Muuseumisse viiv kumer klaasist liuguks avaneb mu ees ja astun läbipaistvasse, justkui kosmosesüstikult pärinevasse kabiini. Kostab hääl, mis ütleb, et seade pildistab ja skaneerib mind. Käib valgussähvatus ja ees avaneb teine uks.
„Kas panite tähele, et üldsegi ei küsitud, kas seade võib teid jäädvustada? Me peame enda üle valvamist ju nii loomulikuks,“ teeb muuseumi giid Natalja Pantelejeva kerge grimassi.
Vitriini paigutatud meeste nahkkingade paar on pealtnäha igati tavaline, kuid: „Ühendriikide diplomaat viis Rumeenia pealinnas Bukarestis olles aastal 1969 oma kingad kingsepale parandada ja sai need tagasi hästi parandatuina. Mingi aja pärast hakkas see diplomaat ja kogu suursaatkonna personal kahtlustama, et neid kuulatakse salaja pealt. Kõik saatkonna ruumid uuriti põhjalikult läbi, ka diplomaatide riided. Kui avati kinga kand, leiti, et kingsepp oli paigaldanud kinga kanda pealtkuulamisseadme, mis oli kõik kõnelused edastanud Rumeenia luurekeskusele.“
Saatuslik vihmavari
Nii Ida kui Lääne leer kasutasid üksteise vastu ebaausaid võtteid, et iga hinna eest saada kõiksugu infot, vajadusel isegi surmates vastaspoole agente.
Ühes vitriinis on väljas must vihmavari, mis osaliselt avatuna paljastab enda sisemuses oleva mürgirelva.
„BBC-raadio üleilmse võrgu Bulgaaria osakonna toimetaja Georgi Markov oli ärritanud oma kodumaa võimumehi. Ta oli 7. septembril 1978 tõusmas Londoni keskmes mööda treppe Waterloo sillale, kui äkki tundis reies kipitust. Pärast oli ihul näha väike punane täpp. Tal tõusis kõrge palavik, ta viidi haiglasse, kus ta kolm päeva hiljem suri. Lahkamisel leiti tema kehast alla kahemillimeetrise läbimõõduga metallkerake, milles oli olnud äärmiselt mürgine risiin,“ kirjeldab juhtunut Pantelejeva. (On teada, et Markovit vihmavarjuga torganud tundmatu pomises peale torget „Sorry“, pani vihmavarju kokku, istus taksosse ning sõitis minema. Toim.)
Ühendriigid on valmistanud kinda seljale kinnitatava ühelasulise minipüstoli. Kui selle kindas käega riivati teist inimest, vallandas see puudutus lasu ja kuul tabas pahaaimamatut kodanikku. Sirutad terekäe ja saad kuuli kõhtu… Briti agent võis endaga kaasas kanda piipu, mida sobivalt keerates ja nügides sai samuti kuuli teele saata.
„Muuseumile ei ole teada, kas agendid on neid ka töös kasutanud,“ mainib giid.
Kirjaoskus otsustas
Vanimad näited salakirjavahetusest pärinevad vaaraode ajastu Egiptusest. Läbi ajaloo on kirjaoskus olnud spionaaži keskne töövahend. Vaid infot jäädvustanud, arhiveerinud ning töödelnud riikide luureteenistused on suutelised tegema paikapidavaid järeldusi. Luureregistrit omades saadakse teha otsuseid, millel on luure, riigi, rahva või valitsuse turvalisust silmas pidades tähtsust.
Ajaloole keskendunud muuseumis leidub viiteid ka tänapäevale, terrorismi ja kübersõjaga seotud seikadele. Möödunud aja ja tänapäevaseid luurefiktsioone esindavad muuhulgas James Bondile pühendatud osa ja on ka lasertuba, kus osavasti laserkiirte ees vääneldes võib „ära hoida tuumapommi plahvatuse“.
