Muinasjuttude kullafondi on ammust aega kuulunud lood lendamisest. Nii ilus, nii ilus on kujutleda end liuglemas üle päikesekülluses säravate õiterikkusse uppunud aasade, üle helesiniste järvepeeglite... Aga küllap on fakt, et enamik meist tahaks vabal volil ja enda valitud ajahetkel lendu tõusta. Ning lennata ja lennata… Aasta 2019 läheb ajalukku sellega, et inimene tõusis linnuna lendu ja hüppas-liugles-lendas üle Inglise kanali, mida teise nimega teatakse kui La Manche’i väin. 2008. aastal oli seda suutnud küll juba Yves Rossy, kuid siinkirjutajale tundub Franky Zapata lennuvahend olema tunduvalt perspektiivikam.
Franky Zapata
4. august 2019 oli see päev, kui lendav prantslane, nagu Franky Zapatat õigusega hüütakse, ületas Inglise kanali oma reaktiivjõul lendava lennulauaga (Flyboard Air). 35,4 km katmiseks kulus aega umbes 22 minutit, kiirus ulatus maksimaalselt 177 km/h. Kanali keskel tegi ta vahepeatuse ehk vahemaandumise, et saatepaadis oma lennuvahendit tankida. Ta ei hakanud petrooleumi, millega tema lennulaua mootor töötab, ümber pumpama, vaid vahetas tühja paagi paadis olnud täis paagi vastu, et kiiremini lendu jätkata. Ilusal pühapäevahommikul saigi lend õnnelikult teoks. Lend algas Sangatte-nimelisest paigast Calais kaldapealsel Prantsusmaal ning lõppes Inglismaal Kenti krahvkonnas St Margareti kaldapealsel.
Lendajat saatsid ohutuse mõttes kolm helikopterit. Eelmise katse oli Zapata teinud nädal varem ehk 25. juulil, kuid siis ebaõnnestus vahepealne tankimine. Tol korral pumbati petrooleumi lennuvahendi tühjaks saanud paaki vees ujuval platvormil, kuid jalgealune oli ebakindel ning Zapata sulpsatas vette. Õnneks ei saanud ta vigastada, tõmmati saatepaati ja nagu teame, tegi nädal hiljem vigade paranduse.
Lennulaud ehk Flyboard Air on Zapata enda leiutis, millega ta püstitas kõigepealt 2016 Guinnessi rekordi taolise lennuvahendi klassis, lennates 2252,4 m kaugusele. Nüüdseks on viie gaasiturbiiniga reaktiivlennuvahend, mida võiks väljanägemise poolest kutsuda isegi lendavaks tumbaks – mees seisab püsti kastil, mis peidab endas mootoreid-düüse – palju võimekam, lubades tõusta kuni kolme kilomeetri kõrgusele ja saavutada kiiruseks 150-160 km/h. Lennuvahendiga võib lennata kuni 102 kg kaaluv piloot. Kütusest peaks jätkuma, sõltuvalt piloodi kaalust, kümmekonnaks minutiks, nagu nägime ka La Manche’i lennu puhul.
Zapata firma Z-AIR sai Prantsusmaa sõjajõududelt 1,3 miljoni euro suuruse grandi selle lennuvahendi väljatöötamiseks. Esialgu ei ole armee neid veel ostnud, väites, et nad olevat väga mürarikkad. Kuid mööndakse, et neid võiks kasutada logistilistel ja erandlikult ka ründe eesmärkidel.
2017 demonstreeris Zapata oma lennulauda USA armee esindajaile, kuid ostuks veel ei läinud. Sõiduriista eest küsiti siis 250 000 dollarit.
