Miljardeid maksva gaasi- ja elektrisüsteemi Venemaast täielikult sõltumatuks muutmisel ja Euroopaga integreerimisel on olnud senine eesmärk aasta 2025. Nüüd on jõutud arusaamisele, et tuleb tegutseda kiiremini.
Mis puudutab Eesti maagaasitarneid kas otse Venemaalt või Soomest tuleva Balticconnectori kaudu – mis iseenesest on ka ikkagi pärit Venemaalt – siis on mõningane kergendus teada, et naaberriikidega võrreldes on meie gaasitarve küllaltki väike. Eesti tarbis mullu maagaasi kõigest 5 TWh, mis kogu Euroopa kontekstis on väga väike kogus. Kusjuures viimase kümne aasta jooksul on maagaasi kasutamine Eestis vähenenud kaks korda.
Küll aga pärineb kogu Euroopa Liidu tarbitavast gaasist umbes 40% Venemaalt. Kui Eesti naaberriike vaadelda, siis eelmise aasta andmetel oli Leedu aastane gaasivajadus 23 TWh, Soome oma umbes sama palju ja Lätil 12 TWh.
Kui Eesti tarbitavat maagaasi piltlikult iseloomustada, siis 5 TWh energiahulga saamiseks vajalik veeldatud gaasi (LNG – liquefied natural gas) kogus mahuks ära viiele suurele gaasitankerile.
LNG impordis (peaasjalikult Ameerikast) nähakse Euroopas päästvat õlekõrt Venemaa gaasist pääsemiseks. Eesti jaoks kaasneb sellega aga probleem – aastal 2017 ütles Euroopa Liit, et ei anna Eestile raha Paldiskisse LNG-terminali rajamiseks. Ka Alexela pakkus omal ajal välja, et ehitab Paldiskisse LNG-terminali, kui ka riik sellesse panustab. Siiski otsustas toonane Taavi Rõivase valitsus, et meie seda ei tee, las rajavad regiooni terminali hoopis soomlased. Nagu nüüd teame, jäi ka Soomes terminali rajamine ära ja alles nüüd on hakatud seda asja taas ajama.
Nii olemegi olukorras, kus LNG-terminal on praegu vaid Leedus. Klaipeda LNG-terminal peaks idee järgi aitama tagada kõigi Balti riikide varustuskindlust, aga on teada, et tahtjaid on palju ja kõikidele soovitud mahtu tagada ei õnnestu. Lisaks on Lätis Inčukalnsi gaasihoidla, mida praegu hoogsalt täidetakse ning kus ka Eestil on võimalik teatud varu maagaasi hoida.
Vene gaas tuleb kahe toru kaudu
Kuidas maagaaas siiani Eestisse on jõudnud? Praegu tuleb meile Venemaalt kaks gaasitoru – üks ületab piiri Narvas, teine Värskas. Narva toru on viimastel aastatel põhimõtteliselt tühi olnud ja sealt võetakse gaasi vaid teatud remonditööde ajal. Vene gaas tuleb meile reeglina sisse Värska kaudu, talvel tuleb aga lõviosa gaasi hoopis mainitud Läti hoidlast, kus on nii Vene kui Klaipeda LNG-terminali kaudu imporditud gaasi.
2019. aasta detsembris valmis Balticconnector, mis võimaldab gaasi ülekannet Soome ja Eesti vahel ning annab ühtlasi võimaluse Lätis Inčukalnsis paiknevate maa-aluste gaasihoidlate rakendamiseks. Gaas saab liikuda mõlemas suunas. Reaalselt hakkas gaasi sedakaudu siiapoole tulema siiski alles tänavu. Enne seda liikus gaas Eestist Soome, sest siin oli see odavam ja Soome turuosalised hankisid gaasi lisaks otse Venemaalt ostmisele ka Balti riikidest. Nüüd, kui Läti hoidlat tavapärasest kiiremini täitma hakati, kasutasid turuosalised selleks kõiki võimalusi, kaasa arvatud gaasi ostmine Soomest. Tõsi, ka see on Vene gaas.
Projektiga alustas riigi energiavarustuse põhivõrke haldav Elering 2011. aastal. Soome-Eesti-Läti gaasiturgu ühendav torujuhe avas regionaalse gaaasituru üleilmsele konkurentsile. Aastal 2015 omandas Elering kontrolli maagaasi ülekandevõrgu üle. 2016. aasta algusest koondas Elering elektri ja gaasi ülekandevõrgud ühte ettevõttesse ning jätkab tegevust ühendsüsteemihaldurina. Lisaks lasub ettevõttel vastutus hankida gaasivaru kaitstud tarbijale (näiteks kodude) kriisiolukorra puhuks.
