Vaktsineerida või mitte vaktsineerida, selles on küsimus

Veiko Tamm

Nii võiks praeguses olukorras targutada Taani prints Hamlet. Kuidas aga sai vaktsineerimine alguse? Kes olid esimesed selle miljoneid elusid päästnud tehnoloogia avastajad ja arendajad? Teemegi lühikese ekskursiooni immuniseerimise ajalukku.

Tänapäeval kasutatakse termineid vaktsineerimine ja immuniseerimine sageli segiläbi. Kerge haigusvormi tekitamist nõrgestatud haigusetekitajate ehk vaktsiinide abil ja seejärel haiguse läbipõdemist ning niiviisi haiguse suhtes vastupanuvõime saavutamist on täiendatud ka mikroorganismide toksiinidega (nt difteeria, teetanuse puhul). 1881. aastal pakkus kuulus prantsuse mikrobioloog Louis Pasteur välja, et rõugevaktsiini juurutaja Edward Jenneri ja tema kasutatud meetodi auks nimetataks kõiki kaitsepookimisi erinevate nakkushaiguste vastu vaktsineerimiseks (vt allpool). Nii see sõna käibesse läks.

                                             

Mustad rõuged saavad tõrjevahendi

Üheks esimeseks ja laiemalt tuntud nakkushaiguseks, kus vaktsineerimine tõi suurt edu, olid rõuged (ka mustad rõuged). Algselt kasutati selleks inokulatsiooniks nimetatud protsessi, kus tervele ja tugevale inimesele viidi nahale väike kogus rõugevillide mäda. See tekitas lokaalsed haigusnähud, kuid nakkus ei levinud organismis nii kiiresti ja laialdaselt kui näiteks sissehingamisel saadu. Haiguse kergel kujul läbipõdenu organism tootis aga suures koguses antikehi, mis olid valmis võitlema ka hullema nakkusega. Kuna organism asus haigustekitajatega võitlema n-ö esimestest minutitest peale, siis ei suutnud mikroobid levida ja haigust raskemaks muuta.

Kõige varajasemad viited inokulatsioonile pärinevad 10. sajandist Hiinast. Esimesed kindlad kirjalikud märkmed pärinevad aga 1549. aastast Wan Quan’i teosest Douzhen Xinfa. Rõugeviirust esineb kahes vormis – kurjem on Variola major, mis tekitab raske haigestumise ning millesse suremus on ca 30%, leebem  vorm aga Variola minor, mis tekitab kergemakujulise haiguse ja millesse suremus on ainult ca 1-2%. Juba 17. sajandil keelustati Hiinas inokulatsioon raskema viirusega, kuna see oli liialt ohtlik nii patsiendile kui tema ümbruskonnale. Londoni Kuninglikku Ühingusse saabus 1700. aastal kaks ülestähendust Hiina praktikate kohta Martin Listeri ja Clopton Haversi poolt, kuid neile ei pööratud siis mingit tähelepanu.

Kaitsepookimist kasutati ka Türgis, kuhu see meetod oli imporditud Circassiast (praegune Venemaa koosseisu kuuluv Karatšai-Tšerkessia vabariik Põhja-Kaukaasias). Ettekanded selle kohta saabusid Kuninglikku Ühingusse Emanuel Timoni poolt 1714. aastal ja Giacomo Pylarini poolt 1716. aastal. Teateid sellistest praktikatest oli ka Indiast ja Somaaliast.

