade tagasipöördumine maailmamerele vastuvõetamatuna ja sel põhjusel kehtestati nende veealuse veeväljasurve ülempiiriks 350 tonni. Väike veeväljasurve tähendas ka väikest tegevusraadiust ning Bundesmarine sõjakamalt meelestatud admiralide arvates polnud selliste sõjalaevade ehitamisel erilist mõtet. Samas pakkusid isegi pisemad allveelaevad sümboolset kaitset Varssavi pakti meredessantide vastu ning kaugemas tulevikus loodeti saavutada piirangute leevendamist.
Erinevalt Ida-Saksamaast oli Lääne-Saksamaa territooriumil säilinud mitu sõja ajal allveelaevaehitusega seotud ettevõtet, kes hiljem muidugi profiili muutsid. Nende seas oli näiteks Saksa suurim akutootja AFA (Akkumulatoren-Fabrik Aktiengesellschaft, praegune VARTA AG) tehastega Hagenis ja Hannoveris ning Bremenis asuv Atlas Werke, kus sõja ajal valmistati hüdrolokaatoreid ja pärast sõda kalalaevade jaoks kajaloode. Lisaks sellele oli enamik Kriegsmarine allveelaevakonstruktoreid tööd leidnud Lübecki inseneribüroos IKL, mida juhatas tol ajal veel üsna vähe tuntud professor Ulrich Gabler (1913–1994). IKLi põhitegevuseks oli küll põllumajandustehnika ja raadioantennide tootmine, kuid ühtlasi säilitati seal kogu allveelaevade ehituseks vajalikku saksakeelset oskusteavet.
Bundesmarine alustas allveelaevastiku loomist samuti personali väljaõppest. Selleks tuli kasutada sõja lõpus oma meeskonna poolt põhjalastud XXIII seeria U2365-e ja U2367-t, mis pärast ülestõstmist ja remonti said uued nimed U-Hai (Hai) ja U-Hecht (Haug). Nende järeltulijaks sai samuti sõjaaegne XXI seeria U2540, millele anti Saksa esimese allveelaevaehitaja auks nimi Wilhelm Bauer. Kuna Baueri veeväljasurve ületas lubatut mitmekordselt, tuli tema remondiks ja kasutamiseks NATO liitlastelt eriluba taotleda.
Uute allveelaevade ehitus algas 1960. aastal seeriaga 201, mis kujutas endast sõjaaegse tüübi XXIII edasiarendust. Tellija soovil pidi professor Gabler esialgset projekti nii mitu korda muutma, et kõik nõutud uuendused 350 tonni sisse ära ei mahtunud. Õnneks suutsid Saksa advokaadid liitlastele selgeks teha, et veeväljasurve piirang ei hõlma pardal olevat ballasti ja nii õnnestus mitukümmend hädavajalikku tonni juurde võita.
Seeria 201 oli optimeeritud tegutsemiseks vee all ning sõja lõpu aegsete Saksa allveelaevade eeskujul varustatud spetsiaalse õhutoruga (snorkel), mis võimaldas diisleid ka periskoobisügavusel kasutada. Diislid ajasid ringi generaatoreid, mille energia suunati elektrimootorile, mis töötas nii vee peal kui all. Allveelaeva poolt tekitatava müra vähendamiseks kasutati uudse kujuga viielabalist sõukruvi, mis paigutati roolilabade taha.
Projektis nõuti lisaks maksimaalselt võimsale relvastusele ka moodsa hüdrolokaatori ja radari paigaldamist. Väikesest veeväljasurvest hoolimata õnnestus Gableril uuele seeriale ära mahutada koguni kaheksa torpeedotoru (osa neist sai kasutada meremiinide veeskamiseks); radarist seevastu tuli loobuda.
Uue seeria kõige suurem uuendus oli tingitud tema tulevase tegutsemispiirkonna iseärasustest. Selleks oli mittemagnetilisest terasest kere, mis pidi allveelaeva kaitsma nii magnetmiinide kui magnetanomaalia detektoriga varustatud lennukite eest, keda Lääne-Saksamaa madalavõitu rannavetes oli küllaga põhjust karta.
Teraseskandaalist allveelaevahukuni
Bundesmarine esimene uue põlvkonna allveelaev U1 võeti relvastusse 20. märtsil 1962. Esialgsete plaanide kohaselt pidi Kieli Howaldtswerke laevatehas ehitama kaksteist seda tüüpi alust, kuid juba esimese kahe katsetuse ajal avastati nende sukeltankides ja keres praod. Selgus, et Austriast tellitud kroomnikkelterast polnud Saksa laboris piisavalt põhjalikult katsetatud ning selle struktuur muutus madala temperatuuri tingimustes kiiresti hapraks. Pärast kolmanda allveelaeva (U3) valmimist otsustati seeria 201 ehitus lõpetada ja tema sukeldumissügavust piirata 55 meetrini. Kui juhtunu üksikasjad ajalehtedesse jõudsid, puhkes suur skandaal, mida arutati koguni Lääne-Saksamaa parlamendis.