Näiteks Eesti Gaasil on gaasiga kodu kütvaid kliente suurusjärgus 13 000-14 000, sh korteriühistud.
Ühendus Soomega avas Balti riikidele turu
Balticconnectori rajamine maksis 300 miljonit eurot. Projekt oli toona ainulaadne, sest pälvis esimese Euroopa Liidu energiataristu projektina maksimaalse võimaliku 75% suuruse toetusmäära. Seega rahastas euroliit seda enam kui 200 miljoni euroga.
Pärast gaasitoru avamist aitas see vähendada maagaasi hinda varasemalt tasemelt 40 €/MWh tasemele 15 €/MWh. Praeguseks on olukord muidugi kapitaalselt muutunud ja eelmise aasta sügisest on maagaasi hind kerkinud ennenägematutesse kõrgustesse, küündides tänavu märtsis juba üle 200 euro megavatt-tunni eest.
Balticconnector on kokku 153 km pikkune gaasitoru, millest 21 km on maapealset toru Soomes ja 55 km Eestis. 77 km kulgeb Soome lahe põhjas. Eesti maapealse osa ehitamisega alustati 2018. aastal, see koosneb 12 m pikkustest torudest, millest igaüks kaalub 1,8-2,6 tonni. Torujuppide ühendamiseks tehti kokku umbes 6000 keevisõmblust, kusjuures on teada, et ühe keevisõmbluse tegemiseks kulus sõltuvalt keevituse meetodist kuni neli tundi.
Balticconnector väljub merepõhjast Paldiskis, selle Eesti osa maismaatoru läbib Kiili, Saku ja Saue valda, Keila linna ning Lääne-Harju valda ja läheb ka Keila jõe alt läbi. Eriti keeruline ja aeganõudev oli torukanali piikamine läbi Pakri poolsaare paese pinnase. Kiili vahejaamas ühineb Soomest tulev toru juba varasema trassiga, mis kulgeb edasi Läti suunas, tagades harutrassiga ka Pärnu varustamise. Koos trassi endaga rajati ka gaasi kahesuunalise voo tagamiseks maagaasi kompressor- ja mõõtejaamad.
Balticconnectori gaasitoru võimaldab maagaasi kahesuunalist liikumist. 500 mm nominaalläbimõõduga ja kuni 80 baarise survega toru läbilaskevõime on 7,2 miljonit kuupmeetrit gaasi ööpäevas.
Gaasivõrk kui keerukas masinavärk
Kogu Eesti gaasi ülekandevõrk koosneb ligi 1000 km pikkusest gaasitorustikust, 36 gaasijaotusjaamast, kolmest gaasimõõtejaamast, kahest kompressorjaamast ja ühest gaasirõhu reguleerjaamast.
Gaasimõõtejaamades toimub gaasi ülekandevõrku siseneva gaasi koguse mõõtmine ja kvaliteedi määramine. Seal toimub ka rõhu alandamine – kui ülekandevõrgus võib rõhk olla maksimaalselt 54 baari, siis jaotusvõrkudes on rõhk alla 16 baari. Igas jaotusjaamas toimub ka gaasi lõhnastamine ehk odoreerimine (olemuselt on maagaas lõhnatu). Seda tehakse ohutuse tagamiseks ehk selleks, et gaasi lekke puhul (lõpptarbija juures) oleks leket ka lõhnast tunda.
Jaotusjaamade kaudu liigub gaas Eleringi hallatavast gaasi ülekandevõrgust kohalikesse jaotusvõrkudesse.
Kaks kompressorjaama (Puiatu ja Paldiski) on vajalikud piisava rõhu tagamiseks, et gaasi saaks vajalikus koguses (piisava rõhuga) liigutada Lätist Eesti kaudu Soome ja vastupidi. Enne Balticconnectorit Eestis kompressoreid polnud, piisava rõhu gaasi liigutamiseks tagasid Lätis ja Venemaal asuvad kompressorid.
Kiili gaasireguleerjaam eraldab Karksi-Kiili-Paldiski torustikku ülejäänud ülekandevõrgust. Karksist Paldiskini on torustiku maksimaalne rõhk kuni 54 baari. Värska-Rakvere torustikus ning Narva ja Kiili vahel on maksimaalne rõhk madalam, üle 30 baari.
