Päris huvitav on jälgida, mida tootjad ise oma uudismudelite kohta lipukirjana välja toovad. Ikka juhtub, et PR-osakonna töötubades nimetatakse auto „sportlikuks“ või „praktiliseks“. Vahel ta ongi sportlik või praktiline, aga vahel ei ole kohe mitte. Nagu sportlikud toasussid või praktilised taskuteta püksid. Et iseenesest on asi ju okei, aga tema iseloomustus sõidab mingit hoopis teist maanteed mööda. Ja siis tuleb Toyota välja oma teise põlvkonna värske C-HR-iga ja ütleb, et see on „tänavatele mõeldud ideeauto“.
Ja teate mis, Toyota siinkohal ei eksi ega liialda ega kiigu üle võlli. C-HR loob tõepoolest tunde, et näituseautot on vaid hädavajalikul määral lihvitud, et see sobiks pärisellu ja päris tänavatele. Samas on hoolikalt alles hoitud – ja esile toodud! – ideeautosid iseloomustav loomingulisus.
Väikeste linnadžiibilike sõidukite mure on paljuski selles, et nad kipuvad välja nägema ja tunduma üsna ühesugused. Kui C-HR-i esimene põlvkond 2017. aasta alguses müüki tuli, imestasid autohuvilised silmad peast. C-HR nägi välja ootamatu ja nurgeline ning jättis mulje, nagu oleks tal õnnestunud lipsata disainerite peoõhtult otse tootmisliinile. Räägitakse, et Toyota boss olevat andnud disaineritele vabaduse ja kätte Toyota tavaliste hallide pliiatsite asemel värvilised ning Euroopa-Jaapani disainitiim ei jätnud võimalust kasutamata. Arvamused auto kohta lahknesid seinast seina ja muidu sarnase automaitsega inimesed lahendasid C-HR-i vastuolulise välimuse küsimust tundeküllastes sõnasõdades.
Tagantjärgi on ükskõik, kas mõnele spetsialistile esimene C-HR meeldis või mitte. Sest esiteks, see meeldis inimestele, näiteks Euroopas on müüdud enam kui 840 000 C-HR-i. Mis veel olulisem – see auto oli tõsiselt oluline läbimurre Toyota enda jaoks. See mudel pani Toyota uskuma, et võib küll teha (jälle) ägeda disainiga autosid. Ja C-HR tõi Toyota kui margi nende inimeste vaatevälja, kes peavad disaini oluliseks ja teevad oma valikuid selle järgi.
Esimese põlve C-HR lõi kõik eeldused, et meil on täna näiteks sellisel moel õnnestunud väljanägemisega uus Prius. Ja muidugi teise põlvkonna C-HR ise, mis näeb iga nurga alt välja proportsioonis, dünaamiline ja ootamatult leidlike detailidega.
Näiteks ühendab tema täis-leedtagatulesid riba, millel süttib punasega välja kirjutatud mudelinimi, kui võti taskus autole läheneda. Tagumise ukse serv ja tagatule serv jooksevad kokku ilma, et neid eraldaks raam. Muidugi uksekäepidemete kriipsud, mis sulgudes nii-öelda kaovad uste sisse peitu.
Ja siis see kahes toonis värviskeem, Toyota kõnepruugis bi-tone+. Vana tõde, et kahte värvi autod sõidavad kiiremini kui samasugused, aga ühte värvi autod. Niimoodi kahes kontrasttoonis värvitud autodest meenub muidugi Peugeot 308 GTi. C-HR-i tugevalt rõhutatud murdejooned meenutavad origamit ning musta ja kollase Sulphur-tooni kombo toob suurepäraselt esile auto hoiaku. Auto kujustuse rütme jälgiv värviskeem on tõesti õnnestunud.
Interjöör on juhile suunatud ja mõistlik. Puutepindadega ei liialdata, vajalikud funktsioonid on nuppude all ning 12,3-tollisel puuteekraanil liikumine on intuitiivne ja arusaadav. Juhi näidikuplokil on oluline informatsioon esiplaanil. Tegelikult on nii ekraanide- kui interjööridisain tohutu pikk samm tänapäeva, mille Toyota on astunud kõigest mõne aastaga. Lisaks, Android Auto ja Apple CarPlay ühenduvad juhtmevabalt, mis ei ole sugugi võimalik kõigi ida taustaga markide puhul. Mitmetest uutest funktsioonidest tasub esile tuua näiteks üle-õhu tarkvarauuendusi ja pilveandmetel põhinevat navi koos reaalajas toimiva liiklusinfoga.
Ümbertöödeldud materjalide kasutamine interjööris on moodne ning eelkäijaga võrreldes on uues C-HR-is poole rohkem taaskasutusplasti, hinnanguliselt saja komponendi juures. Loomulikult on istmekatete kiu valmistamisel taaskasutatud plastpudeleid ning süsinikujalajälge on vähendatud juba tootmises, näiteks spetsiaalseid värvitehnoloogiad kasutusele võttes. Rooli nahkkate on loomanahavabast materjalist ning väikse emotsionaalse detailina käib 64 toonist koosnev meeleoluvalgustus tundhaaval kaasas päevavalguse muutumisega.
Proovisõidupaigaks valitud Ibizal on küll saaresuuruse ööklubi maine, kuid autojuhtidel seal ülemäära lõbus pole, sest saarel tohib vaid kohati sõita 80 km/h, enamasti peab aga piirduma 60 km/h-ga. Mägiteed on hästi kitsad ja käänulised ning näit spidomeetril kuivab niimoodi päris kokku. Euroopa autojuhtide soove arvestades kohandati gaasipedaali reaktsiooni ühtlasemaks ja kiiremaks, ümber ehitatud vedrustus on kergem, aga jäigem. Seda on tegelikult märgata sõidutundes, mis on puhas ja konkreetne. Kõige värskem, viienda põlvkonna hübriidtehnoloogia annab mõistliku tasakaalu kütusekulu ja dünaamika vahel. Kütusekulu jääb versioonist sõltuvalt 4,7 ja 5,0 liitri vahele 100 km kohta ning kiirendus nullist sajani on vastavalt alla kümne või alla kaheksa sekundi.
C-HR tuleb Eestis müügile järgmiselt: Hybrid 140 (1,8 l, 140 hj), Hybrid 200 nelikveoga (2,0 l, 197 hj) ning pistikhübriid 220 lisandub kevadel. Hind algab 32 600 eurost, täismahus tehakse hinnakiri avalikuks 1. detsembril. Aga juba on teada, et põhivarustus on muljetavaldav: näiteks roolisoojendus, juhtmeta Android Auto/Apple CarPlay, pimeala hoiatus, rooli- ja istmesoojendus ning jäävabad klaasipuhastajad. Esindustesse jõuavad autod detsembri keskel.