Pärast 4. augusti lendu ütles Zapata intervjuus, et ta töötab ka lendava auto kallal, mida loodab esitleda 2019. aasta lõpus. Ta lisas, et on lennanud nelja gaasiturbiiniga varustatud prototüübiga, kuid valmiv lõppmudel hakkab olema kümne turbiiniga, mis peaks andma lendavale autole kiiruse 310-400 km/h ja lennuulatuseks kuni 110 km. Tallinnast lendu, Mäos maha, Sämmi grillis kõht täis ja siis Tartusse…
Zapata üritamisi Inglise kanalit ületada ei tahtnud osa inimesi miskipärast kuidagi tõe pähe võtta, vaid ruttasid neid katseid liigitama lahtrisse „fake news“. Ometigi olid kanali ületuse ajaks olemas videod Zapata lennust Pariisi kohal Bastille’ päeval 14. juulil ehk prantslaste rahvuspühal, kus muude tunnistajate hulgas oli ka Prantsusmaa president. Videoid on ka teistest päevadest. Kuid kui ikka tahetakse uskuda, et Maa on lapik, siis ei veena ka silmnähtav tõend.
David Mayman
Frank Zapata pole ainuke inimeste meeli elevil hoidev lennulauaga lendaja. Sama ägedaid katseid on viimastel aastatel teinud Jetpack Aviationist David Mayman ja Gravity Industries’ist Richard Browning, kui mainida omadega kaugemale jõudnuid.
Austraallasest ameeriklane David Mayman asutas Jetpack Aviationi 2015. aastal individuaalsete, kiirete, lühikesi vahemaid ületavate transpordivahendite loomiseks. Kuigi rõhk on vertikaalselt startivate ja maanduvate ning horisontaalselt lendavate lennuvahendite loomisel, on uks jäetud praokile ka muude taoliste ideede realiseerimiseks. Praegu ollakse töödega üsnagi lõppjärgus nn lendava mootorratta Speeder loomisel, mille ehitamiseks on föderaalse lennuameti (FAA) luba ja millele võetakse soovijailt juba vastu tulevikus täitmisele kuuluvaid tellimusi. Kuid ideesse usuvad ka investorid, sest alles novembris teatati firmast kahe miljoni dollari suuruse toetuse laekumisest. Üks toetajaid on Jaan Tallinn. Lisaraha teenitakse ka koos Boris Jarryga tehtavate sagedaste demolendudega rakettranitsatega, näiteks novembris oli neid Huntington Beachil Californias vaatamas kaks miljonit inimest, aga selliseid lende korraldavad nad kahekesi pidevalt.
Praegune mootorratta katseeksemplar arendavat kiirust üle 240 km/h ja lennuaega olevat 20 minutit. Kaubanduslikult valmis mudelini tahetakse jõuda 9-14 kuuga. Selle järel ehk edaspidi tahetakse toota kahte varianti, nii kergemat/nõrgemat kui raskemat/võimsamat. Kergem ehk UVS lendab kiirusega kuni 193-225 km/h ega vaja kasutajalt litsentsi (piloodi tunnistust). Lennuaeg ehk -ulatus on piiratud 19 liitri kütusega. Vajalik koolitus viiakse firmas läbi FAA poolt volitatud instruktori – kas Mayman või Jarry – käe all ja see maksab umbes 5000 dollarit. Võimsama ehk EVSi tippkiituseks peaks tulema 400 miili tunnis ehk 644 km/h. Sellega lendajal peab olema amatöörpiloodi tunnistus. Ja ju tal peavad olema volframist närvid ning nahkpüksid.
Kuid kõigepealt lõi Mayman reaktiivjõul lendamist võimaldava vahendi, mida nimetaks parema puudumisel rakettranitsaks. Juba firma asutamisaastal ehk 2015 tegi ta oma leiutisega JB-9 demolennu ümber Vabadussamba. Olgu vahemärkuseks öeldud, et enamik taoliste lennuvahendite esmaseid katselende tehakse vee kohal, sest kui midagi peaks viltu minema, on vähemalt maandumine pehmem. Küllap selle ranitsa või muu taolise saab piisavalt kiiresti seljast ära.
Järgneva mudeliga ehk JB-10ga lendas Mayman peamiselt Red Bulli õhusõudel. Sellel on kaks turboreaktiivmootorit AMT Nike, mis kumbki arendab normaaltingimustel maksimaalselt tõukejõudu 0,89 kN, põletades 3,8 l petrooli minutis. Sellest piisab, et lennata kiirusega kuni 193 km/h 8 minutit ja tõusta kuni 4,5 km kõrgusele. Lennuvahend kaalub 35 kg ja edasi sõltub masina lennuvõimekus paljuski piloodi kaalust. Aga ka treenitusest, sest sellega lendamine nõuab väga head üldfüüsilist vormi, kuigi töötavate mootorite korral kaob lennuvahendi kaal piloodi jaoks.
