Täna, mil räägitakse täishübriididest, pehmetest hübriididest, iselaetavatest hübriididest, pistikhübriididest ja ei tea, mis kõikvõimalikest muudest hübriididest, tasub meenutada, et selle hübriidiuputuse käivitas omal ajal just Toyota Prius ning mitmeid aastaid oligi Prius sisuliselt hübriidauto sünonüümiks. Seejuures polnud ta kaugeltki ainus omataoline – enam-vähem samal ajal sündis ka Honda Insight ning isegi tollase Honda Civicu mudelivalikus oli hübriidversioon olemas – silma (ja meelde) jäi aga vaid Prius.
Tegelikult polnud Prius ja Insight kaugeltki esimesed omataolised ning autoajalukku minnes leiab esimesi hübriidautosid juba XIX sajandi lõpust (Lohner-Porsche Mixte). Tõsi, siis see lahendus elujõuliseks ei osutunud ja vajus peagi unustusse. Ju seesama sajanditagune kogemus oli üheks põhjuseks, miks enamik Euroopa autotehaste tippjuhte aastaid hübriidindusele ülalt alla vaatas, kinnitades veendunult, et jaapanlaste tee ei vii kuhugi – et siis mitu aastat hiljem suure hilinemisega juba ise suure õhinaga Genfis, Pariisis või Frankfurdis oma „uusi ja unikaalseid“ hübriidautosid esitleda.
Veerandsaja aasta tagune esimese põlvkonna Prius oli eriline mitte ainult oma jõuallika vaid ka välimuse poolest. Ilusaks ei saanud teda kuidagi nimetada, küll aga paistis ta silma ja mitte vähe (täpselt sama tegi poolteist aastakümmet hiljem elektriautode kategoorias järgi I põlvkonna Nissan Leaf).
I põlve Prius oli uudne, kuid tema müüginumbrid jäid tagasihoidlikeks. II põlvkond sai ruumikam, praktilisem ja viimistletum ning see mudel viiski hübriidi massidesse. Lisaks osav suhtekorraldus ja ühel hetkel olid Priused Hollywoodi staaride garaažides ning kogu maailm teadis, kui rohelise mõtlemisega on Leonardo DiCaprio – ja muidugi ka Toyota.
Tänaseks on Prius jõudnud 5. mudelipõlvkonnani ning on sõna otseses mõttes suureks kasvanud. Kui I põlvkonna auto oli vähem kui 4,3 m pikkune (kuskil praeguse Yaris Crossi ja Corolla vahel), siis tänase Priuse pikkus on kasvanud ligi 4,6 meetrini – ehk siis RAV4-ni.
Näib, et disaineritel on silme ees olnud nii veerand sajandit Priuste ajalugu kui tänapäevased elektriautod – ning tulemus on viimase peal. Efektne kiiljas kuju kombinatsioonis erkkollase värviga on kindla peale minek. Kui Lätis Kuldiga kesklinnas fotosessiooni korraldasime, oli tegemist, et ise jaole saada. Möödujad peatusid, otsisid taskust telefonid ning hakkasid pildistama ja auto ees poseerima! Kel asj vastu sügavam huvi, läks ja uuris, mis margiga tegemist ja kui avastas, et see on Toyota, raputas üllatusest peadki.
Meie jaoks on Priuse valimine lihtsaks tehtud. Ehkki osadel turgudel on hinnakirjas ka tavahübriid, siis Vanas Maailmas saabki valida ainult esiveolise (jah, koduturul Jaapanis saab seda autot koguni nelikveolisena) pistikhübriidi.
Varustusastmeid on kolm, kusjuures tippversioonil Premium on katus täis päikesepaneele ning Toyota sõnul toodavad need päikesepaistelisel päeval Nagoyas, kus asub Priuseid kokku panev tehas, tasuta energiat 8,7 kilomeetri läbimiseks.
See aritmeetika kehtib muidugi 35. laiuskraadil asuva Nagoya kohta. Siinsel ligi 60. laiuskraadil ei tasu sellistest numbritest unistada ning septembrikuisel päikeselisel päeval õnnestus meil poole päevaga akusse suruda pisut üle 200 Wh ehk veidi üle kilomeetri – aga asi seegi.
Kui elektriautod eelmise aastakümne alul laiemalt levima hakkasid, oli nende akude maht 20 kWh suurusjärgus ja läbisõit heal juhul 160-200 km ligi. Nüüdseks on pistikhübriidautod nendele näitudele lähenemas ning Prius jääb aku mahutavuse osas vaid napilt alla meil omal ajal ohtralt elevust pakkunud 16 kWh akuga Mitsubishi i-MiEVile. Priuse kõrgepingeaku mahutab 13,6 kWh ja sellest jätkub sõltuvalt rehvimõõdust (17 või 19 tolli) kas 86 või 72 kilomeetri läbimiseks (WLTP).
Välimuse kõrval on revolutsiooni läbi teinud ka jõuallikas, mille koguvõimsus on tõusnud 164 kilovatini ja seda on varasemast tervelt 74 kW enam. Seda lisa on selgelt ka tunda, 2-liitrine bensiinimootor kombinatsioonis elektrimootoriga viib Priust edasi muretult ja kui veermik poleks selgelt mugavuse suunas seadistatud, võiks tulemust sportlikuks nimetada. 100 km/h on spidomeetril vähem kui 7 sekundiga ja kui meenutada, et eelmisel mudelil kulus selleks üle 10 sekundi, pole ka siin midagi võrrelda.
Küll aga meeldivad Priusele vaid head teed ning maantee Riiast Jelgavasse ei ole selgelt selline. Selle rohkete ebatasasuste välja triikimisega tuli Prius küll toime, kuid seda suure müra hinnaga. Õnneks pole kõik Läti maanteed nii hullud ning siledale asfaldile jõudes tänas Prius meid vaikse ja mugava minekuga.