Muuseumist saab õppida ka igapäevaelus tarvilikku, vähemalt ühes asjas: kui sisestan salasõnade turvalisust kontrollivasse seadmesse enda arvates äraarvamiseks peaaegu võimatu salasõna, tabab mind suur üllatus: seade lahendab selle poole sekundiga. Seejärel kasutan oma kujutlusvõimet loomaks pikka ja äraarvamatut salasõna. Seade teatab: selle lahendamiseks kuluks 41 miljardit aastat. Ehk lollitasin masina kuidagi ära, aga igatahes on enesetunne nüüd palju parem.
Enigma tõi võidu natside üle
Salasõnumite legend on Enigma-salakirjamasin, mille saladuste lahtimurdmine mõjutas otsustavalt liitlasvägede edukat tegutsemist Teises maailmasõjas. Tõeline edu saabus siis, kui inglastel õnnestus 30. oktoobril 1942 Atlandi ookeanil Saksa allveelaevalt U-559 enne selle uppumist kätte saada nii 4-rootoriline Enigma šifreerimismasin M4 (TM, 8/2006) kui hulk saladokumente, kusjuures kaks inglise madrust uppus neid hankides. Jackpot, kuid läks veel vaja matemaatikageeniust Alan Turingit, kelle abiga koodid murti. Natse vedas alt tõsiasi, et nad kirjutasid sõnumite lõppu „Heil Hitler!“. Siit sai lahtimurdmine alguse ja kogu kodeering avanes. Märtsist 1943 võidi sakslaste sõnumeid vabalt lugeda. Kurb, et maailmasõja üks suuremaid kangelasi – kuigi avaliku tunnustuseta jäänud – lõpetas oma elu enesetapuga, peljates sookaaslastesse kiindumise avalikukstulemist. Eks tunnustamatus aitas ka kaasa.
Muuseumis on palju eksponaate ja seadmeid, mida külastaja võib puudutada, erinevalt teistest muuseumitest. Näiteks puutepaneeliga arvutipõhine salaseade annab kasutajale vihjeid, mille abil äraarvamiseks pakutav sõna tasapisi selgub.
Mõne asja peale nagu ei tulekski. Näiteks Ida-Saksa salaluureorganisatsioon Stasi arhiveeris klaaspurkides tuhandete inimeste lõhnanäiteid, mida koguti kodudes läbi viidud läbiotsimistel või ülekuulamisruumis toolile sokutatud kangatüki abil. Neid säilitati sakslasi iseloomustava täpsusega nummerdatult ning need täiendasid isikuandmeid. Lõhnanäiteist oli abi, kui kahtlusalust otsiti ja tuvastati koerte abil.
Internet teab kõike
Kui on rohkem aega, võiks peatuda kuulama-vaatama kümmekonda Ida- ja Lääne agendi videomeenutust. Nad räägivad oma tööst ja sellest, milleni jõudsid. Kas nad kahetsevad? Ei kahetse.
Kuvaril võib Berliini kaardilt otsida kohti, kus agendid olid vahetanud teateid, saanud surma või ennast varjanud. Kui sisestada otsingusse, milliseid Ida-Berliini kortereid on salakuulatud, täitub kaart tingmärkidega.
Väljapanekute uuemas osas tehakse selgeks, kuidas korjatakse ja paljastatakse andmeid näiteks Facebooki keskkonnas, kuidas häkitakse netilehekülgi ja kuidas üldisemalt kasutatakse arvuteid ja arvutivõrke luuramiseks ja info hankimiseks. On päevselge, et sellist andmehulka nagu näiteks WikiLeaksi poolt kogutu ei oleks endistel aegadel saanud mitte mingil viisil koguda ja töödelda. Enne digiaega ei olnud massiivseid andmevooge, muutunud on andmevahetuse iseloom, dünaamika, kiirus. Luureandmete vahetamiseks pole inimestel vaja enam omavahel füüsiliselt kohtuda. Kuid ei saa välistada, et mingites olukordades kohtuvad suurlinna öisel udusel kaldapealsel kaks kübarat kandvat härrasmeest ja kindapüstol teeb oma töö. Või Novitšok.