JB-11ga lennati esmakordselt 2018. aastal. 49 kg kaaluvaga masinaga saadi kiiruseks 240 km/h, kuigi firma peab soovituslikuks maksimumiks 190 km/h. Sellega tõusti 5,4 km kõrgusele. Lennukestus on määratud kütuse hulgaga 8 minutiks, kuid seda võib suurendada, kui piloot jaksab rohkem kanda. JB-11-l on kuus turboreaktiivmootorit selga tõstetava aluse küljes, kolm kummalgi pool pilooti.
JB-12 on peaaegu lennuvalmis. Sellelgi on 6 mootorit, kuid selle 3+3 mootorit paiknevad kolmnurkselt – 11-l on nad ühel real kummalgi küljel. Lisaks on tal täiesti uus lendurit abistav arvuti.
Jetpack Aviation peab oma toodangu sihtmärkidena silmas nii ärilisi, meelelahutuslikke kui valitsusasutuste vajadusi. Kerge on silme ette manada kullerit, kes kiirusel 200 km/h tuhiseb pilvelõhkujate vahel/kohal – iseasi, kas sellise kulleri järele on vajadust. Võib-olla sobib meditsiiniabiks? Tõsine on armee esindajate huvi, mistõttu on firmale antud võimalus olla otsesidemeis militaarala inseneride, ekspertide ja tootmisüksustega. Armee on väljendanud oma huvi kasutada taolisi vahendeid luureks, jõgede, mäelõhede või miiniväljade ületamiseks, amfiibsõidukitele või laevadele siirdumiseks, lennukitelt dessandi tegemiseks, taktikalisteks manöövriteks jpm. Paralleelselt piloodi poolt juhitava mootorrattaga tahetakse valmis teha ka kaugjuhitavad iselendavad mootorrattad.
Richard Browning
Richard Browning on Briti leiutaja, ettevõtja ja oma valdkonna arvamusliider. Olles huvitatud väikeste individuaalsete lennuvahendite loomisest, asutas ta 2017. aasta märtsis oma ettevõtte Gravity Industries Ltd. Nüüdseks on ta valmistanud lennuvahendi nimega Daedalus Mark I (Vana-Kreeka mütoloogiast Daidalos), mis koosneb mitmest väikesest petrooleumil töötavast reaktiivmootorist. Need asetsevad piloodi seljas ja kaks kummagi käsivarre küljes. Vahel on ta pannud neid mootoreid katsetamiseks ka jalgade külge. Igaüks neist arendab 0,22 kN tõukejõudu. Kütusejääki ja muud hädavajalikku infot loeb ta kiivri visiiril olevalt ekraanilt. Kogu tema lennuülikond koosneb kiivrist, erisaabastest, rakmetest, jalgade hargitamisel avanevast lennutiivast ja motokrossil kasutavatest kaitsmetest. Seda komplekti soovib ta täiendada HUD-kuvariga (piloodi vaateväljas ette õhku kuvatav info), sidepidamisvõimalusega maapealse jaamaga ning turvapadjaga juhuks, kui peaks toimuma midagi ettenägematut.
Käte küljes olevate mootorite abil saab ta end õhus juhtida, liigutades vastavalt käsi. Kõik see nõuab ülihead füüsilist valmisolekut. Browningu puhul pole see probleemiks, sest ta on triatleet, jooksnud ultramaratone ja harrastab innukalt kanuusõitu. Tavakodanikule võib selle lennuvahendiga lendamine ilmselgelt üle jõu käia. Seni.
