Kunagi oli autoklassidega lihtne – olid väikeautod, väike-keskautod, maastikuautod, mahtuniversaalid jne. Siis aga hakati neid klasse omavahel „segama“ ja nüüdseks on sageli puhtalt maitseasi, kuhu seda või teist mudelit liigitada.
Ilmselt saab sama olema ka uue Citroën C4-ga – mõni peab teda sarnaselt eelmise põlvkonna C4-le väike-keskklassi (a la VW Golf, Ford Focus jt) kuuluvaks, teine paneb ühte väikeste linnamaasturitega (a la VW T-Roc, Toyota CH-R jt). C4 kõrgus viitab siiski mitte niivõrd väike-keskklassi sedaanile-luukpärale kui krossoverile – on see aga üldse tähtis, millisele tabelireale teda tõsta?
Viimati oli C4 Citroëni mudelivalikus 2017. aasta sügisel, mil selle kaudseks mantlipärijaks sai II generatsiooni C4 Cactus. Uus C4 ongi pigem järeltulija C4 Cactusele, kuid nüüd juba ilma lisanimeta. Kui aga päris juurte juurde minna, siis ulatub C4 sugupuu koguni 92 aasta taha, seda aga muidugi mitte selle mudelinimega (lähikümnenditest on C4 eelkäijatest veel paljudel meeles nt ZX või Xsara). Nii nimetabki Citroën ise uut C4 selle mudeli 10. mudelipõlvkonnaks.
C4 Cactus oli oma eelkäijast väiksem, kuid uus C4 naaseb varasema mõõtkava juurde. Telgede vahe on kasvanud 6 cm võrra ja see mõjutab eelkõige tagaistujate jalaruumi, samas on pakiruumi maht eelmise C4-ga võrreldes isegi pisut kokku tõmbunud.
Oluliseks erinevuseks on uue C4 kõrgus – tänasele automoele kohaselt on siin üritatud linnamaasturlikkust lisada. 1525 mm kõrgusena kannatab C4 välja võrdluse nii Peugeot 2008, Kia Niro kui Mazda CX-30-ga. Visuaalselt on aga lõpptulemus kõige sarnasem hoopis kriipsuke suuremale Toyota C-HRile, seda eriti autode tagaosasid võrreldes. Mõlemad autod paistavad silma oma kupeeliku küljejoonega – prantslaste endi sõnul on siin eeskuju otsitud sellistest aastakümnetagustest legendaarsetest Citroëni mudelitest nagu GS ja CX, lähiajaloost aga miks mitte ka 2004. aasta kolmeukselisest C4-st, mida mõnel maal Coupe´ina tunti.
Citroën panustab sarnaselt teistele viimase aja PSA kontserni uudismudelitele ka siin laiale jõuallikate valikule – nii on ka C4 saadaval nii bensiini-, diisel- kui elektrimootoritega (mudelitähiseks sel juhul ë-C4) – ent mitte hübriidi või pistikhübriidina.
Kolmesilindriliste 1,2liitrise töömahuga bensiinimootorite võimsusvahemik on 100-155 hj, neljasilindrilistel 1,5liitristel diislitel 110-130 hj, automaatkast on kaheksakäiguline ning traditsioonilist käigukangi sellest autost ei leiagi – seda asendab pisike valits keskkonsoolis.
Nagu teistelgi viimase aja Citroëni uudismudelitel, on ka C4 varustatud nn mugavusistmetega. Mugavusele on timmitud ka progressiivne hüdrauliline vedrus, kuhu kuuluvad teine teises otsas kaks hüdraulilist käiguosa piirajat, mis rakenduvad üks vedrustuse väljasirutumise ja teine vedrustuse kokkusurumise korral ning mis täielikult nn tagasipõrkeefekti elimineerib.
Juhi ees on lakoonilise kujustusega digitaalne näidikuplokk ning kõrgemates varustusastmetes ka esiklaasiindikaator ning muidugi ohtralt kõikvõimalikke elektroonilis sõiduabisid. Harjumuspäraste asjade kõrval väärib mainimist autosse integreeritud tahvelarvuti hoidik – kas ja kui palju selle järele tegelikult vajadust on, näitab aeg.
Suur osa funktsioonidest käib läbi 10tollise puutetundliku ekraani, ent samas on tähtsamad ja sagedamini reguleerimist vajavad funktsioonid jäetud harjumuspäraste nuppude päralt.
Eestis ulatuvad uue C4 hinnakäärid 15 900 eurost 26 590 euroni – seda siis sisepõlemismootoriga mudelite puhul. Elektrilise ë-C4 hind algab 35 690 eurost ja lõpeb 38 390 euroga.