Maagaasiseaduse kohaselt on gaasi ülekandevõrk üle 16 baarise töörõhuga gaasitorustike ja nendega kohakindlalt seotud ehitiste ning ülekandesüsteemi toimimiseks, haldamiseks ja arendamiseks vajalike juhtimis-, kaitse-, side- ja mõõtesüsteemide talitluslik kogum, mis on vajalik gaasi ülekandeks ning ühenduste loomiseks teiste riikide võrkudega või gaasi transiidiks.
Puiatu ja Paldiski kompressorid töötavad elektril – kompressorseadme käivitab elektrimootor. Maailmas on kasutusel ka gaasiturbiinid või kolbmootorid. Lisaks tuleb gaasi jaotusjaamades soojendada, et tagada seadmete korrektne töö, sest rõhu langedes gaas jahtub.
Gaasivõrku kuuluvad ka Kiisa lähistel asuvad avariireservelektrijaamad, mille põhikütuseks on gaas. Need jaamad on küll Eleringile kuuluva energiasüsteemi osad, aga tavapärasel elektriturul ei osale, vaid pannakse käima üksnes siis, kui mõni turul tegutsev elektrijaam ootamatult seisma jääb. Avariijaamad töötavad aastas üldiselt kuni paarsada tundi.
Gaasi varutakse järgmiseks kütteperioodiks
Märtsikuu viimastel päevadel pumbati Värskas piiri ületava gaasitoru kaudu Venemaalt Eestisse gaasi umbes 750 000 kWh tunnis. Narva toru kaudu tuli gaasi sisse viimati 2018. aasta septembris, mil Värska ülekandesüsteemile tehti hooldusremonti. Toimus see umbes kuu aja vältel.
Talvel saab Eesti oma gaasi Läti gaasihoidlast, kusjuures Elering kinnitab, et selle täitumus on praegu piisav, et katta gaasitarbimine tavapärases mahus kuni praeguse kütteperioodi lõpuni. Elering hoiab Lätis ka optsioonilepingu alusel kaitstud gaasitarbijate varu. Kaitstud tarbijate varu on gaasivaru, mille Elering võtab kasutusele äärmuslikes olukordades, kui gaasi on puudu. Kaitstud tarbijateks loetakse kodutarbijaid ja eluruumide kütteks soojusenergiat tootvat ettevõtet, kel ei ole võimalik peale gaasi muud kütust kasutada.
Eleringi kommunikatsiooni projektijuht Elo Ellermaa märgib, et üks riski maandav meede on optsioonilepingu asendamine reaalse gaasikoguse omandamisega Läti hoidlas. Nimelt ostis Elering välja kaitstud tarbijate gaasivaru – Latvijas Gazelt ja Eesti Gaasilt ostetud gaasist piisab kaitstud tarbijatele üheks külmaks talvekuuks.
Elo Ellermaa kirjeldab, et kuigi gaasivood Venemaalt liiguvad praegu tavapäraselt, on Soome-Balti gaasisüsteemis toimunud siiski hulk muutusi. Näiteks algas Lätis paikneva gaasihoidla täitmine järgmiseks kütteperioodiks tavapärase 1. mai asemel juba veebruari lõpus. Hoidla täitmisel on eelis LNG-l, mitte Venemaa tarnetel, kinnitab Ellermaa.
„Suur väljakutse on Läti hoidla täitmine järgmist talveperioodi silmas pidades. Gaasiostu järgmiseks talveks pärsivad turuosaliste jaoks kõrged ja volatiilsed gaasihinnad,“ iseloomustab Ellermaa olukorda maagaasiturul.
Ta möönab, et kui lõpeb Venemaa gaasi voog Balti riikidesse ja Soome, jääb põhiliseks impordikanaliks Klaipeda LNG-terminal, mis aga ei suuda ühekorraga tagada Balti riikide ja Soome jooksvat gaasivajadust ning samal ajal täita Läti gaasihoidlat.
Mais käivitub ka Leedu-Poola uus gaasiühendus GIPL, ent selle kasutamist piirab esialgu Poola kirdeosa gaasitaristu võimekus. GIPL-i näol on tegemist maagaasi infrastruktuuriga, mis ühendab Poola ja Leedu ning Balti riikide ning Soome maagaasi ülekandesüsteemid Euroopa Liidu süsteemiga. Maagaasi edastatakse mõlemas suunas. GIPL gaasijuhe kulgeb Jauniūnai gaasikompressorijaamast (GCS) Širvintose rajoonis Hołowczyce GCS-jaama Poola poolel.