Tegemist on üpris erandliku lennuvahendiga, kus piloot tuletab väliselt meelde filmidest nähtud Raudmeest (Iron Man) ja selle hüüdnime on Browning ka saanud. Kuna tegu on lennuvahendiga, mida inimene juhib oma kehaga, siis on tegu omaette lennuvahendite klassiga. Sellisena püstitas Browning 2017 Guinnessi rekordi, saavutades kiiruseks 51,53 km/h. Enamikule meist tunduks seda olevat läbi õhu vihisemiseks küll ja veel, aga mitte leidurile. Nagu ta enne uut katset möödunud aasta 14. novembril ütles, soovis ta näidata, et tema lennuvahend ei saavutanud kaks aastat tagasi sugugi oma tipptaset. Tuleb uskuda, sest sel äsjasel katsel jõudis ta koguni kiiruseni 136,89 km/h. Ja karta on, et see pole veel viimane piir.
Belli rakettranits
Käesolevas loos ei ole võimalik kuidagi kirjutada kõigist individuaalsete lennuvahendite loojatest ja väljatöötatud variantidest, aga mainin mõned veel.
Üheks esimeseks suuremat tuntust saavutanud individuaalseks lennuvahendiks sai Belli rakettranits. Bell Aerosystems (mida praegu teatakse nime Bell Helicopter all) on tuntud Ameerika lennuvahendite tootja – esimene ülehelikiirusega lennuk Bell X-1, eksperimentaalne rakettlennuk X-15, kosmoselaev Mercury, palju erinevaid helikoptereid. 1950ndate keskel hakati firmas välja töötama USA armee jaoks rakettranitsat, mida kutsuti kas Belli rakettvööks või mees-raketiks. Leiutise isaks peetakse Wendell Moore’i.
See rakettranits töötab veeauru jõul. Põhimõte seisneb selles, et ranitsas üks gaasiballoon sisaldab lämmastikku, kaks teist kõrge kontsentratsiooniga (~ 90%) vesinikperoksiidi; kraani avamisel surub lämmastik vesinikperoksiidi katalüsaatoriga (näiteks hõbe) varustatud töökambrisse. Piisab 1/10 millisekundist, et käivituks tormiline reaktsioon, mille käigus vesinikperoksiid laguneb veeauruks ja hapnikuks, kusjuures temperatuur tõuseb 740 kraadini. Aur juhitakse kahe toru kaudu kahte düüsi, kust see väljub, tekitades soovitud tõukejõu. Piloot saab juhtida tõukejõu suunda käsitsi düüside asendit muutes. Et vältida juhuslikke põletusi, kandis piloot algul isoleerivat ülikonda. Uutel ranitsatel on isoleeriv kiht lisatud loogiliselt seadmele endale.
1961. aasta aprillis ja mais demonstreeriti seda armee esindajatele. Viie galloni (19 l) vesinikperoksiidiga suutis see maksimaalselt õhus püsida 21 sekundit, lennates 120 m kaugusele. Suurimaks lennukõrguseks jäi 10 m ja lennukiiruseks 55 km/h. Suuremat lennukaugust või -kõrgust takistas saavutamast tohutu kütusekulu, aga suuremat kogust poleks piloot suutnud balloonides ohutult kaasas kanda.
Nähtu ei avaldanud sõjameestele soovitud muljet ja arendustööd lõpetati.
Uus hingamine saabus, kui 1965 sõlmiti leping kaitseuuringute keskusega DARPA. 1969. aastaks oli välja töötatud gaasiturbiin WR19, mis arendas 31 kg kaalu juures tõukejõudu 1,9 kN. Esimesel katselennul 7. aprillil 1969 lendas piloot Robert Courter umbes 100 meetrit kiirusega 45 km/h, tõustes maapinnast umbes 7 m kõrgusele. Edaspidi kõik need arvud paranesid, uuendatud variant võis lennata 25 minutit kiirusega kuni 135 km/h. Kuid armee kaotas huvi, sest seadet peeti liiga raskeks ja ka tülikaks hooldada, pealegi loeti ta lendajale liiga ohtlikuks. Leiutaja Wendell Moore’i surmaga 1969. aasta mais lõppesid pikaks ajaks ka leiutise arendustööd.
