1990ndatel avastati Londonis suured massihauad kümnete tuhandete inimskelettidega. Need pärinesid ajast, kui teadaolevalt mingit katkuepideemiat seal ei olnud. Ühestainsast massihauast kaevati välja 10 500 skeletti, üle kogu Inglismaa aga, samast ajast pärinevaid, mitu korda rohkem. See pea kolmandiku toonasest Londoni elanikkonnast (ca 50 000) tapnud fenomen jäi aastateks mõistatuseks. Kuid uurides erinevaid väheseid kirjalikke ülestähendusi, leiti aina enam vihjeid erakordsest karmist ja pikast talvest ning väga lühikesest ja samuti külmast suvest. See viitas nn väikesele jääajale.
Kui aastal 2008 asuti neid skelette ja muid samast ajast pärinevaid objekte (liustike setted jne) uurima, siis alles aastal 2012 püstitati hüpotees selle jääaja vulkaanilise päritolu kohta. Ning 2013 oli selge, et oligi toimunud midagi katastroofilist, mis põhjustas suure inimohvrite arvu kogu Euroopas. Esialgsete kahtlusalustena jäid sõelale Euroopa vulkaanid – Islandil, Itaalias jne, kuid nendel oli vettpidav alibi – need polnud sel ajal pauku teinud.
Siis panid leitud materjalid teadlasi vaatama ekvaatori suunas ja avastatigi vulkaanilise nn Suure Paugu põhjustaja Indoneesia Väikeste Sunda saarte saarestikus Lomboki saarel asuv vulkaan Samalas. Tema purse 1257. aastal oli terve holotseeni ajastu (ca viimased 10 000 aastat) võimsuselt üks suurimaid – VEI 7.
VEI (Volcanic Explosivity Index) on analoogselt maavärinate hindamise Richteri skaalaga vulkaaniplahvatuste hindaja. Kui VEI 0 paiskab atmosfääri alla 10 000 m3 vulkaanilist sodi, siis VEI 7 saatis sinna juba üle100 km3 (!) heitmeid. Kõige kõvem pauk on VEI 8, kus taolist saasta tekitatakse üle 1000 km3 – tuntuim selline on Yellowstone’i „mürakas“ umbes aastast 630 000 eKr ja viimane selline toimus Taupo vulkaani purskega ca 25 360 eKr. Sellised maailma ajalugu muutvad kataklüsmid toimuvad umbes kord 50 000 aasta jooksul, VEI 7 sagedus on aga kord 500‒1000 aasta jooksul. Viimane selline, vulkaani Tambora purse, toimus 1815, kuid saastemahult oli see palju väiksem Samalasi omast, mis oli ligi kaks korda võimsam ja kaheksa korda tugevam kuulsa Krakatau (Krakatoa) vulkaani plahvatusest (vt TM 11/2018). Ka oli Samalase poolt atmosfääri paisatud vääveldioksiidi hulk oluliselt suurem kui kõigil viimasest holotseenist tuntud vulkaanidel.
Enne purset ca 4300 meetrisest, Indoneesia ühest kõrgeimast tipust jäi alles vaid 2800 m kõrgune 6‒7 km läbimõõduga ja üle 200 m sügavune Segara Anak kaldeera, mille põhja on nüüdseks tekkinud samanimeline järv. Kuna vulkaani esmasele purskele järgnesid veel kolm (1268., 1275. ja 1284. aastal) veidi väiksemat, oligi kliimale põnts pandud – Maa keskmine temperatuur langes kokku umbes 4 kraadi võrra, tuues kaasa väikese jääaja.
Kui praegu räägitakse aina kliima soojenemisest, siis mine tea – aeg on juba nagu küps uueks purskeks ja kui see temperatuuri sama palju alandaks kui meie paljukirutud kasvuhoonegaaside emissioon soojendab, saaksime ehk ilma suuremate probleemideta meie Maa kliima taas optimaalsele temperatuurile tagasi.