 

Vaktsineerimine saabub Euroopasse

Esimeseks meetodi praktiliseks tutvustajaks Euroopas sai leedi Mary Wortley Montagu, kelle abikaasa teenis Suurbritannia saadikuna Ottomani impeeriumi juures aastatel 1716–1718. Leedi kaotas oma venna rõugete tõttu ning kandis ka ise näol rõugearme. Kui Inglismaad ähvardas rõugeepideemia aastal 1721, laskis ta inokuleerida oma tütre ning kutsus tunnistajateks mitmeid meedikuid, sh oma ihuarsti Charles Maitlandi ja kuninga ihuarsti Hans Sloane’i. Sedakorda tõusis suur huvi ning Maitland sai loa testida inokulatsiooni kuue Newgate’i vangla surmamõistetu peal, kellele lubati vabadus katses osalemise eest. Kõik kuus elasid pookimise ja hilisema nakatumise üle ja juba aasta hiljem laskis oma tütred vaktsineerida Walesi prints. Kuid kuna vaktsineerimist viidi läbi nõrgema viirustüve Variola minoriga, olid ikkagi sagedased raskemad tüsistused. Nüüd astubki areenile Edward Jenner.

 

Edward Jenner asub meditsiiniajalugu ümber kirjutama

Berkeley linnast Gloucestershire’ krahvkonnas sündinud Edward Jenner sai meditsiinihariduse ning tegutses praktiseeriva arstina. 1792 sai ta meditsiinidoktori kraadi St. Andrews’i ülikoolist. Aina leviv inokulatsioonipraktika köitis ka Jenneri tähelepanu. Juba 1768. aastal täheldas inglise arst John Fewster, et lehmarõugeid (tekitaja Variola Vaccinae, < ld vaccinus lehma-) põdenud inimene muutus immuunseks ka mustade rõugete vastu. Lehmarõugete kasutamisest pärineb 1770datest aastatest vähemalt viis ülestähendust. Näiteks Dorseti farmer Benjamin Jesty tegi 1774. aasta suure rõugepuhangu ajal edukalt kaitsepookimise oma naisele ja kahele lapsele. Analoogset praktikat kirjeldas ka prantsuse arst Jacques Antoine Rabaut-Pommier aastal 1780. Jenner üldistas need juhtumid ja tegi järelduse, et just lüpsinaised, kes on saanud lehmarõuged kergel kujul, on saavutanud immuunsuse ka päris rõugete vastu.

14. mail 1796 viis Jenner läbi testimise oma aedniku kaheksa-aastase poja James Phippsi peal. Selleks kraapis ta rõugevillide mäda lüpsinaise Sarah Nelmes’i kätelt, kes oli nakkuse saanud lehmalt nimega Blossom. Jenner viis mäda Phippsi kummalegi käsivarrele ning kuigi poiss sai kerge palaviku, siis tõsisemaid sümptomeid ei tulnudki. Kui teda hiljem nakatati raske viirusega, siis ei tekkinud mingeid haigusnähte. Raske haigus oli seljatatud. Meenutamaks seda ajaloolist sündmust, ripub lehm Blossomi nahk siiani St. George’i meditsiinikooli raamatukogu seinal.

Oma põhjalikud uurimused avaldas Jenner 1798. aastal teoses „Inquiry into the Variolae vaccinaeknown as the Cow Pox.“ See teos leidis laialdast levikut ja populaarsust ning sai aluseks võitluses rõugete vastu. Lehmarõugetega vaktsineerimise populaarsus kasvas ning aastal 1840 keelustas Suurbritannia ohtliku rõugeviirusega inokuleerimise lõplikult. Lisaks Kuninglikule Ühingule valiti Jenner ka Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia auliikmeks ning Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks. Kuningas George IV andis talle oma Physician Extraordinary tiitli. Väikeseks kondiks vandenõuteoreetikute hambusse – Jenner oli ka Berkeley vabamüürlaste looži Lodge of Faith and Friendship meister. Aastal 2002 lisas BBC Jenneri 100 kuulsaima inglase nimekirja.

