Hooaja algus pole olnud just särav. Mai keskel on endiselt sõitmiseks samad temperatuurid, mis varasematel aastatel olid aprilli alguses. Sõitmata muidugi ei jää, aga erilist entusiasmi see olukord ka ei tekita. Nii on tundnud ilmselt paljud ja selle tõttu on proovisõidutsiklite odomeetritel veel mai keskel üsna väikesed kilometraažid. Ja ka iseenda peas oleval odomeetril pole veel mingeid numbreid, mille üle uhkust tunda võiks.
Aga ajakirjas on hooaeg alanud ja Soome tsiklimess on nüüd juba igaviku kaugusel. Nii et selle hooaja esimene proovisõidutsikkel läks maanteele ja seekord oli see Harley-Davidson.
Tegelikult oli see üldse minu esimene sõit Harley-Davidsoni mootorrattaga. Kuidagi on see nii läinud. Hoolimata sellest, kuidas Harley-Davidsoni pärandisse ja imagoloogiasse suhtuda, on Harley inimkonna kultuurilises teadvuses mootorratta sünonüüm. Harleyga sõitmine on nagu elavasse ajalukku astumine.
Tõsi, Revolution Max V-mootor, mis Pan Americat veab, on uue koolkonna mootor ja ajalukku lennutamise asemel annab ta sõitjale täielikult tänapäevase sõidutunde. Aga ei saa salata, et teatava kõrgendatud meeleolu tekitas Harley-Davidsoni logo tskiliküljel siiski – minu ainus varasem Harley-kogemus oli palju aastaid tagasi sõbra Fat Boy sadulasse istumine, aga tuleb lisada, et Fat Boy oli kinnitatud tema auto järelkärusse ja ta polnud veel isegi saanud sellega sõita.
Pan America ST on muidugi midagi fundamentaalselt muud kui Fat Boy – seda võib rahulikult öelda isegi ilma võrdleva sõidukogemuseta. Aga Pan America ST on ka midagi täiesti muud kui klassikaliseks matkarattaks ehitatud Pan America ilma ST-ta.
Kui Harley-Davidson 2021. aastal Pan America laiadele rahvamassidele kättesaadavaks tegi, tundus, nagu oleks BMW ja Harley otsustanud korraks kohad vahetada. BMW tegi kruiseri R 18 ja Harley tegi klassikalise suure adventure-tsikli.
Esialgu arvati, et ega see Harley-Davidsoni avantüür mingit tegelikku matkatsiklit ikka tulemuseks ei anna. Aga paljude üllatuseks osutus Pan America oma kategoorias täiesti tõsiseltvõetavaks valikuks.
Aga nüüd elupraktikast. Paljude motomatkajatega juhtub pidevalt üks ja seesama asi. Nad matkavad küll väga keskendunult, aga asfaldi pealt maha ei keera peaaegu kunagi. Kõigil nendel juhtudel on Pan America võimalustest jäänud liiga palju kasutamata. Harley-Davidson ilmselgelt märkas seda, ja tabas ära, mida oleks vaja mudelivalikusse lisada – Pan America versioon, millel polegi kavatsust asfaldilt metsa alla põigata. Ja mis ongi optimeeritud pikaks asfaldimatkaks.
Tulemus sai väga hea. 17-tollised veljed. Asfaldirehvid (Michelin Scorcher Sport). Lühem vedrustus. Madalam sadulakõrgus. Vähendatud kaal. Aga sama minekuga mootor ja sarnane istumisasend. Ja kui tahate, siis on olemas lisavarustus pikaks ja vaheldusrikkaks teekonnaks.
Kuigi Pan America ST on kergem kui matka-Pan America, on see siiski raske tsikkel. Ja kui matkaversioonis oleks see keerulisemate teeoludega päris suur probleem – eriti kui peate tsiklit natukenegi pehmemal maastikul lükkama ja tõmbama – siis asfaldirattal ei tähenda see suuremalt jaolt mingeid komplikatsioone. Küll aga tähendab see pikal ja kiirel sõidul mugavust ja stabiilsust.
Minu proovisõidud sattusid päevadele, kui temperatuur oli püsivalt 10 või pisut vähema kraadi peal ja puhus läbilõikav tuul, mille kohta öeldakse, et selline lükkab põdra ka tagajalgadele püsti. Kiirteelõikudel sain korduvalt küljelt sisse just sellise häälestusega tuulelööke, aga Pan America ST on niisuguste olukordade jaoks just sobivalt raske ja stabiilne, nii et mingisugust reaalset väljakaldumistunnet ei tekkinud kordagi. Ma olen päris kindel, et see stabiilsus aitab pikkadel asfaldimatkadel päris olulisel määral väsimist vältida.
Minu kilometraaž ei tulnud seekord niisugune, et ma võiks teha järeldusi, mis tunne oleks Pan America ST-ga sõita järjest näiteks tuhat kilomeetrit. Aga selles ulatuses, mida ma kogesin, see tsikkel ei väsita peaaegu üldse. Igaüks, kes plaanib teha pikki sõite Euroopa asfaldil, peaks tõsiselt kaaluma, ega Pan America ST ei ole selleks kogemata üks parimatest valikutest. Kui teil juhtumisi on vaja minekut, siis toorest jõudu on tal küll ja veel (149 hj pole mingi nali). Aga ta on olemuselt rahulik mootorratas, ta ei sunni sõitjat tagant, ei löö oma käitumisega adrenaliinilevelit pidevalt lakke. See on matkarattale oluline omadus – äkilisus ilmub hetkepealt siis, kui te seda tahate, aga te ei tunne, et istute pidevalt tiksuva kellapommi otsas.
Sõitsin ka öösel vihmas – vaateväli oli meeldivalt valge ja hästi jälgitav hoolimata sellest, et kõik klaasid olid tihedalt peegeldavat vett täis.
Käepidemesoojendused on kohe kaasas, aga kukkumisraudu standardkomplektis ei ole. Kui tahate, saab need muidugi panna. Mina teeks seda kindlasti, kuigi asfalditsiklil pole see nii elementaarne vajadus kui igasugustele pinnavormidele sõitma mõeldud matkarattal. Võib-olla polegi asi niivõrd ohutuses – raudade külge saab kinnitada lisatuled, täiendavad pagasitaskud ja ka täiendavad jalatoed, millel sadu kilomeetreid läbides ehtsa Harley-sõitja enesetundega jalad puhkamiseks kaugele ette sirutada.
Ainus asi, millest ma mõningat puudust tundsin, oli kõrgem tuuleklaas, eriti just pikematele sõitudele mõeldes. Aga tuuleklaasi asendamine pole just suur probleem. Leistangile võiks ka raiserid panna ja siis seda natuke sõitja poole kallutada. Aga see on juba individuaalne tuunimine.
Igatahes, kui on plaanis teha tõsiseid ja pikki motomatku, aga metsa väga ei kipu, siis on Pan America ST see tsikkel, mida tuleks kindlasti kaaluda ja uurida.
Lisaks: Pan America ST tehnoandmed leiad juuni Tehnikamaailmast.
