Kui Honda märtsis Genfi autonäitusel uue CR-V Euroopas esmakordselt välja tõi, tundus paljudele esmapilgul, et tegu on põhjaliku mudeliuuenduse, mitte päris uue mudeliga. Kuna aga senine CR-V on olnud äärmiselt edukas, moodustades pea veerandi kõigist Euroopas müüdavatest Honda sõiduautodest, siis otsustas ka Honda, et milleks muuta asja, mis töötab. Nii läkski Honda vastupidiselt mõnelegi teisele näitele mudeliuudiste reas mitte revolutsioonilist vaid evolutsioonilist teed.
Vähemalt paberil on uue CR-V-ga seoses kaks suurt uudist. Esmakordselt on tänasele linnamaasturite buumile üks alusepanijaid (esimene põlvkond tuli turule aastal 1995, enam-vähem samaaegselt suure koduse konkurendi Toyota RAV4-ga) saadaval ka seitsmekohalisena ning lõpuks ometi saab ka CR-V valikus olema hübriidversioon. Selle taustal väärib muidugi märkimist ka äraspidine uudis, mille kohaselt sai ajalooks diiselmootoriga CR-V.
7 kohta on hakanud pakkuma mitmed teisedki ja vahel pikendatakse selle huvides autot ennastki. Honda seda teed läinud ei ole ning nii 5- kui 7kohaline CR-V on täpselt samade mõõtmetega. Ka senise mudelipõlvkonnaga võrreldes on uue mudeli pikkus jäänud endiseks, vaid telgede vahe on kasvanud 30 mm võrra, ulatudes nüüd 2660 mm-ni.
Nimetatud 7 kohta on pigem siiski turunduslik nipp, sest ei ole teistel autotootjatel õnnestunud 7 täisväärtuslikku kohta pisut enam kui 4,5 m pikkusse autosse paigaldada ja ei õnnestu see ka Hondal. Kui end lõpuks sinna kohale voltida, siis selgub, et olukord ei ole küll nii hull kui mõnesti teises sama suurusjärku autos, kuid on päris selge, et täiemõõdulisest 7kohalisest autost on CR-V kaugel. Tõsi, teatavat kompromissi pakub 150 mm ulatuses edasi-tagasi liigutatav II istmerida. Lisaks tuleb 7 koha kasutamisel sisuliselt loobuda pakiruumist. Aga see-eest viiekohalisena naudib CR-V omanik selle autoklassi üht avaramat olemist – seda nii salongis kui asju pakiruumi paigutades. Nii et kui jääda 5kohalisuse juurde, on CR-V nii ruumikuse kui praktilisuse osas endiselt oma klassi tippude seas.
Diiselmootorid on viimastel aegadel sattunud nii keskkonnakaitsjate kui seadusandjate rünnakute alla ja nii ei saa seda tüüpi jõuallikat enam ka CR-V-le – ehkki varasema 2,2liitrise diiselmootori Honda jõuallikate valikus välja vahetanud 1,6liitrine diiselmootor on omataoliste seas üks uuemaid. Nii jääbki kuni järgmise aasta alguseni ainsaks jõuallikaks uue CR-V mootorivalikus 1,5liitrine bensiinimootor. See suurel autol imet see küll ei tee, kuid tuleb oma tööga igati rahuldavalt toime. Muretum on muidugi automaat (antud kontekstis CVT), manuaalkastiga tuleb üsna usinalt tööd teha.
Loomulikult on lisa saanud varustuspaketid ning vähemalt Euroopa kontekstis on Honda jaoks uudisteks tagaluugi avamisvõimalus jalavibutuse abil ja esiklaasile projitseeritav sõiduteave.
Ehkki tänapäeva nn linnamaasturitest suur osa on tegelikult esiveolised, on Hondal CR-V puhul fookus siiski neljarattaveol ning esiveolisena saab vaid viiekohalist manuaalkastiga mudelit. Automaatkast ning 7 kohta toovad aga igal juhul kaasa ka neli vedavat ratast. Huvitava nüansina erineb manuaal- ja automaatkastiga CR-V-l nii kilovattide/hobujõudude kui njuutonmeetrite määr – ehkki jõuallikaks on ikka seesama 1,5liitrine bensiinimootor.
Honda CR-V kliendid on ühed ustavamad ning pole ime kui nii mõnigi neist on omanud kõiki IV senist mudelipõlvkonda. Pärast seda, kui uus mudel septembris Eestisse jõuab, poleks ime, kui neljale senisele lisanduks ka viies.