 

Prantsuse suurmeister Louis Pasteur

Järgmiseks suurnimeks haiguste põhjuste väljaselgitamisel ja nende vastu võitlemisel on prantslane Louis Pasteur. Algselt keemikuhariduse saanud ja paljudes ülikoolides keemiaprofessorina töötanud ning selles vallas palju olulisi avastusi teinud mehe töös sai pöördeliseks aasta 1858, kui ta alustas Lille’i linnas fermentatsioonialaseid uuringuid ja kaasavalt lõi pisikute kui haigusetekitajate teooria. Pasteuri õpilase, kohaliku veinimeistri M. Bigot’ poja palvel asus ta uurima erinevaid käärimis- ja hapendamisprotsesse. Kui kaks varasemat teadustähte, Jöns Jacob Berzelius ja Justus von Liebig oletasid, et käärimine pole muud kui keemiliste komponentide lagunemisprotsess, siis Pasteur näitas, et see pole nii ja alkoholi tootmisel on oluline tähtsus pärmil. Ta avastas ka, et alkoholi osakaal väheneb õhu juurdepääsul (Pasteuri efekt). Samuti näitas ta, et kui nn toitevedelikke (mahl, piim jne) kuumutada 60–100 kraadini, siis „pisilased“ hävisid ja vein vm enam ei riknenud. Seda protsessi nimetatakse tänapäeval tema auks pastöriseerimiseks.

Järgnesid tööd kanakoolera uurimisel. Ta sai haigusetekitaja kultuurid ning asus neid uurima. Kui aastal 1879 läks Pasteur puhkusele ja jättis tööd tegema oma assistendi Charles Chamberlaini, kadus ka see puhkama. Kui ta tagasi tuli, avastas, et kuuvanused kultuurid tekitasid küll lindudel haigusliku seisundi, ent keegi neist ei surnud. Ta tahtis juba need minema visata, kuid Pasteur sai käe vahele. Ta manustas seda kanadele ja pärast kergete nähtude möödumist nakatas neid senini täielikult surmavalt toiminud ollusega – kõik tibud elasid katse rõõmsalt ilma mingite sümptomiteta üle.

Järgmisena võttis Pasteur ette palju hullema haiguse, siberi katku (antraks). Aastal 1881 avastas ta, et kui kasvatada antraksikultuuri umbes 42 kraadi juures ja siis sellega nakatada kariloomi, polnud tulemused sugugi letaalsed ja kerge vormi läbi põdenud loomad olid ka täisverelise pisiku vastu resistentsed. Lisaks kasutas ta bakterite nõrgendamiseks ka kaaliumdikromaadi lahust. See oli suureks sammuks vaktsiinide loomisel – kui Jenner kasutas nõrgemat lehmaviiruse tüve, siis Pasteur tootis oma vaktsiini kunstlikult nõrgendatud kultuurist. Nüüd võttiski ta Jenneri mälestuseks kasutusele üldnimetuse vaktsiin.

Järgmiseks suureks tööks sai tal marutõvevastase vaktsiini loomine. Ta nakatas küülikuid marutõppe ja kuivatas nendelt eraldatud närvikoe, nõrgestades sedamoodi viirust. Teadlane vaktsineeris 50 koera enne inimkatsetele üleminekut. 6. juulil 1885 hammustas marutõbine koer 9aastast Joseph Meisterit. Kuna Pasteur ei omanud arstilitsentsi, oli tal suur risk sattuda kohtu ette, kui asi peaks ebaõnnestuma. Konsulteerides arstidega, võttis ta selle riski ja 11 päeva jooksul 13 pookimist saanud poiss tervenes täielikult. Teadlast tervitati kui suurt kangelast ja mingit kohtuvaidlust ei järgnenud.

Olles välja selgitanud paljude haiguste leviku nakkustekitajate kaudu, juurutas ta arstidele nende käte ja varustuse steriliseerimise nõude. Senini ei olnud meedikud mingeid ettevaatusabinõusid kasutanud. 1887. aastal rajas ta vaktsiinide uurimiseks ja tootmiseks Pasteuri Instituudi, kaasates sinna olulise hulga valdkonna tippteadlasi. Aasta pärast instituudi rajamist alustas Pasteuri üks lähemaid kaasvõitlejaid Emile Roux maailma esimese mikrobioloogia õppetooliga – Cours de Microbie Technique (mikroobiuuringute tehnika kursus). Alates aastast 1891 hakkas Pasteuri Instituut laienema ja praeguseks on tal 32 instituuti 29-s erinevas riigis. Pasteur valiti loendamatute teaduste akadeemiate liikmeks, sai suuri auhindu ning saavutas Prantsuse Auleegioni kõik tasemed kavalerist aastast 1853 alates kuni Suurohvitserini aastal 1878.