Esimese läbikukkumise järel tegi Bundesmarine radikaalse kannapöörde ja tellis nelikümmend kõigest 50tonnist allveepaati, mis pidid vastase pealveelaevade avastamiseks kandma eriti võimsat hüdrolokaatorit. Uue seeria projekti muudeti samuti mitu korda ning viimaks kasvas tema veeväljasurve saja tonnini; relvastus jäi seevastu üsna nõrgaks ja kere tuli valmistada kurikuulsast Austria terasest. Seeriast 202 ehitati Bremeni Atlas-Werke poolt valmis kaks alust, mis said samuti Saksa allveelaevakonstruktorite nimed: Hans Techel ja Friedrich Schürer.
Alternatiivse jõuallikaga seeria 203 ei jõudnud projektistaadiumist kaugemale ja sama saatus tabas talle järgnenud seeriat 204, mis kavatseti varustada vesinikperoksiidil töötava 3000 hj Walteri turbiiniga (vt TM, 12/2011).
Järgmine klass 205 (U4 kuni U12) kujutas endast tegelikult 201 ümberehitust suurematele gabariitidele, millele paigaldati võimsam elektrimootor. Selleks ajaks oli sakslastel õnnestunud välja kaubelda luba suurendada veealust veeväljasurvet 450 tonnini. Kui U4 kuni U8 kere oli veel Austria terasest, siis selle seeria nelja viimase aluse puhul katsetati kolme uut varianti, millest parimaks osutus kodumaine austeniitteras PN 18 S2 – seesama materjal, mida kasutatakse ka praeguste moodsate 212A-seeria allveelaevade puhul. Selle seeria U-6 sai ühtlasi Bundesmarine esimeseks radariga varustatud allveelaevaks.
Just siis, kui ehitusmaterjaliga seotud mured olid murtud, tabas Bundesmarinet uus katsumus. 14. septembril 1966 läks teel Neustadtist Šotimaal asuvasse Aberdeeni põhja õppelaevana tegutsenud U-Hai. Pärast seda, kui kõrge tormilaine tugevasti lengerdava allveelaeva diiselmootori õhutoru üle ujutas, kogunes vesi tema masinaruumi ning tekkis kiiresti süvenev diferent ahtrisse. Nüüd pääses vesi ka avatud torniluugist sisse ning kuna sellel tüübil oli ujuvusvaru üsna napp, kadus allveelaev loetud minutite jooksul vee alla.
Kahekümnest meeskonnaliikmest jõudsid üheksa torniluugi kaudu välja ronida, kuid ellu jäi neist ainult üks, kelle Inglise kalatraaler kümmekond tundi hiljem pardale võttis.
Ülestõus Rügeni saarel
Ida-Saksamaa hoogsalt alanud allveelaevaprogrammi oli vahepeal tabanud esimene tagasilöök, mis sai talle ka saatuslikuks. Kolm kuud pärast Jossif Stalini surma puhkesid juunis 1953 SDVs massilised rahutused, mis levisid ka Rügeni saarele. Sealsed poliitvangid alustasid samuti mässu ning üritasid kaaperdada lähimas sadamas seisvat praami, et sellega Rootsi põgeneda. Kuigi nende vastuhakk suruti maha, otsustas SDV valitsus nii kuluka ettevõtmise nagu Rügenile sõjalaevastiku baasi rajamine katki jätta. Edasise kokkuhoiu huvides lõpetati ka allveelaevnike ettevalmistus ning kõik Dwasiedeni kooli kursandid saadeti laiali pealveelaevadele. Enne Berliini müüri langemist saadi Nõukogude Liidust veel mitu pakkumist Ida-Saksa allveelaevnike väljaõpetamiseks, kuid õige aeg oli juba mööda lastud.
Tagasipöördumine maailmamerele
Bundesmarine tähetund saabus 1971. aasta sügisel, kui lasti vette klassi 206 esimene alus veidi pahaendelise numbriga U13. Kokku ehitati neid kaheksateist (U13 kuni U30), millele lisandusid üle 60 aluse erinevate relvasüsteemidega varustatud eksportvariandist 209. Klass 206 sai esimeseks Lääne-Saksamaal valminud tüübiks, mis võis edukalt võistelda teiste riikide tavaallveelaevadega.
Argentina sõjalaevastiku tellimusel valminud San Luis (S32) läks 1982. aastal ajalukku esimese pärast Teist maailmasõda Saksamaal valminud ja lahingus osalenud allveelaevana, üritades Falklandi sõja ajal rünnata brittide sõjalaevu. Välismaiste tellijate nõudel paigaldati uuele seeriale ülimoodne kliimaseade, mis ka Saksa meremeeste elu märksa mugavamaks muutis – varasematel variantidel kannatasid nad pidevalt külma käes, mille leevendamiseks eraldati igale allveelaevale ekstrakomplekt tekke.
1989. aastal, kui Berliini müüri langemiseni oli jäänud veel mõni kuu, kurtis Ida-Saksamaal ilmunud teose „Allveelaev ja allveetõrje“ („U-Boot und U-Jagd“) autor: „Juba aastaid teostavad Bundesmarine allveelaevad kogu Läänemere basseinis lahingutingimustele lähendatud väljaõpet. Samal ajal teevad nad luuret Läänemere sotsialistlike laevastike tegevuspiirkondades ja Läänemerega piirnevate riikide vetes.“ Ida-Saksamaa jõupingutustest oma allveelaevastiku loomiseks eelistas autor igati arusaadavatel põhjustel vaikida.