GIPL on Euroopa Komisjoni poolt tunnustatud nn ühishuviprojektina (PCI). Projekti maksumus on 500 miljonit eurot. GIPL-i idee on võimaldada paindlikumalt ja tõhusamalt kasutada LNG terminale ja ülekande infrastruktuuri Poolas ja Leedus ning suurendada gaasivarustuse kindlust ja usaldusväärsust Balti riikides ja Soomes.
LNG-terminali rajamine saab sisse uue hoo
Jääb üle kahetseda, et mõne aasta eest otsustati Eestisse LNG-terminali mitte rajada – siis ei osanud keegi ette näha neid muutusi, mis praeguseks gaasiturule kardinaalselt uue ilme andnud.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) energeetika asekantsler Timo Tatar möönab, et kui LNG-terminali rajamine jutuks oli, otsustati see ehitada Leetu, kusjuures toona ei osanud keegi arvestada, et peaksime üleöö Vene gaasist loobuma – terminali mõte oli, et Vene gaas ei saaks siin hinda dikteerida ega oma tingimustega laiutada. „Täna, kui olukord on pöördunud pea peale ja räägitakse agressori gaasist loobumisest, näeme, et LNG-terminale võiks piirkonda juurde tekkida,“ ütleb Tatar.
Kiireim lahendus juba enne järgmist kütteperioodi gaasimure lahendada oleks rentida ujuvterminal, aga seda saab teha vaid naaberriikide huvi korral nendega kahasse, sest ainuüksi Eesti gaasivajadusi silmas pidades oleks see selge priiskamine. Nimelt mahutab üks selline laevale paigutatud LNG-terminal veeldatud maagaasi oma viis korda rohkem, kui Eestis aastas gaasi üldse vajab.
Teine variant oleks ehitada Paldiskisse maapealne terminal, aga see ei saaks enne järgmist küttehooaega valmis ja sõltuvus Venemaa gaasist jääks püsima.
Aprilli keskel teatas Alexela, et hakkab Paldiskisse LNG-ujuvterminali toomiseks vajalikku ujuvkaid, taasgaasistamise jaama ja hiljem ka maapealset terminali ehitama koos Infortariga.
Alexela juhatuse liikme Marti Hääle sõnul tehakse kahe ettevõtte konsortsiumina nüüd kõik endast olenev, et 1. novembriks uus terminal töötaks. Tööde tempot nimetab ta küll maailmarekordiliseks, aga teostatavaks.
„Rajame sügiseks merre 700 meetrise püsiva infrastruktuuriobjektina mahalaadimiskai ning paigaldame gaasitoru, mis ühendab Balticconnectori kompressorjaama haalamiskaiga,“ kirjeldab Marti Hääl. „See on esimene etapp, mille maksumus on 40 miljonit eurot. Sellele järgneb teine etapp, mille eesmärk on kalli hinnaga renditavast ujuvterminalist võimalikult kiiresti lahti saada. Selleks tuleb kaldale rajada veeldatud maagaasi n-ö taasgaasistamise jaam. Selle loodame valmis saada umbes 18 kuuga.“
Ujuvterminalil on endal taasgaasistamise jaam, mida on vaja selleks, et LNG-d võiks siia tarnida tavaliste LNG tankeritega ja meie ise suudame selle muuta gaasiliseks ning suunata torujuhtmesse. Hinna poolest oleks selline lahendus märksa odavam. Lisaks võimaldab selline jaam laadida LNG-d ka autodesse, et vedada gaasi sinna, kuhu torujuhe ei ulatu.
Hääl nendib, et kui juba omal ajal oleks LNG-terminali rajamine Euroopa Liidult ja Eesti riigilt rohelise tee ja rahastuse saanud, oleks see meil praegu olemas ja me ei peaks kusagile kiirustama. Eestil oleks olemas normaalse hinnaga maagaas ja me ei peaks muret tundma järgmise talve varustuskindluse pärast. Ja gaasikraani Venemaa piiril võiksime kinni keerata.
Alexela on Infortariga varemgi kahasse energiaprojekte arendanud, näiteks majandavad nad biometaani tootmise jaamu Vinnis, Oisul ja Ilmatsalus.