Kontseptsiooni juurde pöörduti siiski tagasi 1990ndatel ja praegu suudavad need ranitsad arendada jõulist ja usaldusväärset tõukejõudu. Neid 0,9 m pikki ja 57 kg kaaluvaid ranitsaid on kasutatud 1984 ja 1996 suveolümpiamängude avamisel, televisioonisaadetes ja filmides. Tuntuimaks etteasteks oli ranitsa kasutamine James Bondi filmis „Thunderbolt“ („Keravälk“).
Yves Rossy
Endine Šveitsi militaar- ja ärilennukite piloot Yves Rossy leiutas ja ehitas kahe kokkuvolditava tiivapoolega lennuvahendi, millele annavad lendamiseks vajaliku tõukejõu neli petrooleumil töötavat 35 cm pikkust reaktiivmootorit. Nende läbimõõt on 15 cm, kaal 3,5 kg ja nad annavad igaüks tõukejõu 0,4 kN. Lennuasendis tiibade (lennates moodustavad kaks tiivapoolt ühe tiiva) siruulatus on 2,4 meetrit. Piloot stardib lennukist, helikopterist või õhupalli korvist – vahendi eripära tõttu mitte maapinnalt –, peale mootorite käivitamist ja juba vabalangemises lennates avab ta tiiva(d). Mootorid käivituvad üheaegselt elektroonilise starteri abil. Maandumine toimub langevarjuga. Võimalike põletuste vältimiseks kuumade gaasijugadega on piloodil ülikond, mille sarnast kannavad tuletõrjujad või võidusõitjad. Samal eesmärgil on mootorite väljalaskedüüsidele tehtud süsinikfiibrist kuumuskaitsed.
Piloteerimisel kasutatakse suuna muutmiseks kogu kehaga lennuvahendi asendi mõjutamist ning mootorite võimsuse reguleerimiseks gaasihoobasid – kaks mootorit on piloodist vasakul ja kaks paremal. Piloot peab olema hästi ette valmistatud, sest lennuvahendi iseärasuse tõttu võib lendaja kergesti sattuda soovimatusse pöörisesse ja sellest võib olla keeruline välja tulla. Äärmisel juhul saab lendaja tiivad eemaldada ja siis maanduvad nii lendaja kui tiivad eraldi oma langevarjudega.
Detsembris 2006 sooritas Rossy Šveitsis esimese inimesena nelja rakettmootoriga lennutiivaga kuus minutit kestva horisontaallennu. 2008. aasta mais lendas ta üle Alpide keskmise kiirusega 200 km/h, tippkiirus ulatus 304 km/h! Sama aasta 26. septembril startis ta Prantsusmaal Calais ranna kohal 2500 m kõrgusel lendavast helikopterist ja lendas üle Inglise kanali, kattes 35 km 13 minutiga, lennukiirus ulatus 190 km/h. Nii sai temast esimene individuaalse reaktiivlennuvahendiga üle selle kanali lennanud inimene. Novembris 2009 tahtis ta lennata ühelt mandrilt teisele ehk ületada Gibraltari, kuid üritus tuli tugeva tuule tõttu katkestada hädamaandumisega vette, kust saatekopter ta üles korjas. Mais 2011 lendas ta üle Suure kanjoni, oktoobris 2015 saatis koos Vince Reffetiga Dubais demolendu tegevat Airbus A380-t, tõustes kuni 1200 m kõrgusele.
Rossy lennuvahendi vastu on huvi tundnud militaarjõud, kuid leidur on keeldunud koostööst, öeldes, et tema leiutis on ainult lennuentusiastidele.
Ja veel ja veel
Küllap olen lugeja kannatuse juba proovile pannud. Isikute valik on siin loos suvaline, püüdsin leida neid, kes on teistest kõrgemale-kaugemale lennanud. Lõpetuseks tahaks öelda, et pärast Ikarost on hulljulgeid üritajaid olnud ikka ja jälle: Aleksandr Andrejev, Justin Capră, Garry Burdett, Alexander Bohr, Richard Peoples, Visa Parviainen, Troy Hartman, Fritz Unger, jne jne. Nüüd hakkab unistus igamehe vabalt lendamisest teoks saama. Jääb üle oodata, millal sellesse nimekirja lisanduvad Juku X ja Juhan Y…
Vaata lisa jaanuari Tehnikamaailmast.