 

Vaktsineerimine tänapäeval

Praegusel ajal on kasutusel terve rida erinevaid vaktsiinitüüpe:

  • Inaktiveeritud vaktsiinid. Need baseeruvad kõrgvirulentsete, kuid kemikaalidega, temperatuuriga või kiiritamise teel surmatud haigusetekitajate kasutamisel. Näidisteks on siin poliomüeliidi (lastehalvatustõbi), hepatiit A, marutõve ja mõningate gripi tüvede vaktsiinid.
  • Nõrgendatud mikroobidega vaktsiinid. Nendes on mikroobid küll elusad, kuid oluliselt nõrgendatud. Enamik neist on viroidsed (kollapalavik, tuulerõuged, punetised, mumps), kuid siin on ka bakteriaalseid näiteid (bakteriaalne tüüfus, BCG tuberkuloosivaktsiin). Need vaktsiinid annavad küll pikaajalise immuunsuse, kuid nõrga immuunsusega isikutel võivad need tuua kaasa raskeid tagajärgi. Samuti võib nõrgendatud viirus muteeruda aktiivseks vormiks.
  • Toksoidvaktsiinid. Nende puhul ei kasutata tõvestavaid mikroobe, vaid nende toodetud ja nõrgestatud eksotoksiine (nt teetanus ja difteeria). Need on väga efektiivsed.
  • Proteiinne alamühik. Siin ei viida organismi ei mikroobe ega toksiine, vaid viiruse väliskesta proteiine, mis samuti tekitavad antikehade loomise organismis. Näiteks hepatiit B ja inimese papilloomviirus (HPV). Samuti kasutatakse hemagglutiniini ja neuraminidaasi ühikuid mitmete gripitüvede vastu vaktsineerimisel.
  • Heterotüüpilised vaktsiinid. Kutsutakse neid ka heteroloogilisteks või Jenneri vaktsiinideks. Nende puhul kasutatakse teistel loomaliikidel esinevat pisikut, mis kas ei tekita üldse või tekitab ainult kerge haigusseisundi, kuid annab seejuures immuunsuse ka raske tõvestaja vastu. Kuulus näide on Jenneri lehmarõugevaktsiin. Tänapäeval on tuntuim lehmadelt saadav BCG tuberkuloosivaktsiin.

Vaktsiine on nii monovalentseteid (univalentseid), mis on suunatud vaid ühe mikroorganismi (haiguse) vastu, aga ka heterovalentseid, mis immuniseerivad rohkemate viirustüvede või mitmete erinevate mikroorganismide vastu.

Praeguse koronaviiruse pandeemia ajal käib intensiivne töö selle vastu võitlemise vaktsiini väljatöötamisel, kuhu on kaasatud kogu maailma meditsiinifirmad, ülikoolid ja instituudid. Loodame, et see töö kannab peatselt vilja ja suveks ennustatud nakatumislaine vaibumise järel suudetakse ennustatud sügisene taastõus ära hoida. See annaks suure boonuse epideemia mahasurumiseks. Ning loodaks, et kasumijanused ravimifirmad ei leia siit megakasumite kullaauku, seda tuhandete inimelude arvel. Apteekides näeme ju, et firmaravimi hind võib olla kümneid kordi kõrgem geneerilise, täpselt sama toimeainet samas koguses sisaldava ravimiga. Loomulikult peavad firmad oma uurimistööde kulutused tagasi saama mõistliku kasumiga, kuid see mõistlik ei tohiks olla sajakordne.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid